Kadakas (perekond)

Allikas: Vikipeedia
Kadakas
Harilik kadakas (Juniperus communis)
Harilik kadakas (Juniperus communis)
Taksonoomia
Riik Taimed Plantae
Hõimkond Paljasseemnetaimed Pinophyta
Klass Okaspuud Pinopsida
Selts Okaspuulaadsed Pinales
Sugukond Küpressilised Cupressaceae
Perekond Kadakas Juniperus
L.
Kadaka "marjad" Osmussaarel.
Kadakas Saaremaal 2005

Kadakas (Juniperus) on igihaljaste kahe- või ühekojaliste okaspuude perekond küpressiliste sugukonnast. Kadakaid on umbes 60 liiki peamiselt põhjapoolkeral tundrast troopikani (viimases ainult mäestikes). Vaid 9 kadakaliiki kasvab Euroopas, Eestis omakorda ainult 1: harilik kadakas.

Kadakad koos ebaküpresside, küpresside, elupuude, mikrobioota ja hiibapuudega kuuluvad väikesesse 20 perekonda ja 125 liiki hõlmavasse küpressiliste (Cupressaceae) sugukonda. Kõiki neid iseloomustavad soomusjad või nõeljad, vastakud või männases asuvad okkad.

Levik[muuda | muuda lähteteksti]

Kasvab peaaegu kogu Euraasias ja Põhja-Ameerikas. Eestis on tavaline, eriti sageli kasvab Loode-Eestis ja saartel.

Kasv[muuda | muuda lähteteksti]

Kadakad on valguselembelised ja põuakindlad. Nad kasvavad enamasti 1–3 meetri kõrguseks põõsaks, mõnikord kuni 10 (isegi 15) meetri kõrguseks puuks. Kasv toimub aeglaselt. Enamasti on kadakad kahekojalised, harva esineb ühekojalisi taimi. Võivad elada üle 500 aasta vanaks. Põhja-Ameerika lääneosas kasvavad kaljukadaka (Juniperus scopulorum) mõned isendid on isegi rohkem kui 3500 aastat vanad.

Käbi[muuda | muuda lähteteksti]

Botaaniliselt on "kadakamari" tegelikult käbi (marikäbi), mille lihakad soomused on omavahel kokku kasvanud.

Kadakas tolmleb mais või juuni alguses. Käbid moodustuvad sügisel. Isaskäbi on kollane, mida katavad kilbikujulised soomused. Emaskäbi on algul roheline, kolme püstise seemnealgmega. Pärast viljastumist kasvavad seemnesoomused kokku ja moodustub roheline marjataoline lihakas käbi. Käbi valmib 2 aastat ja on valminult sinakasmust ning kaetud vahakirmega.

Kadaka viljad sisaldavad kuni 40% suhkruid, eeterlikke õlisid, orgaanilisi happeid ja muud, neid tarvitatakse meditsiinis (näiteks diureetikumina – uriini eritumist soodustav ravim), peenviinatööstuses (džinni valmistamisel) ja kulinaarias.

Seeme[muuda | muuda lähteteksti]

Kadaka viljas asuv seeme on tiivata, pruun, pikliku kujuga ja kõva kestaga. Ühes käbis võib olla 1…3 seemet, mis valmivad kahe aastaga. Valminud käbi ei avane.

Kadaka seemnete levitajaiks on peamiselt linnud, kes käbisid söövad.

Lehed[muuda | muuda lähteteksti]

Lehed on okka- või soomusekujulised. Okkad on 1–2 cm pikkused, teravatipulised, kolmekaupa kimpudes. Kimbud kinnituvad oksale tihedalt (vahekaugus 0,5-1 cm). Okaste eluiga on keskmiselt 4 aastat. Värvuselt on nad hallikas- või helerohelised.

Okastest ja noortest võrsetest saadaval kadakaõlil on tugev antiseptiline toime.

Tüvi[muuda | muuda lähteteksti]

Kadaka koor on hallikaspruun, kestendav. Noored võrsed on punakaspruunid. Oksi on väga palju, nad paiknevad rõhtsalt või püstiselt.

Puit[muuda | muuda lähteteksti]

Puit on lõhnav, tihe, sitke, mädanemiskindel, tavaliselt pehme ja kergesti töödeldav, sellest tehakse mööblit, luksus- ja tarbeesemeid, meeneid, taraposte ja muud. Virgiinia kadakast (Juniperus virginiana) ja mõnest teisest liigist saadakse parimat pliiatsipuitu.

Juurestik[muuda | muuda lähteteksti]

Kadaka juurestik on paikneb maapinna lähedal, mükoriisaga (seenjuur).

Paljunemine[muuda | muuda lähteteksti]

Paljunevad peamiselt suguliselt seemnetega. Võib paljundada ka vegetatiivselt pistikutega (nii paljundatakse erinevaid vorme).

