Vaimulik kirjandus

Vaimulik kirjandus on religioosse sisuga kirjandus.

Keskajal

Vaimulik kirjandus arenes keskajal kõrvuti linnakirjandusega. Vaimulikul kirjandusel oli keskaja kultuuris hoopis avaram tähendus kui hilisemal ajal. Varakeskajal võis endale kirjanduse luua üksnes haritud, ladina keelt valdav vaimulikkond. 12.-13. sajandini kuuluski koolihariduse monopol vaimulikele ning nende kirjanduslikus loomingus oli peale religioossete teemade esindatud ka muu kooliteadmistega seotud ainestik. Keskaja lõpul, rahvuskeelte arenedes, sugenes ladinakeelse kõrvale ka rahvakeelne vaimulik kirjandus.

Tähtis koht oli vaimulikus kirjavaras pühakute elulugudel ja religioossetel legendidel.

"Vagajutt püha Alexiuse elust" Alexius pühendab ennast noorusest peale Jumalale. Isa tahab poega sellest võõrutada ja kosib talle naiseks suursuguse neiu, kuid pulmaööl lahkub Alexius kodust. 17 aastat rändab ta mööda maailma, siis pöördub tagasi Rooma, kus keegi ei tunne teda ära. Alexius elab veel 17 aastat oma viletsas urkas ning surres jätab maha oma eluloo, mille peale paavst ja kaks keisrit kuulutavad ta pühakuks. Tema haual hakkavad toimuma imeteod.

Paljusid pühakulegende on seejuures täiendatud puhtilmalike romantiliste väljamõeldistega. "Püha Jüri lugu" Noor ja vapper mees on tapnud lohe ja päästnud Kapadookia kauni kuningatütre, keda taheti koletisele ohvriks tuua. Kristlikus loos on rahvaluule lohe asemel kurat.

Sageli viljeldud teemade hulka kuulus ka ristiusu misjonitöö ja misjonäride elu. Näiteks "Püha Patricu puhastustuli" Patric pöörab iirlasi ristiusku, ja sattudes ühe tigeda kuninga vastupanule, hakkab Jumalat paluma, et see teeks imet. Avaneb kalju sees olev sügav koobas. Sinna söandab tungida rüütel Owen, kes jõuab lõpuks hiiglaorgu, kust kostab valje oigeid ja karjeid. Tegemist on puhastustulega, kus patuseid praetakse varda otsas, lastakse neil külmetada jäätunud järves jne.

Veel on sellest ajast tuntud legendid surmajärgsest teispoolsusest, neitsi Maarjast ning tema imetegudest jpm. "Jumalaema žonglöör" Kloostris esineb žonglöör-veiderdaja, kes ei oska ladinakeelset palvet ja avaldab seetõttu jumalaemale austust oma kunstiga: teeb trikke, kuni langeb väsimusest oimetuna kokku. Siis astub jumalaema alla ja lehvitab ta näole taevalikku jahedust.