Džinn

Allikas: Vikipeedia
Mine navigeerimisribale Mine otsikasti
Disambig gray.svg  See artikkel räägib alkohoolsest joogist; islami mütoloogia tegelase kohta vaata artiklit Džinn (mütoloogia)

Džinn toonikuga
Eestis toodetud džinnid

Džinn on destilleeritud alkohoolne jook, mille domineeriva maitsenüannsi toovad esile kadakamarjad.


Džinn loodi ravimjoogina munkade ja alkeemikute poolt üle Euroopa, eriti Lõuna-Prantsusmaal, Flandrias ja Hollandis, selleks et teha kanget destilleeritud alkoholi destilleeritud viinamarjadest ja teraviljadest.

Peale seda sai sellest osa jaekaubandusest kange alkoholi tööstuses. Džinn sai tuntuks Inglismaal peale jenever`i tutvustamist kui Hollandi ja Belgia alkohoolne jook, mis oli algselt mõeldud ravimina. Kuigi see väljatöötamine algas juba 17.sajandi alguses, sai džinnist laialt levinud jook peale William III kuulsat revolutsiooni ja pärast Prantsusmaa brändi impordipiiranguid.


Tänapäeval valmistatakse džinne erinevate viisidega, laiast sortimendiga taimedest, andes palju stiile ja brände. Lisaks kadakamarjale, annavad džinnile maitse ka erinevad maitsetaimed, ürdid, lillelised või puuviljased maitsed või tihtipeale nende kombinatsioonid. Džinni tarbitakse üldiselt toonikuga, joogina mida tuntakse džinn tooniku nime all. Džinni kasutatakse tihti baasalkoholina, et valmistada maitsestatud džinnibaasil jooke, näiteks sloe gin, mis valmistatakse traditsiooniliselt laukaploomidest.

Eestis toodavad džinni näiteks Distillirium, Junimperium Distillery, Lahhentagge, Liviko, Moe Peenviinavabrik, Põhjaka Viinaköök, Remedia ja Tohi Distillery.

Päritolu[muuda | muuda lähteteksti]

Etümoloogia[muuda | muuda lähteteksti]

Sõna džinn tuleneb inglise keelsest sõnast genever[1][2], mis on sarnane prantsuse keelse sõnaga genièvre ja hollandi keelse sõnaga jenever. Kõik nimetused tulevad lõpuks sõnast juniperus, mis on ladina keelne sõna kadakale.

Ajalugu[muuda | muuda lähteteksti]

Mainimised 11. ja 13.sajandist[muuda | muuda lähteteksti]

Kõige varasem teada olev kirjalik viide jeneverile ilmus 13. Sajandil entsoklüpeedilises teoses  “Der Naturen Bloeme” (Bruges), esimene trükitud jeneveri retsept pärineb 16.sajandi tööst “Een Constelijck Distileerboec” (Antwerp).

Džinni juuri võib kaugemalt leida 11.sajandi Benedicti munkade poolt Salernost, Lõuna-Itaaliast, mungakloostrist mida ümbritseb piirkond, mis on rikastatud kadakapuudega. Need mungad kasutasid konkstoruga destillaatoreid (swan-necked alembic), mille leiutas Abu Musa Jabir ibn Hayyan Bagdadis hilistel 700ndatel. Mungad kasutasid seda, et destilleerida kangeid, põletavaid alkohoolseid toonikuid, millest üks oli destilleritud veinist ja infuseeritud kadakamarjadega. Nad valmistasid ravimeid, sealt ka kadakas. Ravimtaimena on kadakas olnud hädavajalik osa arstide varustusest läbi aegade: roomlased põletasid kadakaoksi vee puhastamiseks ja keskaegsed katkuarstid täitsid oma kuratlikel maskidel nokkasid, et kaitsta end musta surma eest. Üle Euroopa jagasid apteekrid köha, külmetuse, valu, venituste, rebendite ja krampide vastu kadakatooniku veine, see pidavat olema kõike raviv.

17.sajand[muuda | muuda lähteteksti]

Arst Franciscus Sylvius on ekslikult saanud tunnustust džinni leiutamises 17.sajandi keskel, kuigi et jeneveri olemasolu kinnitati juba 1623.aastal Philip Massingeri näidendis “The Duke of Milan”, siis kui Sylvius oli vaid üheksa aastane. Hiljem on ka mainitud, et inglise sõdurid kes sõidisid 1685.aastal Antwepenis hispaanlaste vastu Kaheksakümneaastases sõjas, jõid juba jeneveri enne sõda, sest see olevat rahustava mõjuga, sealt tuleb ka termin “purjus uljus”(Dutch courage). Mõned kinnitamata andmed väidavad ka, et džinn on pärit Itaaliast.