Kasvukoht[muuda | muuda lähteteksti]

Kadakad esinevad põõsarindes või alumises puurindes. Leidub paljudes kooslustes, vaid salu-, laane-, lammimetsas, madal- ja siirdesoos võib teda harva kohata. Kasvab kuivast liivasest kuni soostunud turbapinnaseni, nii varjulistes männi- ja kuusemetsades kui ka lagedatel loopealsetel. Eelistab siiski parajalt niisket, kerget ja värsket liivapinnast. Hea külmataluvusega, kuigi tundlik külmade tuulte suhtes.

Koht ökosüsteemis[muuda | muuda lähteteksti]

Lihakad marikäbid on toiduks paljudele lindudele, näiteks kadakatäksile, põõsalindudele, rästastele. Samuti on puude tihe võra hea koht pesa rajamiseks.

Kadakad eritavad mikroobe hävitavaid aineid – fütontsiide. Juured on ümbritsetud seeneniidistikuga. Okastel areneb roosteseen, mis on kahjulik roosõielistele.

Kaitse[muuda | muuda lähteteksti]

Kadakas ei kuulu kaitstavate taimede nimekirja.

Metsaseaduse kohaselt pole kadakas puu ja tema raiele piiranguid ei seata. Eriti väärtuslike üksikobjektide eest hoolitseb küll looduskaitse, kuid kadakal tervikuna kaitsemehhanism puudub.

Lääne–Euroopas peetakse elujõulisi kadastikke suureks väärtuseks. Nii on vähesed säilinud kadastikud Hollandis, Saksamaal ja mujal võetud kaitse alla.

Kasutamine[muuda | muuda lähteteksti]

Puit sobib nikerdamiseks ja treimistöödeks. Aromaatne puit sobib tarbeesemete ja suveniiride valmistamiseks. Kadakas on tuntud ka vähenõudliku dekoratiivtaimena.

Jämedamatest kadakatest lõhutud laudadest tehti puunõusidlähkreid, piimapütte, võipütte, kanne, lüpsikuid, lusikaid. Kadakast nõu ei andnud maitset, oli kerge, hea lõhnaga ja pidas kaua vastu. Nõud tehti toorest puust, sest kuivanud puit on kõva ja raske töödelda. “Kadakat peeti terveks puuks, kes ei anna mingit haigust, seepärast tehti piimapütid ja õllekannud kadakast” (Muhu).

Kadakast sai vastupidavad aiateibad.

Oksi tarvitati nõu- ja sidumisvitsteks, samuti korvipunumiseks.

Noored kadakakasvud kõlbavad lammaste ja kodukitsede toiduks.

Puidust ja okstest aeti kadakaõli sarnasel meetodil nagu männipuidust tõrva. Kadakaõli oli hinnatud vahend rahvameditsiinis.

Käbisid kasutatakse suhkru- ja eeterlike õlide sisalduse tõttu ravimina, samuti õlle-, likööri- ja veinitööstuses, neid kasutatakse ka džinni valmistamisel.

Valminud käbid aitavad neeru- ja põiehaiguste puhul, samuti soole-, mao- ja eesnäärmehädade korral. Neil on söögiisu tekitav toime, soodustavad uriinieritust. Haiguste ärahoidmiseks soovitatakse rahvameditsiinis iga päev süüa mõni marikäbi.

Särinal ja terava leegiga põlevatel kadakaokstel on desinfitseeriv ja õhkupuhastav toime. Tubasid ja loomalautasid suitsutati kadakasuitsuga haiguste ajal. Ka puunõusid, eriti piimanõusid, hautati või suitsutati kadakaokstega, kui neil oli halb lõhn või maitse. Kadakasuitsus suitsutatud liha saab hea maitse.

Rahvameditsiin omistab hariliku kadaka viljadele seedimist soodustava (digestiivse), diureetilise ja antiseptilise toime. Nende tarbimisest peaksid aga hoiduma rasedad.

Kadakakäbitee valmistamiseks lisatakse 1/4 l veele 15 purustatud käbi, kuumutatakse keemiseni ja lastakse tõmbuda 10–15 minutit, seejärel kurnatakse. Päevas võib tarvitada kuni kolm tassitäit.

Kadakakäbiveini võib hõlpsalt ise valmistada, lisades 1 l valgele veinile 60 g käbisid. Leotatakse kaks nädalat aeg-ajalt loksutades. Juuakse 1 klaasitäis päevas.

Kadakaokstest vihaga saunas vihtlemist hinnati ravitoimelisemaks kui kasevihaga vihtlemist. Saunavihad aitavad reuma ja liigesehaiguste korral, sissehingatav aur paljude hingamisteede hädade puhul.

Ilutaim[muuda | muuda lähteteksti]

Paljud liigid on hinnatud ilutaimed, neist on aretatud suur hulk eri võrakuju ja okkavärvusega sorte. Näiteks on väga dekoratiivne ja kitsavõraline kaljukadaka sort Skyrocket.

Eestis kasvatatavad kadakad[muuda | muuda lähteteksti]

Eestisse toodud 7 võõrliigist kasvatatakse kõige rohkem mürgist sabiina kadakat (Juniperus sabina).

Lisaks sissetoodud liikidele kasvatatakse haljasaladel ka hariliku kadaka (Juniperus communis) mitmeid vorme ehk kultivare.