Iirimaa loomastik

Allikas: Vikipeedia
Jump to navigation Jump to search
Hirved aasa peal
 Punahirv (Cervus elaphus) on suurim imetaja Iirimaa looduses ning teda võib pidada Iirimaa rahvusloomaks. Isashirve kujutist kasutati Iirimaa 1-naelasel mündil.
Käblik oma pesa juures
Iiri folklooris on käblik seatud kõigi lindude kuningaks, kuid loos pühast Stefanosest peetakse teda kaabakaks

Iirimaa loomastik hõlmab kõiki liike, kes elutsevad Iirimaa saarel ja selle ümbruses. 

Kokkuvõte[muuda | muuda lähteteksti]

Tabeli andmed pärinevad Iirimaa Riikliku Bioloogilise Mitmekesisuse Teabe Keskuse (National Biodiversity Data Centre) veebilehelt. [1]

Hõimkonnad Klass(id) Liigid
Käsnad 193
Ainuõõssed 180
Keelikloomad Merituped 78
Hyperoartia 3
Pihklased 2
Kõhrkalad 64
Kiiruimsed 187
Kahepaiksed  4
Roomajad  16
Linnud 415
Imetajad  79, neist 46 maismaa-, 33 mereliiki
Okasnahksed Meritähed

Meriliiliad
Merisiilikud
Meripurad
Madutähed

74
Arthropoda

(lülijalgsed)

Crustacea (vähilaadsed) 321, neist 249 merelist, 72 mitte-merelist liiki
Arachnida (ämblikuladsed) 312
Myriapoda (hulkjalgsed) 72
Insecta (putukad) 4,388 [11500 Regan et al. taksonoomia järgi- vt allpool]
Mollusca (limused) 600, neist 381 merelist, 219 maismaaliiki
Annelida (rõngussid) 321, neist 241 merelist, 80 mitte-merelist liiki
Bryozoa (sammalloomsed) Gymnolaemata, Stenolaemata 100
Parasiitussid 111
Muud 280, seal sisaldub 85 merelist ja 195 maismaa/mageveeliiki

Selgroogsete klassid[muuda | muuda lähteteksti]

Imetajad[muuda | muuda lähteteksti]

 Põliseid imetajaliike on Iirimaal vaid 26, kuna saar on pikka aega olnud isoleeritud Mandri-Euroopast. Selle põhjustas merevee taseme tõus pärast viimast jääaega, ligikaudu 14 000 eKr.[2][3] Mõned liigid, nagu punarebane, harilik siil, kärp, saarmas, pügmee karihiir ja mäger on tavalised, arvestades, et teised, nagu Iiri jänes, punahirv ja metsnugis on vähem levinud ja üldiselt võib neid saarel näha vaid teatud rahvusparkides ja looduskaitsealadel. Mõned võõrliigid on põhjalikult naturaliseerunud, nt Euroopa jänes, hall orav, ja rändrott. Lisaks on Iirimaalt leitud kümme nahkhiireliiki.

Suurloomastiku väljasuremine[muuda | muuda lähteteksti]

Jääajal (mis sisaldas ka sooje ajavahemikke), kuulusid selle ala imetajate hulka karvane mammut, metshobune, hiidhirv, pruunkaru, tähnikhüään], arktika lemming, norra lemming, polaarrebane, kobras, hunt, ilves, ja põhjapõder. Iiri pruunkaru oli pruunkarust geneetiliselt erinev. Praegusel ajal on Iirimaale lähimad pruunkarud Kodiaki karud Alaskal.

Roomajad[muuda | muuda lähteteksti]

Arusisalik on Iirimaa ainus pärismaine roomaja

Looduslikult elab Iirimaal vaid üks roomajaliik, arusisalik. Ta on tavaline rahvusparkides, eriti Wicklowi mägedes. Vaskuss on Clare'i krahvkonnas paiguti levinud, kuid ta pole kodumaine liik. Viis mere kilpkonna liiki- nahkkilpkonn, roheline merikilpkonn, jt külastavad sageli läänerannikut, aga nad tulevad harva kaldale.

Legendi järgi on madude puudumine Iirimaalt püha Patricku teene, ta olevat kõik maod saarelt merre pagendanud, kuid tegelikkuses pole ka enne püha Patrickut saart asustanud ühtegi madu.[4][5]

Kahepaiksed[muuda | muuda lähteteksti]

Iirimaalt on leitud kolme liiki kahepaikseid: rohukonn, tähnikvesilik ja kõre. Vaieldakse selle üle, kas konn on Iirimaa pärismaine liik: mõned ajaloolised andmed väidavad, et konn on 18. sajandil sisse toodud. Kõret on leitud ainult üksikutest paikadest Kerry krahvkonnast ja Corki krahvkonna lääneosast.

