Mine sisu juurde

Johannes Vilhelm Jensen

Allikas: Vikipeedia
Johannes Vilhelm Jensen
Sünniaeg 20. jaanuar 1873
Farsø
Surmaaeg 25. november 1950 (77-aastaselt)
Kopenhaagen
Amet kirjanik, luuletaja
Autasud Nobeli kirjandusauhind
Autogramm
[muuda Wikidatas]

Johannes Vilhelm Jensen (ka Johannes V. Jensen, 20. jaanuar 1873 – 25. november 1950) oli taani kirjanik, kes 1944. aastal sai Nobeli kirjandusauhinna romaani "Pikk teekond" eest.

Johannes V. Jensen on kirjutanud luuletusi, romaane, novelle, artikleid ja esseid. Tema kuulsaimad teosed on novellikogu "Himmerlandshistorier" ning romaanid "Kuninga langus" ja "Pikk teekond".[1]

Elukäik

[muuda | muuda lähteteksti]

Johannes V. Jenseni lapsepõlv möödus Farsøs Himmerlandis Põhja-Jüütimaal. Jenseni isa oli loomaarst ning poegki läks Kopenhaageni ülikooli arstiks õppima. Ülikooli kõrvalt tegi ta kaastööd ajalehtedele, et oma õpinguid finantseerida. Pärast kolme aastat arstiteaduse õpinguid otsustas ta eriala vahetada ja täielikult kirjandusele pühenduda. Selleks ajaks oli ta välja andnud juba kaksteist romaani.

Isa poolt oli Johannes V. Jensen pärit talupoegade suguvõsast Lääne-Himmerlandist, ema oli Falsterist. Peres oli 11 last, kellest Johannes V. Jensen oli vanuselt teine. Paljud lapsed tegid loomingulist kirjatööd, maalisid või tegelesid fotograafiaga. Õdedest-vendadest tuntuim on õde Thit Jensen, kes oli samuti kirjanik.

Jensen oli 1900. aastal lühikest aega abielus kirjanik Edith Nebelongiga (hiljem Edith Rode). 1904. aastal abiellus ta Else Marie Ulrikuga, neil oli kolm poega.

Johannes V. Jensen suri 1950. aastal 77-aastaselt.[1]

Looming

[muuda | muuda lähteteksti]

Johannes V. Jenseni kirjanduslik karjäär algas sajandivahetuse ajal, mil aastatel 1898–1910 ilmus järgemööda sari "Himmerlandshistorier" ("Himmerlandi lood"). Kõik jutustused ja novellid selles sarjas on seotud kirjaniku kodukoha Himmerlandiga.[2]

Jenseni tegelik debüüt oli aga romaan "Danskere" ("Taanlased"), mis ilmus 1896. aastal. Romaani peategelane on noor Jüütimaalt pärit mees, kes kolib pealinna, et õppida meditsiini. Sellele teosele järgneb 1898. aastal uus romaan "Einar Elkær". Pärast sajandivahetust otsustas kirjanik aga, et need teosed ei oma tähtsust, ja kustutas need oma loomingust.[3]

Pärast seda pühendus Johannes V. Jensen legendidele ja müütidele, temalt ilmus aastatel 1907–1945 üheksaköiteline koguteos "Myter" ("Müüdid"). Ka kirjutas ta tol perioodil luuletusi, näidendeid ja esseid, viimaseid peamiselt antropoloogia ja evolutsiooni filosoofia teemal.[2]

Palju aastaid tegi Jensen ajakirjanduslikku kaastööd: kirjutas päevalehtedele artikleid, olemata seejuures ühegi väljaande palgaline töötaja. Ka ei kuulunud ta kunagi parteisse.

Johannes V. Jensen reisis palju, muu hulgas Hispaanias, Prantsusmaal, Saksamaal, Inglismaal, aga ka Ameerikas, Malaisias, Singapuris, Hiinas ja Jaapanis. Ühtlasi veetis ta pikki perioode Norras. Reisid avardasid kirjaniku maailmapilti ja andsid talle inspiratsiooni loominguks.[3]

"Kuninga langus" (1900–1901) on teos, millega Johannes V. Jensen kirjutas end taani kirjanduse ajalukku. See on ajalooline romaan, mis räägib Taani ajaloost 15. sajandi lõpust kuni 16. sajandi keskpaigani, mil kuningaks sai Christian II, kelle valitsusajal leidis aset kuulus Stockholmi veresaun ja Kalmari uniooni lagunemine. Ühtlasi on teos ka psühholoogiline romaan, saatuseromaan ja arenguromaan, eri žanritest kokku põimitud lugu. See räägib ülikoolist välja visatud sepa poja Mikkel Thøgerseni ja Taani kuninga Christian II eluvõitlusest, nende kõhklustest ja igatsustest, võimujanust ja ihast, mis vallandavad hävingu, nõnda et kummagi unistused on seeläbi määratud hukkumisele. Raamat koosneb kolmest eraldi välja antud osast: "Kevade surm" (1900), "Suur suvi" (1900) ja "Talv" (1901). 1999. aastal valisid Taani lugejad selle teose 20. sajandi parimaks romaaniks.[4] 2001. aastal ilmus "Kuninga languse" eestikeelne tõlge sarjas "Põhjamaade romaan".