17. sajandi keskpaigaks olid paljud väikesed Hollandi ja Flaami destilleerijad populariseerinud odralinnase piirituse või linnaseveini redestilleerimist kadaka, aniisi, köömnete, koriandriga jne, mida müüdi apteekides ja kasutati selliste meditsiiniliste probleemide raviks nagu neeruhaigused, maohaigused, seljavaevused, sapikivid ja luuvalud.


Džinn arenes Inglismaal erinevates vormides juba 17.sajandi algul. Džinn muutus alternatiivina brändile tohutult populaarseks, kui William III, II ja I ning Mary II said Inglismaa kaasvalitsejateks ning peale Kuulsat Revolutsiooni ka Šotimaa ja Iirimaa valitsejateks. Ajaloolane Angela McShane on kirjeldanud seda jooki kui protestantlik jook, sest joogi populaarsuse põhjustas protestantlik kuningas, kes jootis seda oma armeele, kui nad sõidisid katoliiklike iirlaste ja prantslaste vastu.

18.sajand[muuda | muuda lähteteksti]

Džinni joomine Inglismaal tõusis märkimisväärselt pärast seda, kui valitsus lubas litsentseerimata džinnitootmist ja samal ajal kehtestas kõigile imporditud kangetele alkohoolsetele jookidele, näiteks Prantsuse brändile, kõrge tollimaksu. See tõi suurema turu ebakvaliteetsele odrale, mis ei sobinud õlle valmistamiseks ning aastatel 1695–1735 tekkis kogu Inglismaal tuhandeid džinnipoode, mida tuntakse džinnihulluse nime all. Džinni madala hinna tõttu hakkasid vaesemad inimesed seda regulaarselt tarbima, võrreldes teiste samal ajal ja samas geograafilises asukohas saadaval olevate jookidega. Kui jätta välja kohvikud, siis 15,000 Londoni joogikohast olid üle poolte džinnipoed.


Õlu säilitas terve maine, kuna pruulitud õlut oli sageli ohutum juua kui tavalist puhastamata vett. Džinni süüdistati aga mitmesugustes sotsiaalsetes probleemides ja see võis olla suurema suremuse teguriks, mis stabiliseeris Londoni varem kasvava elanikkonna. Kahe joogi mainet illustreeris William Hogarth oma gravüüridel “Beer Street ja Gin Lane” (1751), mida BBC kirjeldas kui "vaieldamatult kõige võimsamat uimastitevastast plakatit, mis eales välja mõeldud". Džinni negatiivne maine püsib inglise keeles tänapäevalgi, näiteks džinniveskid või ameerikapärane väljend gin joints, mis kirjeldab halva mainega baare või džinniga immutatud, et viidata joodikutele. The epithet mother's ruin on džinni levinud Briti nimetus, mille päritolu üle käib pidev arutelu.


1736. aasta džinniseadus kehtestas jaemüüjatele kõrged maksud ja tõi kaasa rahutused tänavatel. Keelduvat tollimaksu vähendati järk-järgult ja see kaotati lõpuks 1742. aastal. 1751. aasta džinniseadus oli siiski edukam, kuigi et see sundis destilleerijaid müüma ainult litsentseeritud jaemüüjatele ja see viis džinnipoed kohalike magistraatide jurisdiktsiooni alla. 18. sajandil toodeti džinni pottides ja see oli mõnevõrra magusam kui tänapäeval tuntud Londoni džinn.


18. sajandi alguses destilleeriti Londonis palju džinni legaalselt elumajades (1726. aastal oli hinnanguliselt 1500 elamutes olevat destillaatorit) ja sageli maitsestati seda tärpentiniga, et tekitada lisaks kadakale ka vaiguseid puidunoote. Veel 1913. aastal väidab Webster's Dictionary ilma täiendavate kommentaarideta, et "harilikku džinni maitsestatakse tavaliselt tärpentiniga"