Linnud[muuda | muuda lähteteksti]

Lunn on Iirimaal rändlind, ta on levinud rannikualadel

Iirimaal on registreeritud umbes 400 linnuliiki. Paljud neist liikidest on rändlinnud. Nende hulgas on Arktika linnud, kes saabuvad talvel, ja teised, nagu näiteks pääsuke, kes saabuvad Aafrikast suveks Iirimaale pesitsema. Paljud linnud, kes on Suurbritannias ja Mandri-Euroopas levinud, on Iirimaal vähelevinud või haruldased külalised, nende hulka kuuluvad näiteks kodukakk, rasvatihane, soo-tihane, puukoristaja, ja kõik kirjurähni liigid, välja arvatud hiljuti Iirimaad asustanud suur-kirjurähn.[6] Need on linnud, kes ei läbi suuri vahemaid ja nende puudumine võib olla tingitud Iirimaa varasest isolatsioonist, aga ka Iirimaa mahedatest ilmastikutingimustest, mis tähendavad võimalust varakult pesitsema asuda ning valida parimaid elupaiku, see annab püsielanikele külaliste ees eelise.

Kuigi Iirimaal on vähem pesitsevaid liike, kui Suurbritannias ja Mandri-Euroopas (sest seal on vähem elupaigatüüpe: vähem soostunud metsi, männimetsi, nõmmesid ja kõrgeid mäestikke), asuvad seal olulised populatsioonid liikidest, kelle arvukus on kõikjal mujal langemas. Tormipääsu (suurim pesitsusarvukus maailmas), roosatiir, kaljuhakk ning rukkirääk. Neljal linnuliigil on Iiri alamliik. Need on musttihane (Parus ater hibernicus), vesipapp (Cinclus cinclus hibernicus), pasknäär (Garrulus glandarius hibernicus)ning rabapüü ( Lagopus Lagopus hibernicus).

Punarind on Iirimaa aastaringne asukas

Kõige laiema levikuga linnuliigid on käblik, punarind, musträstas ja metsvint, neid esineb 90% maismaast. Need ja künnivares, kuldnokk, rasvatihane, sinitihane on ühed kõige arvukamad ja sagedamini nähtud liigid. Ajavahemikul 1997–2007 on tuvide, lehelindude, vintide ja tsiitsitajate populatsioonid püsinud stabiilsed või kasvanud (1970. aastatel oli tohutu langus). Tuuletallaja, piiritaja, põldlõokese, ja hoburästa arvukus on jätkuvalt vähenenud, põhjuseks on põllumajandustavade muutused nagu suurenenud pestitsiidide ja väetiste kasutamine. Oma rolli on mänginud ka kliimamuutus.[7] 

Iirimaa on rikas merelindude poolest: rannajoonel paikneb suuri merelindude kolooniad. Neid asub paikades nagu Saltee Saared, Skellig Michae ja Copelandi Saared. Tähelepanuväärsed on ka kaljukotkad, kes Iirimaale hiljuti taasasustati (Kaljukotka eeintrodutseerimise programm Donegali krahvkonnas). Teine looduskaitsealane saavutus on veetallajale sobivate elupaikade taastamine.

Merikotkas lendamas
Merikotkas puudus Iirimaalt 2 sajandit. Ta taasasustati sinna 2007. aastal

Kirde-Wexford on tähtis linnuala: Wexfordi sadama põhjakülg on igal talvel koduks 10 000 suur-laukhanele (umbes kolmandik nende populatsioonist maailmas), samal ajal on Lady's Islandi järv suviti tähtis pesitsuspaik tiirudele, eriti roosatiirule. Kolmveerand maailma mustlaglede populatsioonist talvitub Strangford Lough's Downi krahvkonnas.

2001. aastal, pärast 90-aastast Iirimaalt puudumist, toodi kaljukotkas taas sisse Glenveaghi rahvusparki. Alates aastast 2001 on Iirimaa loodusesse toodud kokku 46 merikotkast. 2007. aastal koorus Iirimaal alates taasasustamisest esimene kaljukotka tibu.[8][9] 2006. aastal vabastati Wicklowi mägedes 30 Walesist pärinevat puna-harksaba tibu. Kuus nädalat hiljem leiti neist üks tapetuna.[10] Esimene puna-harksaba tibu koorus aastal 2010.[8] 2007. Aastal lasti Killarney rahvusparki lahti 6 merikotkast, pärast üle 200 aasta Iirimaalt puudumist. Kokku on Iirimaale toodud 15 merikotkast.[9][10] Tulevikus on plaanis Iirimaale tagasi tuua ka sookurg. Samal ajal on kalakotkas ja loorkull Iirimaad aja jooksul iseseisvalt taasasustanud .

