Hübriidsõda

Allikas: Vikipeedia
Jump to navigation Jump to search

Hübriidsõda on sõjapidamisviis, milles rakendatakse korraga nii konventsionaalse kui ka mittekonventsionaalse sõjapidamise elemente.[1] Mittekonventsionaalseteks elementideks võivad olla näiteks majandustegevuse abil mõjutamine, propaganda, eri meediakanalite kaasamine, vastase psühholoogiline mõjutamine ja kübersõda[2].

Hübriidsõja puhul üritab agressor näidata, et tal puudub seos konflikti osapooltega.[3] Hübriidsõda nõuab konflikti osapooltelt head kohanemisvõimet ja igakülgset valmisolekut.[2][4] Hübriidsõja kontekstis kasutatakse näiteks termineid "hübriidsõjapidamine", "hübriidsõjaoht" jne. USA militaarorganisatsioonid kasutavad terminit "hübriidoht", kuid akadeemilistes tekstides kasutatakse terminit "hübriidsõjapidamine". Hübriidsõja mõistet kasutatakse näiteks Venemaa sissetungi kohta Ukrainasse ja Islamiriigiks nimetatava terroriorganisatsiooni tegevuse kohta.

Hübriidsõjal puudub ametlik universaalne definitsioon. Mõned inimesed väidavad, et see termin on liiga abstraktne ehk seda püütakse kasutada kõigi mittelineaarsete konfliktide kohta.[5][6][7]

Tunnused[muuda | muuda lähteteksti]

  • Mittestandardne, keeruline. Hübriidvastane võib olla riik, kuid ei pea seda olema. Näiteks Süüria Kodusõda või Iisraeli-Hezbollah' sõda, mille peamised vastaspooled ei ole riigid. Need osapooled, kes pole riigid, võivad saada toetust mõnelt teiselt riigilt või võivad samahästi olla ka iseseisvad. Iraan on näiteks Hezbollah' toetajad, kuid sellegipoolest osaleb Süüria Kodusõjas Hezbollah mitte Iraan. Samas vastupidine näite on Ukraina-Venemaa vaheline relvastatud konflikt, kus tavalised riigid kasutavad hübriidtaktikat ning kasutades samal ajal ka kohalikku vahendajad. Märge: Venemaa Fõderatsioon eitab osalemist selles konfliktis.[8]
  • Hübridsõja osapooled kasutavad tavapäraseid ja ebaregulaarseid meetodeid. Meetodid ja taktika sisaldavad tavapäraseid võtteid, ebatavalisi taktikaid, ebatavalisi koosseise ning terrorirünnakuid, valimatut vägivalda ja kuritegevust. Hübriidsõja osapool võib ka kasutada salajast tegutsemsit oma osaluse varjamiseks või osaluse avastamisega kaasneda võivate sanktsioonide ennetamiseks. See on kasutusel ühtse strateegiana läbi erinevate konfliktide. Praegune näide on Islamiriigi riikidevaheline tegevus, muutuv taktika, struktureeritud üksused ja julm terrorikasutus on näited nende arsenalist.[5][6][8][9][10]
  • Hübriidvastane on paindlik ja kohaneb kiiresti. Näiteks Islamiriik vastas USA õhurünnakutele vähendas kiiresti kontrollpunktide, suurte konvoide ja mobiiltelefonide kasutamist. Islamiriigi võitlejad on hajutatult olemaas ka tsiviilisikute seas. Tsiviilisikute vara kaitse õhulöökide eest saab kasutada hea värbamise vahendina.[6][11]
  • Hübriidvastane kasutab arenenud relvasüsteeme ja edutehnoloogiaid. Kasutatavad relvad on ostetud soodushinnaga. Veelenam, paljud tänapäeva moodsad tehnoloogiad on kohandatud lahinguvälja jaoks nagu mobiilside. Aastal 2006 oli Hezbollah relvastatud kõrgtehnoloogiliste relvade, nagu täpsus juhitavate rakettide, midarahvusriigid kasutavad tavaliselt. Hezbollah' jõud lasid alla Iisraeli helikoptereid, hävitasid patrullpaate, tanke, peidetud punkreid jne. Organisatsioon kasutas luuramiseks õhus lendavaid droone, vastase vägede avamiseks termilisi öönägemisseadmeid (seadmed, mis peaksid eristama temperatuuri põhjal inimesed muust loodusest) ning kasutas suhtlemiseks krüpteeritud mobiiltelefone.[7][8]
  • Massimeedia kasutamine. Kasvav massimeedia ja interneti kasutamine loob hea põhja massimeedia abil propaganda tegemiseks.[5]
  • Hübriidsõda toimub kolmel selgesti eristataval lahinguväljal.[9][12]