Veel üks levinud variatsioon oli destilleerimine väävelhappe juuresolekul. Kuigi hape ise ei destilleeru, annab see saadud džinnile täiendava dietüüleetri aroomi. Väävelhape lahutab kahest etanoolimolekulist ühe veemolekuli, et luua dietüüleeter, mis moodustab ka etanooliga aseotroopi ja seetõttu koos sellega destilleerub. Tulemuseks on magusam alkohol, millel võis olla täiendav valuvaigistav- või isegi joovastav toime. Hollandi või Belgia džinn, tuntud ka kui jenever või genever, arenes välja linnaseveini kangetest alkohoolsetest jookidest ja on selgelt erinev jook hilisematest džinnistiilidest. Schiedam, linn Lõuna-Hollandi provintsis, on kuulus oma jeneveri tootmise ajaloo poolest.Samuti Belgias,  Limburgi provintsis Hasseltis. Jeneveri oude (vana) stiil püsis väga populaarne kogu 19. sajandi jooksul, kus populaarsetes Ameerika keelueelsetes baarmenide juhendites viidati sellele kui Hollandi või Genfi džinnile. 18. sajandil tekkis džinni stiil, mida nimetatakse Old Tom džinniks, see on pehmem ja magusam džinn, mis sisaldab sageli suhkrut. Old Tom džinni populaarsus vähenes 20. sajandi alguseks.

19-20.sajand[muuda | muuda lähteteksti]

Džinni leiutamine ja jätkuv destilleerimise arendamine(1826 ja 1831) muutis neutraalsete piirituste destilleerimise praktilisemaks, võimaldades seeläbi luua 19. sajandil hiljem välja kujunenud London Dry džinni.


Troopilistes Briti kolooniates kasutati džinni, et varjata kiniini kibedat maitset, mis oli ainus tõhus malaariavastane segu. Kiniin lahustati gaseeritud vees, et saada toonikvesi, millele lisades džinni saadi kokteil džinn toonik, kuigi tänapäevane toonikuvesi sisaldab maitseainena vaid vähesel määral kiniini. Džinn on paljude kokteilide baasalkohol, sealhulgas martini. Suhteliselt lihtsa tootmise tulemusena oli salaja toodetud "vannidžinn" saadaval madalama klassi asutustes, kus müüdi keelu ajal alkoholi.


Sloe džinni kirjeldatakse traditsiooniliselt kui likööri, mis on valmistatud laukaploomide džinni sisse lisamisel, kuigi tänapäevased versioonid on peaaegu alati valmistatud neutraalsetest kangetest alkohoolsetest jookidest ja maitseainetest. Sarnased infusioonid on võimalikud ka teiste puuviljadega, näiteks kreekidega. Teine populaarne pika ajalooga džinnibaasil liköör on Pimm's No.1 Cup (alkoholisisaldus 25%), mis on puuviljane ning maitsestatud tsitruseliste ja vürtsidega.


Riiklikud jeneveri muuseumid asuvad Belgias Hasseltis ja Hollandis Schiedamis.

21.sajand[muuda | muuda lähteteksti]

Alates 2013. aastast on džinn olnud ülemaailmne tõusuperiood ning sellesse kategooriasse on sisenenud palju uusi kaubamärke ja tootjaid, mis on viinud tugeva kasvu, uuenduste ja muutuste perioodini. Hiljuti on populaarseks saanud džinnipõhised liköörid, mis on jõudnud turule väljaspoolt traditsioonilisi džinnijoojaid, sealhulgas puuviljamaitseline ja tavaliselt värviline roosa džinn, rabarberi džinn, vürtsitatud džinn, lilla džinn, punase apelsini džinn ja sloe džinn. Kasvav populaarsus ja kontrollimatu konkurents on viinud selleni, et tarbijad ajavad segamini džinni džinnilikööridega ning paljud tooted on piiripealsed ning üritavad nihutada või rikkuda piire džinnitööstustes.

Juriidiline määratlus[muuda | muuda lähteteksti]

Geograafiline määratlus[muuda | muuda lähteteksti]

Mõned juriidilised klassifikatsioonid (kaitstud päritolunimetus) määratlevad džinni kui konkreetsetest geograafilistest piirkondadest pärinevat päritolu ilma täiendavate piiranguteta (nt Plymouthi džinn (KGT nüüd aegunud), Ostfriesischer Korngenever, Slovenská borovička, Kraški Brinjevec jne), samas kui teised levinud kirjeldused viitavad klassikalistele stiilidele, mis on kultuuriliselt tunnustatud, kuid juriidiliselt määratlemata (nt Old Tom gin). Märkimist väärib ka see, et kuigi tehniliselt on Sloe džinn džinnibaasil liköör, on see ainulaadne selle poolest, et EU piiritusjookide määrused näevad ette kõnekeele terminit sloe gin. Kui teatud tootmiskriteeriumid on täidetud siis võib seaduslikult kasutada seda ilma "likööri" järelliiteta.