Kalad[muuda | muuda lähteteksti]

Iirimaa rannikuvetes elab 375 kalaliiki[11] ning maa jõed ja järved pakuvad elupaika 40 mageveeliigile[12] Enamik neist on pelaagilised (avavees elavad) liigid. Seal elab palju ka veeimetajaid, nagu silmikdelfiinid, mõõkvaalad, pringlid. Merikilpkonnad on Iirimaa ranniku lähedal samuti tavalised; Iirimaa ranniku lähedal on harva nähtud ka morskasid.[13] Iirimaa ümbruse mõõdukalt jahedates vetes leidub väga erinevaid mereselgrootuid.[14] 

Hiidhai<d (Cetorhinus maximus) nähakse Iirimaa läänerannikul tihti

Saarest edelas asuv Porcupine Abyssal Plain, mille keskmine sügavus on 4,774 m, pakub elupaika paljudele süvamere kaladele. Seda uuriti esmakordselt 1868. ja 1869. aasta suvel, mil toimus Charles Wyville Thomsonsi H. M. S. Porcupine ekspeditsioon. Muudest kalaliikidest on märkimisväärsed hiidhai, kuukala, meriangerjas, pihklasedCapros aper, merivarblane jt.

Selgrootute hõimkonnad[muuda | muuda lähteteksti]

Putukad ja muud lülijalgsed[muuda | muuda lähteteksti]

Calopteryx virgo. Leitud ainult Lõuna-Iirimaalt

Hinnanguliselt on Iirimaal elab Iirimaal 11 500 putukaliiki (Oktoobriks 2010 oli neist kirjeldatud 11 422 ). Paljud neist arvatakse olevat veel avastamata.[15] Leitud on 378 liiki ämblikke.[16] 

Saare selgrootute hulgas on märkimisväärsed ebapärlikarp, vesiämblik, teelehe-mosaiikliblikas, Kerry nälkjas, Semilimax pyrenaicus, mageveevähid.

Vee-putukaid on loetlenud Ashe jt: "A Checklist of Irish Aquatic Insects" .[17]

Väljasuremine[muuda | muuda lähteteksti]

Iirimaalt kadunud liikide hulka kuuluvad suur aul, iiri hirv, kobras, pruunkaru, hallvaal ja metskass. Saare viimase hallhundi tappis John Watson Ballydartonis Carlow' krahvkonnas 1786. aastal.[18][19] Paljud röövlindude liigid, sealhulgas kaljukotkas, merikotkas ja puna-harksaba, on rahvusparkidesse taasasustatud, olles saarelt puudunud 90–200 aastat.

Zooloogiamuuseumid[muuda | muuda lähteteksti]

Iirimaal on Dublini Loodusajaloo Muuseum, mis avati aastal 1856, ja Ulsteri Muuseum Belfastis, mis avati 1929. aastal. Iirimaa ülikoolides hoitakse väiksemaid kogusid. Trinity College Dublinis on ühtlasi zooloogiamuuseum, mis on avatud suvekuudel.[20]

Teadus[muuda | muuda lähteteksti]

Aastal 2000 alustasid Iiri teadlased programmi "Ag-Biota", mis käsitleb tänapäeva põllumajanduse mõju bioloogilisele mitmekesisusele.[21]

Ajalugu[muuda | muuda lähteteksti]

Varast (aastast 1180) teavet Iirimaa loomastikust annab Walesi Geraldi teos "Topographia Hibernica", ka 1652. aastal avaldatud Gerard Boate'i "Natural History of Ireland". 17. sajandil tegi loodusvaatlusi Thomas Molyneux. Clare'i saare uuring (1909–1911), mida juhtis Robert Lloyd Praeger, oli esimene terviklik bioloogiline uuring maailmas. Sellest sai mudel kõigi järgnevate üle maailma läbi viidud uuringute jaoks.

Väljaanne fauna koostise kohta[muuda | muuda lähteteksti]

Iirimaa loomastiku detailne koostis rühmade kaupa on avaldatud 2009. aastal teoses: Ferriss, S. E., Sepp, K. G. ja Inskipp, T. P. (toimetajad), "Irish Biodiversity: a taxonomic inventory of fauna" (võrgus saadaval siin: http://www.npws.ie/publications/archive/IWM38.pdf). See pole kõigi taksonite suhtes ajakohane.