"Pikk teekond" on teos, mille eest Johannes V. Jensen sai 1944. aastal Nobeli kirjandusauhinna. See koosneb kuuest iseseisvast raamatust: "Kaotatud maa" (1919), "Liustik" (1908), "Norni-Külaline" (1919), "Kimbrite teekond" (1922), "Laev" (1912) ja "Christofer Columbus" (1921).[5] Romaani teema on inimkonna areng eelajaloolisest ajast kuni Ameerika avastamiseni. Teose kirjutamisel kasutas Jensen eeskujuna darvinismi, ideed sellest, et ellu jäävad vaid need, kes kohastuvad kõige paremini.[6]

Teoseid

[muuda | muuda lähteteksti]

Luule

[muuda | muuda lähteteksti]
  • Digte 1906 (1906)
  • Aarets Højtider (1925)
  • Verdens Lys (1926)
  • Den jyske Blæst (1931)
  • Paaskebadet (1937)

Romaanid

[muuda | muuda lähteteksti]
  • Danskere (1896)
  • Einar Elkær (1898)
  • Kongens Fald ("Kuninga langus", 1901)
  • Madame D’Ora (1904)
  • Hjulet ("Ratas", 1905)
  • Dr. Renaults Fristelser (1935)
  • Gudrun (1936)
  • Den lange Rejse ("Pikk teekond"):
Bræen ("Liustik", 1908)
Skibet ("Laev", 1912)
Norne-Gæst ("Norni-Külaline", 1919)
Det tabte Land ("Kaotatud maa", 1919)
Christofer Columbus (1921)
Cimbrernes Tog ("Kimbrite teekond", 1923)

Novellid

[muuda | muuda lähteteksti]
  • Intermezzo (1899)
  • Eksotiske Noveller (1915):
    Singaporenoveller (1907)
    Lille Ahasverus (1909)
    Olivia Marianne (1915)

Jutustused

[muuda | muuda lähteteksti]
  • Himmerlandsfolk (1898)
  • Nye Himmerlandshistorier (1904)
  • Himmerlandshistorier. Tredje Samling (1910)

Viited

[muuda | muuda lähteteksti]
  1. ↑ 1,0 1,1 Johannes V. Jensen. Johannes V. Jensen Museet. Vaadatud 9.05.2013 (taani keeles).
  2. ↑ 2,0 2,1 Johannes V. Jensen - Biographical. Nobelprize.org. Vaadatud 9.05.2013 (inglise keeles).
  3. ↑ 3,0 3,1 Biografi. Johannes V. Jensen Museet. Vaadatud 9.05.2013 (taani keeles).
  4. ↑ Kongens Fald. Epoke. Vaadatud 9.05.2013 (taani keeles).
  5. ↑ Den lange Rejse. Epoke. Vaadatud 9.05.2013 (taani keeles).
  6. ↑ Johannes V. Jensen. Gyldendal. Vaadatud 9.05.2013 (taani keeles).
Nobel

1901 Prudhomme • 1902 Mommsen • 1903 Bjørnson • 1904 F. Mistral, Echegaray • 1905 Sienkiewicz • 1906 Carducci • 1907 Kipling • 1908 Eucken • 1909 Lagerlöf • 1910 von Heyse • 1911 Maeterlinck • 1912 Hauptmann • 1913 Tagore • 1915 Rolland • 1916 von Heidenstam • 1917 Gjellerup, Pontoppidan • 1919 Spitteler • 1920 Hamsun • 1921 France • 1922 Benavente • 1923 Yeats • 1924 Reymont • 1925 Shaw • 1926 Deledda • 1927 Bergson • 1928 Undset • 1929 Mann • 1930 Lewis • 1931 Karlfeldt • 1932 Galsworthy • 1933 Bunin • 1934 Pirandello • 1936 O'Neill • 1937 du Gard • 1938 Buck • 1939 Sillanpää • 1944 Jensen • 1945 G. Mistral • 1946 Hesse • 1947 Gide • 1948 Eliot • 1949 Faulkner • 1950 Russell • 1951 Lagerkvist • 1952 Mauriac • 1953 Churchill • 1954 Hemingway • 1955 Laxness • 1956 Jiménez • 1957 Camus • 1958 Pasternak • 1959 Quasimodo • 1960 Perse • 1961 Andrić • 1962 Steinbeck • 1963 Seféris • 1964 Sartre • 1965  Šolohhov • 1966 Agnon, Sachs • 1967 Asturias • 1968 Kawabata • 1969 Beckett • 1970 Solženitsõn • 1971 Neruda • 1972 Böll • 1973 White • 1974 Johnson, Martinson • 1975 Montale • 1976 Bellow • 1977 Aleixandre • 1978 Singer • 1979 Elýtis • 1980 Miłosz • 1981 Canetti • 1982 García Márquez • 1983 Golding • 1984 Seifert • 1985 Simon • 1986 Soyinka • 1987 Brodski • 1988 Mahfuz • 1989 Cela • 1990 Paz • 1991 Gordimer • 1992 Walcott • 1993 Morrison • 1994 Ōe • 1995 Heaney • 1996 Szymborska • 1997 Fo • 1998 Saramago • 1999 Grass • 2000 Gao • 2001 Naipaul • 2002 Kertész • 2003 Coetzee • 2004 Jelinek • 2005 Pinter • 2006 Pamuk • 2007 Lessing • 2008 Le Clézio • 2009 Müller • 2010 Vargas Llosa • 2011 Tranströmer • 2012 Mo • 2013 Munro • 2014 Modiano • 2015 Aliaksijevič • 2016 Dylan • 2017 Ishiguro • 2018 Tokarczuk • 2019 Handke • 2020 Glück • 2021 Gurnah • 2022 Ernaux • 2023 Fosse • 2024 Han

Pärit leheküljelt "https://et.wikipedia.org/w/index.php?title=Johannes_Vilhelm_Jensen&oldid=6216849"