Ameerika[muuda | muuda lähteteksti]

Ameerika Ühendriikides on "džinn" defineeritud kui alkohoolne jook, mille alkoholisisaldus on vähemalt 40%, millel on kadakamarjadele iseloomulik maitse. Džinni, mis on toodetud ainult botaaniliste ainete kordusdestilleerimisel, saab veelgi eristada ja turustada kui "destilleeritud džinni".

Kanada[muuda | muuda lähteteksti]

Kanada toidu- ja ravimimääruse kohaselt toodetakse džinni kadakamarjadest või rohkem kui ühe sellise uuesti destilleeritud toiduainete segust alkoholi ümberdestilleerimise teel. Kanada toidu- ja ravimimäärus tunnustab džinni kolme erineva määratlusega (Genever, Gin, London või Dry Gin), mis ühtivad USA määratlustega. Kui Hollandi džinni või geneveri kohta on sätestatud üksikasjalikum regulatsioon, siis segudžinni ja destilleeritud džinni vahel vahet ei tehta. Nii segatud kui ka destilleeritud džinni võib märgistada kui Dry Gin või London Dry Gin, kui see ei sisalda magusaineid. Geneveri ja Gini puhul ei tohi need sisaldada rohkem kui kaks protsenti magusaineid.

Euroopa Liit[muuda | muuda lähteteksti]

Kuigi välja on kujunenud palju erinevaid džinni stiile, on see Euroopa Liidus õiguslikult jagatud nelja kategooriasse järgmiselt :

Klassikaline džinn[muuda | muuda lähteteksti]

Need on kadakamarjamaitselised alkohoolsed joogid, sealhulgas vanim džinni klass, mis on toodetud keskmise tugevusega kääritatud teraviljapudru destilleerimisel potis, nt 68% ABV, ja seejärel uuesti destilleerimisel koos taimedega, et ekstraheerida aromaatsed ühendid. See tuleb villida vähemalt 30% ABV-ga. Kadakamarjamaitselisi piiritusjooke võib müüa ka nimede Wacholder või Ginebra all.

Džinn[muuda | muuda lähteteksti]

See on kadakamarjamaitseline alkohoolne jook, mis ei ole valmistatud mitte taimsete ainete uuesti destilleerimise teel, vaid lihtsalt heakskiidetud looduslike lõhna- ja maitseainete lisamisega neutraalsele põllumajandusliku päritoluga piiritusele. Valdav maitse peab olema kadakas. Pudeli minimaalne kangus on 37,5% ABV.

Destilleeritud džinn[muuda | muuda lähteteksti]

Destilleeritud džinni toodetakse eranditult põllumajandusliku päritoluga etanoolist, mille algtugevus on 96% ABV (vee ja etanooli aseotroop) uuesti destilleerimisel traditsiooniliselt džinni jaoks kasutatavates destillaatorites kadakamarjade ja muude looduslike botaaniliste ainete juuresolekul, tingimusel et kadaka maitse domineerib. Džinn, mis on saadud lihtsalt essentside või lõhna- ja maitseainete lisamisel põllumajandusliku päritoluga etanoolile, ei ole destilleeritud džinn. Pudeli minimaalne kangus on 37,5% ABV.

Londoni kuiv džinn[muuda | muuda lähteteksti]

Londoni džinni saadakse eranditult põllumajandusliku päritoluga etanoolist, mille maksimaalne metanoolisisaldus on 5 grammi hektoliitri 100% ABV ekvivalendi kohta, mille maitset lisatakse eranditult traditsioonilistes etanooli destillaatorites kõigi looduslike taimsete materjalide juuresolekul taasdestilleerimise teel, mille tulemusena saadud destillaat on vähemalt 70% ABV. Londoni džinn ei tohi sisaldada lisatud magusaineid üle 0,1 grammi suhkruid lõpptoote liitri kohta, värvaineid ega muid lisatud koostisosi peale vee. Valdav maitse peab olema kadakas. Terminit London gin võib kutsuda terminiga kuiv. Pudeli minimaalne kangus on 37,5% ABV.