Lisalugemist[muuda | muuda lähteteksti]

  • Cabot,D. 2009 Ireland Collins New Naturalist Series ISBN 978-0-00-730859-0 Natural history of Ireland biological history, geology and climate, habitats and nature conservation.Flora and fauna
  • Clive D. Hutchinson (1989). Birds in Ireland. T & A.D Poyser. ISBN 978-0-85661-052-3. 
  • Eric Dempsey; Michael O'Clery (01.11.2010). The Complete Field Guide to Ireland's Birds. ISBN 978-0-7171-4668-0. 
  • Clive D. Hutchinson (1989). Birds in Ireland. T & A.D Poyser. ISBN 978-0-85661-052-3. 
  • Nunn, J.D. (ed.) 2002 Marine Biodiversity in Ireland and Adjacent Waters. Proceedings of a Conference 26–27 April 2001. Ulster Museum publication no. 8.
  • Irish Wildlife Manuals is a series of contract reports relating to the conservation management of habitats and species in Ireland. The volumes are published on an irregular basis by Ireland's National Parks and Wildlife Service.[22]
  • Praeger, R. Ll. 1950. Natural History of Ireland. Collins, London.
  • Paul Sterry, Dr.; Derek Mooney (31.10.2004). Collins Complete Irish Wildlife: Photoguide. HarperCollins (UK). p. 2004. ISBN 9780007176298. 
  • Christopher Lever (November 2009). The Naturalized Animals of Britain and Ireland. New Holland Australia(AU). ISBN 978-1-84773-454-9. 
  • Niall Mac Coitir; Gordon D'Arcy (20.11.2010). Ireland's Animals: Myths, Legends & Folklore. ISBN 978-1-84889-060-2. 

Viited[muuda | muuda lähteteksti]

  1. [1]
  2. Costello, M.J. and Kelly, K.S., 1993 Biogeography of Ireland: past, present and future Irish Biogeographic Society Occasional Publications Number 2
  3. Edwards, Robin & al.
  4. William Erigena Robinson; New Haven Hibernian Provident Society (1842). St. Patrick and the Irish: an oration, before the Hibernian Provident Society, of New Haven, March 17, 1842. Printed by Hitchcock & Stafford. p. 8. 
  5. "Snakeless in Ireland: Blame Ice Age, Not St. Patrick – National Geographic News". Vaadatud 17.03.2011. 
  6. "RTENews". Originaali arhiivikoopia seisuga 24.07.2009. 
  7. Coombes, R. H.et al., 2009 Countryside Bird Survey 1998–2007.
  8. 8,0 8,1 "Project Updates". Dublin, Ireland: Golden eagle Trust. Vaadatud 5.12.2011. 
  9. 9,0 9,1 "Golden Eagle hatches in Donega". Dublin, Ireland: RTÉ News. 30.05.2007. Vaadatud 5.12.2011. 
  10. 10,0 10,1 "Irish Independent". 30.08.2007. 
  11. "List of Marine Fishes for Ireland". Fishbase. 
  12. "List of Freshwater Fishes for Ireland n=44". 
  13. Cotton, D.C.F. (2007). "A critical review of Irish records of walrus Odobenus rosmarus (L.) with some unpublished observations from Counties Donegal, Sligo, and Galway". Ir. Nat. J. 28: 349–355. 
  14. "Encyclopedia of Marine Life of Britain and Ireland". 
  15. Regan, Eugenie; Nelson, Brian; McCormack, Stephen; Nash, Robert; O'Connor, James P. (2010). "Countdown to 2010: Can we assess Ireland's insect species diversity and loss". Proceedings of the Royal Irish Academy 110B (2): 109–117. 
  16. Helsdingen, P.J. van, 1996 A county distribution of Irish spiders, incorporating a revised catalogue of the species Irish Naturalists’Journal Special Issue
  17. Ashe P., O’Connor J.P. & Murray D.A.: A Checklist of Irish Aquatic Insects.
  18. The Irish Times, 1.05.2007.
  19. D’Arcy, G., 1993 Ireland's Lost Birds Four Courts Press Ltd, Dublin
  20. https://www.tcd.ie/Zoology/museum/
  21. Eric Dempsey; Michael O'Clery (1.11.2010). The Complete Field Guide to Ireland's Birds. ISBN 978-0-7171-4668-0. 
  22. Irish Wildlife Manuals www.npws.ie

Välislingid[muuda | muuda lähteteksti]