Kõne (retoorika)

Allikas: Vikipeedia
Jump to navigation Jump to search

Kõne on eesmärgistatud suuline esinemine, sõnavõtt.

Antiikajal jagati kõned õiguslikeks, arutlevateks ja pidulikeks.

Tänapäeval liigitatakse kõned:

  • olmekõned (tervitus-, õnnitlus- ja tänukõne)
  • informeerivad kõned (loeng, ettekanne)
  • poliitilised kõned (kihutuskõne, poliitiline kõne)

Kõnede erinevused tulenevad peamiselt nende eesmärkidest, probleemikäsitlusest, süvenemisastmest ja pikkusest.

Kõne tüüpilised osad on sissejuhatus, aine/probleemi käsitlus ja lõpetus.

Kõne liigid[muuda | muuda lähteteksti]

Kõnepidamise kunstiga on inimesed tegelenud juba aastatuhandeid. Sõltuvalt peetava kõne eesmärgist võib kõned jagada kolme suuremasse kategooriasse: olmekõned, veenmiskõned ja informeerivad kõned. Üks ei välista siinkohal aga teist – näiteks võib kõnepidaja kõnelemise käigus inimesi informeerida ning seejärel üritada neid veenda saadud info põhjal tegutsema. Erinevad üritused ja olud nõuavad erinevaid kõnetüüpe, kuid iga kõne peamiseks eesmärgiks on alati oma sõnumi kommunikeerimine. Teisejärgulise eesmärgina võib kõne ka näiteks õpetada kuulajatele uusi oskusi või nende meelt lahutada.

Kõne kirjutamisel tuleks alustada eeskätt eesmärgi püstitamisest, et mõista paremini, mis on antud kõnepidamise soovitud lõpptulemus. Lisaks eesmärgile tuleks kindlasti mõelda ka publiku ja esinemisformaadi omapäradele.

Olmekõned[muuda | muuda lähteteksti]

Olmekõned ehk pidulikud kõned:

  • tervitus- ja õnnitluskõned
  • sünnipäevakõned
  • tänukõned
  • mälestuskõned
  • tähtpäevakõned

Võrreldes teiste kõneliikidega on olmekõne kõige isiklikuma alatooniga ja sellega seoses kõne esitus ka emotsionaalsem. Sisus räägitakse sellest, mida konkreetne pidulik sündmus kõneleja jaoks tähendab, tihti seotakse kõnega ka isiklikke kokkupuuteid ja nendega seotud lugusid. Pidulik kõne ei pea olema alati väga ametlik ja tuimalt esitatud. Olmekõne ehk piduliku kõne puhul on väga olulisel kohal elav esitus.

Veenmiskõned[muuda | muuda lähteteksti]

Veenmiskõne eesmärk on muuta kuulajate suhtumist või käitumist, äratada neis huvi ja suunata tegevusele, st veenmiskõne:

  • peab haarama kuulaja või vaataja tähelepanu;
  • peab kirjeldama probleeme, mida tähelepanu all olev toode või idee lahendab;
  • sisaldab emotsionaalset sõnapilti, mis aitab mõjutada nii mõistust kui ka südant;
  • peab motiveerima kuulajat või vaatajat ette võtma tegevust, mis on talle kasulik.

Informeerivad kõned[muuda | muuda lähteteksti]

Informeerival kõne kolm põhilist võimalikku eesmärki:

  • suurendada kuulajate teadmisi;
  • anda käitumisjuhiseid;
  • selgitada olukorda.

Informeeriva kõne peamine eesmärk on info edastamine. Kõne on erapooletu ega propageeri kellegi huve. Keskendutakse informatsiooni edastamisele ja selgitamisele. Esitatakse nii poolt- kui ka vastuargumente, et pakkuda kuulajatele võimalikult mitmekülgset teavet. Kõneleja enda seisukoht jääb tagaplaanile. Informeeriva kõne esitamisel tuleb kõne eesmärk kohe alguses välja öelda.

Oluline on:

  • süsteemsus;
  • keskendumine kõige olulisemale;
  • uue teabe rakendusvõimaluste tutvustamine;
  • oluliste faktide kordamine.

Kõne ülesehitus[muuda | muuda lähteteksti]

Klassikaline kõne koosneb sissejuhatusest, teemaarendusest ja kokkuvõttest.

Sissejuhatus peaks püüdma tähelepanu ning andma teada, kes on kõneleja ja miks ta antud teemal räägib. Sissejuhatuse käigus tuleb kuulajatele anda ülevaade teemadest, millest juttu tuleb.[1]

Teemaarenduse eesmärk on anda edasi teavet või seisukohti. Teemaarenduses esitatavate põhiväidete tõestamiseks peavad olema ette valmistatud veenvad argumendid. Selleks, et kõnet oleks lihtsam jälgida, on soovitatav liikuda lihtsamatelt teemadelt raskematele ja seostada uut infot juba tuttavaga.[2]

Kokkuvõtte ülesanne on räägitust kõige olulisema väljatoomine, üldistamine ja rõhutamine. Peamise idee kokkuvõttev kordamine aitab kuulajatel kõne põhiideed meelde jätta. Kokkuvõte ei tohiks alata liiga järsult ega olla ka liiga lohisev ning see peaks olema umbes sama pikk kui sissejuhatus.[3]

Olulised punktid kõne koostamisel[muuda | muuda lähteteksti]

  • Kogu info ja punktid peaks olema seotud kõne eesmärgiga.
  • Kasuta kõne struktuuri, et olulisimaid punkte esile tõsta.
  • Kõne struktuur peab olema publikule arusaadav.
  • Klassikaline struktureerimisviis: 10% sissejuhatust, 80% teemaarendust, 10% kokkuvõtet. [4]

Peamised kõne ülesehituse meetodid[muuda | muuda lähteteksti]

Kronoloogilises järjekorras[muuda | muuda lähteteksti]

Jutustavad, ajaloolised, eluloolised või arenduslikud kõned. Kõik tegevused ja sisupunktid on pandud kronoloogilisse järjestusse.

Induktiivne meetod[muuda | muuda lähteteksti]

Kasutatakse siis, kui publik on ilmselgelt sinu vastu, eesmärk on, et argumendid kuulataks ära. Kõigepealt öeldakse punktid ja argumendid ning siis oma esinemise eesmärgid ja ootused publikule.

Deduktiivne meetod[muuda | muuda lähteteksti]

Publikul on selle meetodiga kõnesid kõige lihtsam jälgida, sest algusest peale on teada, mida publikult oodatakse. Kõigepealt öeldakse publikule, mida neilt oodatakse, ning siis tuuakse välja argumendid ja põhjendused selle kasuks.

Probleemne meetod[muuda | muuda lähteteksti]

Probleemi kirjeldus või analüüs. Kõne lõpus tuleks anda ka omapoolsed võimalikud lahendusvariandid ja -ideed.

Võrdlev meetod[muuda | muuda lähteteksti]

Võrreldakse kahte või enamat sarnast või erinevat asja. Näiteks USA ja Eesti koolisüsteem, Soome ja Rootsi hokikoondis jms.

Jutustav meetod[muuda | muuda lähteteksti]

Sündmused ja nende ilmekas kirjeldamine. Lugusid jutustades tasub silmas pidada, et ei kasutataks liialt klišeesid.[5]

Viited[muuda | muuda lähteteksti]

  1. Avalik esinemine, sissejuhatus
  2. Avalik esinemine, teemaarendus
  3. Avalik esinemine, kokkuvõte
  4. Public Speaking
  5. Avalik esinemine, kõne osad