Tootmine[muuda | muuda lähteteksti]

Meetod[muuda | muuda lähteteksti]

Džinni saab laias laastus eristada kolmeks põhistiiliks, mis peegeldavad selle destilleerimise ja maitsestamise tehnikate moderniseerimist:

Potis destilleeritud džinn[muuda | muuda lähteteksti]

Potis destilleeritud džinn esindab kõige varasemat džinni stiili ja seda toodetakse traditsiooniliselt odrast või muudest teradest kääritatud teraviljapudrust (linnaseveini) potis destilleerimise teel, seejärel destilleeritakse see uuesti lõhna- ja maitseainetega, et ekstraheerida aromaatsed ühendid. Topeltdžinni saab valmistada, kui destilleerida esimene džinn uuesti rohkemate taimedega. Destillaadi alkoholisisaldus on tänu pottide kasutamisele suhteliselt madal; umbes 68% ABV ühe destilleeritud džinni puhul või 76% ABV topeltdžinni puhul. Seda tüüpi džinni laagerdatakse sageli paakides või puitvaatides ning see säilitab raskema linnaselise maitse, mis annab sellele märkimisväärse sarnasuse viskiga. Korenwijn (teravein) ja oude (vana) stiilis Genfi džinn või Hollandi džinn esindavad selle klassi silmapaistvamaid džinne.

Kolonni destilleeritud džinn[muuda | muuda lähteteksti]

Kolonnis destilleeritud džinn arenes välja pärast Coffey destilleerimisseadme leiutamist ja seda toodetakse esmalt kõrge vastupidavuse (nt 96% ABV) neutraalse piirituse destilleerimisel kääritatud meskist või pestakse tagasijooksuga destilleerimisseadmega, näiteks kolonni destillaatoriga. Selle piirituse kääritav alus võib olla saadud teraviljast, suhkrupeedist, viinamarjadest, kartulist, suhkruroost, tavalisest suhkrust või mis tahes muust põllumajandusliku päritoluga materjalist. Kõrgelt kontsentreeritud piiritus destilleeritakse seejärel koos kadakamarjade ja muude taimedega potis destilleerimisel. Enamasti riputatakse taimed džinnikorvi, mis on paigutatud destillaatori otsa, mis võimaldab kuumadel alkoholiaurudel eraldada botaanilisest laengust maitsekomponente.See meetod annab džinni, mis on maitselt kergem kui vanema pot still-meetodi puhul, ja tulemuseks on kas destilleeritud džinn või Londoni kuiv džinn, olenevalt suuresti sellest, kuidas jook on õpetatud.

Segudžinn[muuda | muuda lähteteksti]

Segudžinni valmistatakse tavaliselt neutraalsete kangete alkohoolsete jookide maitsestamisel essentside, muude looduslike lõhna- ja maitseainetega või looduslike botaaniliste koostisosadega, mis jäetakse neutraalses piirituses infuseerima ilma kordusdestilleerimiseta.

Maitsestamine[muuda | muuda lähteteksti]

Džinni populaarsed taime- või maitseained sisaldavad peale nõutava kadaka sageli ka tsitruselisi elemente, nagu sidruni- ja mõruapelsini koor, aga ka teiste vürtside kombinatsiooni, mis võib sisaldada aniisi, angeelika juurt ja seemneid, orrise juurt, lagritsajuur, kaneeli, mandlit, java pipart, piparrohtu, laimikoort, greibikoort, longanit, safranit, ahvileivapuu vilja, viirukipuu, koriandri, paradiisiterasid, muskaatpähklit, kassia koort jt. Nende botaaniliste ühendite erinevad kombinatsioonid ja kontsentratsioonid destilleerimisprotsessis põhjustavad džinnitoodete maitseerinevusi.


Keemiauuringud on alustanud tuvastamist erinevate kemikaalide osas, mida destilleerimisel ekstraheeritakse ja mis aitavad kaasa džinni maitsestamisele. Näiteks kadakamarjadest pärinevad kadaka monoterpeenid. Sidrun- ja marjamaitsed pärinevad kemikaalidest, nagu limoneen ja gamma-terpinene linalool, mida leidub muu hulgas laimis, mustikas ja humalas. Lillenoodid pärinevad sellistest ühenditest nagu geraniool ja euganool. Vürtsitaolised maitsed pärinevad sellistest kemikaalidest nagu sabineen, delta-3-kareen ja para-tsümeen.

2018. aastal andis rohkem kui poole Ühendkuningriigi džinni kategooria kasvust kaasa maitsestatud džinn.

Viited[muuda | muuda lähteteksti]

  1. "Oxford University Press.". n.d. Retrieved 2018-10-13..
  2. "Gin". UK English Dictionary.

Džinn on destilleeritud alkohoolne jook, mille domineeriva maitsenüannsi toovad esile kadakamarjad.[1][2]

Välised lingid[muuda | muuda lähteteksti]

Mall:Alcoholic beverages Mall:Authority control

Rohkem lugemiseks[muuda | muuda lähteteksti]