Erinevad defnitsioonid[muuda | muuda lähteteksti]

  • USA Joint Forces Command on defineerinud hübriidsõda kui "any adversary that simultaneously and adaptively employs a tailored mix of conventional, irregular, terrorism and criminal means or activities in the operational battle space. Rather than a single entity, a hybrid threat or challenger may be a combination of state and nonstate actors."[6]
  • USA armee on defineerinud 2011 hübriidsõda nii: "the diverse and dynamic combination of regular forces, irregular forces, criminal elements, or a combination of these forces and elements all unified to achieve mutually benefiting effects."[6]
  • NATO kasutab kirjeldamiseks "adversaries with the ability to simultaneously employ conventional and non-conventional means adaptively in pursuit of their objectives."[5]

Efektiivsus[muuda | muuda lähteteksti]

Tavalisel sõjaväelasel raske võidelda hübriidsõda pidava vastasega. Kollektiivkaitse üksustel, näiteks NATO-l, võib olla raskusi konflikti avastamisega ning seega vaenutegevusele vastamisega. Hübriidsõda pidava vastase vastu võib olla suur inimjõudki ebapiisav. Sageli toimub tegevus radaritele märkamatult ning seega võib puududa aeg isegi kiireks reageerimiseks. Arvuline ülekaal ei pruugi olla piisav, sest tavaline lihtsõduril ei pruugi olla piisavalt paindlikkust, et muuta pidevalt taktikat ja eesmärke.[8][9]

Ajalugu[muuda | muuda lähteteksti]

Kombinatsioon tavalistest ja ebatavalistest sõjapidamismeetoditest ei ole uus ning seda on kasutatud sõjapidamises läbi ajaloo. Mõningate näidetena võib tuua Ameerika revolutsiooni, kus oli kombinatsioon maakaitseväest ja Washington's Continenetal Armyst, ning Napoleoni sõjad, kus regulaarväed tegid koostööd Hispaania sissisõdalastega.[13]

Külma sõja lõpul loodi unipolaarne (ühe pooluseline) süsteem (ülekaaluka Ameerika Ühendriikide sõjalise jõuga) ja kuigi sellel on leevendav mõju traditsioonilistele konfliktidele, siis regionaalsetele konfliktid ja ohud, mis võimendavad tavalise sõjaväe nõrkusi, on muutunud sagedasemaks.[8][14]

Uus on ka mitteriiklike osalejate keerukus ja surmatavus. Need osapooled on relvastatud kõrgtehnoloogiliste relvadega, mis on praegu saadaval madalate hindadega. Sarnaselt on lahinguväljal kasutusel ka kommertstehnoloogiad nagu näiteks mobiiltelefonid ja digitaalandmeside võrgud.[5][7] Veel üks uus element on mitteriiklike vastaste võime hoida kasutuses modernseid süsteeme.[8]

2006 – Iisraeli-Hezbollah' sõda[muuda | muuda lähteteksti]

Next.svg Pikemalt artiklis 2006. aasta Iisraeli-Liibanoni konflikt

Üks kõige tihedamini tsiteeritud hübriidsõja näide on 2006. aasta konflikt Iisraeli ja Hezbollah' vahel. Hezbollah on keeruline mitteriiklik vastane, keda toetab Iraan. Kuigi rühmitus tegutseb tihti Iraani vahendusel, oli tal siiski omad eesmärgid. See oli rohkem Hezbollah' poliitika, kui oli Iraani poliitika, mis viis sõjas edasiviiva jõu rollis olevate Iisraeli vägede röövimiseni.[8] Sõja peaosas olid kohalike elanikega põimunud umbes 3000 Hezbollah' võitlejat, keda rünnati Iisraeli 30 000-mehelise regulaarväe poolt.[7]

Rühmitus kasutas detsentraliseeritud luureüksusi ning relvastud regulaarvägesid relvastusega, mida kasutavad rahvusriigid nagu näiteks täpsusraketid, mehitamata õhusõidukid, isetehtud lõhkeseadeldised.[15] Hezbollah' üksused lasid alla Iisraeli helikoptereid, purustasid Merkava IV tüüpi tanke, suhtlesid krüpteeritud mobiilside abil ning jälgisid Iisraeli vägede liikumisiöövaatlusseadmete ja termokaamerate abil. Iraani revolutsioonilise kaardiväe eliitüksuse Quds tegutses kõrgtehnoloogiliste süsteemide vaatlejana (mentorid, varustajad jne).[7]

Hezbollah kasutas massimeediat kiireks lahingufotode ja videote levitamiseks, et hoida arusaama nende domineerivast positsioonist lahingutes läbi kogu konflikti. Iisrael ei kaotanud sõda lahinguväljal, aga kaotas infolahingu olles valdava osa ajast kaotaja rollis.[16]

Vaatamata tajutavale edule taktikas ja propagandas olid Hezbollah' kaotused siiski suured (vähemalt 600 tapetud ja teadmata arv haavatuid) ja tagasi vaadates Iisrael saavutas oma poliitilise eesmärgi lüües tagasi Hezbollah' rünnakud – 2000. aasta suvest kuni 2006 suveni korraldas Hezbollah umbes 200 rünnakut Israeli vastu, kuigi kogu selle aja jooksul Hezbollah hoidus lõplikust Israeli ründamisest ning distantseeris end häälekalt Iisraeli ründamiseks teistest paikadest Liibanonis.

Islamiriigi sissetung Iraaki 2014. aastal[muuda | muuda lähteteksti]

Next.svg Pikemalt artiklis Islamiriigi sissetung Iraaki 2014. aastal

Islamiriik on mitteriiklik osaleja, kes kasutas hübriidtaktikat Iraagi tavalise sõjaväe vastu. Islamiriik kasutab regulaarset ning irregulaarset taktikat ning tema arsenali kuuluvad ka terrorirünnakud.[5] Vastuseks võttis Iraak koos riiklike ja valitsusväliste vastastega kasutusele hübriidtaktika. USA samuti on hübriid osaleja läbi traditsioonilise õhujõu kombinatsioonile. Iraagi valitsusvägede nõuandja, Kurdide Peshmerga ja treenis oppositsioonijõude Süürias. Iraagi ja Süüria vaheline hübriidsõda on konflikt grupi omavahel seotud valitsusvägede ja valitsusväliste vägede vahel, kes püüavad saavutada omi eesmärke ja nõrgestada kohalikku võimu.[17]

Venemaa sekkumine Süüria kodusõtta[muuda | muuda lähteteksti]

Next.svg Pikemalt artiklis Venemaa sekkumine Süüria kodusõtta

Ameerika Ühendriikide kindral Philip Breedlove väitis veebruaris 2016, et Venemaa kasutab põgenikke Euroopa nõrgestmiseks, juhatades põgenikke kontinendile, et nad destabiliseeriksid alasid ja regioone nii majanduslikult kui ka tekitaksid poliitilisi rahutusi ja erimeelsusi rahva seas. 10. veebruaril 2016 ütles Soome kaitseminister Jussi Niinistö NATO kaitseministrite kohtumisel, et Soome eeldab, et Venemaa avab teise rinde samal ajal, kui umbes 1 miljon migranti võib saabuda üle Venemaa ja Soome vahelise piiri. Sarnasel seisukohal on ka Ilkka Kanerva, kes on endine Soome välisminister ja praegune Soome parlamendi riigikaitsekomisjoni esimees.[18]

Vaata ka[muuda | muuda lähteteksti]

Viited[muuda | muuda lähteteksti]

  1. Eric Edelman, Gary Roughead et al (2018) Providing for the Common Defense: The Assessment and Recommandations of the National Defense Strategy Comission. Ameerika Ühendriikide Rahuinstituut. lk 9
  2. 2,0 2,1 "Defense lacks doctrine to guide it through cyberwarfare". nexgov.com. 
  3. "Deterring hybrid warfare: a chance for NATO and the EU to work together?". NATO Review. 
  4. "Auditors Find DoD Hasn't Defined Cyber Warfare". Information Week Government. 
  5. 5,0 5,1 5,2 5,3 5,4 5,5 Jasper, Scott; Moreland, Scott (02.12.2014). "The Islamic State is a Hybrid Threat: Why Does That Matter?". Small Wars Journal. Small Wars Foundation. Vaadatud 05.08.2015. 
  6. 6,0 6,1 6,2 6,3 6,4 Fleming, Brian P. (19.05.2011). "Hybrid threat concept: contemporary war, military planning and the advent of unrestricted operational art." (pdf). United States Army Command and General Staff College. Originaali arhiivikoopia seisuga 05.08.2015. Vaadatud 05.08.2015. 
  7. 7,0 7,1 7,2 7,3 7,4 Grant, Greg (01.05.2008). "Hybrid Wars". Government Executive. National Journal Group. Originaali arhiivikoopia seisuga 05.08.2015. Vaadatud 05.08.2015. 
  8. 8,0 8,1 8,2 8,3 8,4 8,5 8,6 Deep, Alex (02.03.2015). "Hybrid War: Old Concept, New Techniques". Small Wars Journal. Small Wars Foundation. Vaadatud 05.08.2015. 
  9. 9,0 9,1 9,2 Pindják, Peter (18.11.2014). "Deterring hybrid warfare: a chance for NATO and the EU to work together?". NATO Review. Originaali arhiivikoopia seisuga 05.08.2015. Vaadatud 05.08.2015. 
  10. Hoffman, Frank (2007). Conflict in the 21st Century: The Rise of Hybrid War. Arlington: Potomac Institute for Policy Studies. p. 24. 
  11. El Mawy, Reda (30.09.2014). "Islamic State 'adapting to US-led air strikes'". BBC News. BBC. Originaali arhiivikoopia seisuga 05.08.2015. Vaadatud 05.08.2015. 
  12. McCuen, John J. "Hybrid Wars". Military Review 88 (2): 107. 
  13. Hoffman, Frank (2007). Conflict in the 21st Century: The Rise of Hybrid War. Arlington: Potomac Institute for Policy Studies. pp. 20–22. 
  14. SWJ Editors (27.01.2008). "Training a "Hybrid" Warrior at the Infantry Officer Course". Small Wars Journal. Small Wars Foundation. Vaadatud 05.08.2015. 
  15. Hoffman, Frank (2007). Conflict in the 21st Century: The Rise of Hybrid War. Arlington: Potomac Institute for Policy Studies. pp. 35–38. 
  16. Hoffman, Frank (2007). Conflict in the 21st Century: The Rise of Hybrid War. Arlington: Potomac Institute for Policy Studies. pp. 38–39. 
  17. Schroefl, Joseph; Kaufman, Stuart. "Hybrid Actors, Tactical Variety: Rethinking Asymmetric and Hybrid War". Studies in Conflict and Terrorism 37 (10): 863. 
  18. "E.U. Suspects Russian Agenda in Migrants’ Shifting Arctic Route". New York Times. New York Times. 02.04.2016. Vaadatud 02.04.2016. 

Välislingid[muuda | muuda lähteteksti]