Repressive Tolerance

"Repressive Tolerance" ("Repressiivne sallivus") on Herbert Marcuse kirjutis, mis ilmus raamatus "A Critique of Pure Tolerance" 1965. aastal.

Autor pühendas selle oma üliõpilastele Brandeisi Ülikoolis.

Kokkuvõte

See kirjutis uurib sallivuse ideed arenenud industriaalühiskonnas ja jõuab järeldusele, et sallivuse eesmärgi täitmine nõuaks sallimatust valitsevate poliitikate, hoiakute ja arvamuste vastu ning sallivuse laiendamist poliitikatele, hoiakutele ja arvamustele, mis on illegaalsed või alla surutud. Sallivus ilmub jälle, nagu uusaja alguseski, erapooliku eesmärgiga õõnestava vabastava mõiste ja praktikana. See, mida tänapäeval sallivuseks nimetatakse ja selle nime all praktiseeritakse, on paljudes kõige tõhusamates ilmingutes rõhumise teenistuses.

Praegu ei ole võimu, mis vabastava sallivuse ellu viiks, aga intellektuaali kohus on meelde tuletada ja säilitada ajaloolisi võimalusi, mis näivad olevat muutunud utoopilisteks, murda rõhumise konkreetsus, et avada vaimne ruum, milles saab ära tunda selle ühiskonna olemust ja mõju. Sallivus on omaette eesmärk. Vägivalla kõrvaldamine ja rõhumise vähendamine, et kaitsta inimesi ja loomi julmuse ja agressiooni eest, on humaanse ühiskonna loomise eeltingimused. Seda veel ei ole. Globaalne vägivald ja rõhumine takistavad selle poole liikumist võib-olla rohkem kui kunagi varem. Vägivalda ja allasurumist tuumasõja vastaste heidutajatena, politseimeetmetena õõnestamse vastu, tehnilise abina võitluses imperialismi ja kommunismi vastu, vaigistamisvahenditena neokolonialistlikes veresaunades kuulutavad, praktiseerivad ja kaitsevad nii demokraatlikud kui ka autoritaarsed valitsused, ja rahvaid kasvatatakse neid alal hoidma, sest need on muutuste ärahoidmiseks vajalikud. Sallivust laiendatakse poliitikatele, olukordadele ja käitumistele, mida ei tohiks sallida, sest need vähendavad võimalust luua hirmuta ja viletsuseta elu või kaotavad selle sootuks. Selline sallivus tugevdab enamuse türanniat, mille vastu tõelised liberaalid protestisid. Sallivus opositsiooni suhtes on enam-vähem rahulikult ja põhiseaduslikult kaotatud, etableerunud poliitikate suhtes aga on see muutunud sunduslikuks. Sallivus on muudetu aktiivseks passiivseks, võimu tegevusvabaduseks. Inimesed sallivad valitsust, valitsus sallib opositsiooni võimu määratud raamides. Sallivus radikaalselt kurja vastu tundub hea, sest see teenib terviku kokkukuuluvust teel üha suurema jõukuse poole. Sallivus juhmistamise suhtes reklaami ja propagandaga, destruktiivsuse väljaelamise suhtes agressiivses autojuhtimises, erijõudude värbamise ja väljaõpetamise vastu, jõuetu ja heatahtlik sallivus petmise suhtes kaubanduses, raiskamise ja plaanitud moraalse vananemise vastu ei ole moonutused ega kõrvalekalded, vaid on olemuslikud süsteemile, mis edendab sallivust olelusvõitluse igavikustamiseks ja alternatiivide allasurumiseks. Hariduse, moraali ja psühholoogia autoriteedid on häälekalt noorukite õigusrikkumiste kasvu vastu, kuid ei ole nii häälekalt aina võimsamate lõhkepeade, rakettide ja pommide demonstreerimise vastu, mis on kogu tsivilisatsiooni täiskasvanud õigusrikkumine.

Dialektika lause järgi määrab tõe tervik. Repressiivses ühiskonnas on ka progressiivsetel liikumistel oht muutuda oma vastandiks, mida enam nad mängureegleid aktsepteerivad. Totalitaarses ühiskonnas tugevdab isegi poliitiliste õiguste kasutamine valitsevat võimu, sest see annab tunnistust demokraatlike vabaduste olemasolust, kuigi need on muutnud sisu ja kaotanud tõhususe. Ent ometi on nende vabaduste olemasolu ja kasutamine nende algse opositsioonilisuse taastamise (selleks tuleb piirangud ületada) eeltingimus. Sallivuse funktsioon ja väärtus sõltuvad üldiselt ühiskonnast, aga sallivuse ulatust ja piire ei saa ühiskonna raames määratleda. Sallivus on omaette eesmärk ainult juhul, kui see on tõesti üleüldine, kui seda praktiseerivad valitsejad ja valitsetavad, isandad ja talupojad, šerifid ja nende ohvrid. See on võimalik ainult juhul, kui ükski reaalne ega väidetav vaenlane ei nõua riigi huvides inimestele sõjalise vägivalla ja hävitamise õpetamist. Kui see nii ei ole, siis sallivuse tingimusi määrab institutsionaliseeritud ebavõrdsus, st ühiskonna klassistruktuur. Sellises ühiskonnas piiravad vabadust legaliseeritud vägivald või allasurumine ning valdavate huvide ja nende sidemete privilegeeritud positsioon. Need piirangud eelnevad tavaliselt eksplitseeritud piirangutele (näiteks selge ja kohalolev oht, oht riiklikule julgeolekule, ketserlus). Sellistes sotsiaalsetes raamides saab sallivust turvaliselt praktiseerida ja kuulutada. Seda on kahte liiki: passiivne sallivus juurdunud ja etableerunud hoiakute ja ideede vastu, isegi kui nende kahjulikkus inimesele ja loodusele on ilmne, ja aktiivne ametlik sallivus nii parempoolsete kui ka vasakpoolsete vastu, agressiooni- ja rahuliikumiste vastu, vihkamis- ja humaansuspartei vastu. Sellist erapooletut sallivust nimetab Marcuse erapoolikuks või puhtaks; see kaitseb juba etableerunud diskrimineerimismasinavärki. Vabaduse ulatust ja sisu suurendav sallivus on alati olnud erapoolik, sallimatu repressiivse status quo tegelaste vastu. Probleemiks on olnud ainult sallimatuse aste ja ulatus. Inglismaa ja USA kindlalt liberaalses ühiskonnas oli sõnavabadus ja koosolekute vabadus tagatud ka ühiskonna kõige radikaalsematele vaenlastele, kui nad ei läinud üle sõnadelt tegudele. Paistis, et klassistruktuuriga määratud tõhusates piirides praktiseeris ühiskond üldist sallivust. Aga liberalistlik teooria (John Stuart Mill) oli juba piiranud sallivust küpsete võimetega inimestele, kes on võimelised vabaks ja võrdseks aruteluks. Barbareid on legitiimne valitseda despootlikult, kui eesmärk on nende parandamine ja see õigustab vahendeid. Nende sõnade tähendus sõltub vabaduse ja tõe seosest. Tõde on vabaduse eesmärk ning vabadust peab määratlema ja piirama tõde. Mis mõttes saab vabadus olla tõe pärast? Vabadus, on enesemääramine, autonoomia. See on peaaegu tautoloogia, kuid tuleneb tervest reast sünteetilistest otsustustest. See stipuleerib võime määrata oma elu, mida teha, mida mitte, mida kannatada, mida mitte. Aga selle autonoomia subjekt ei ole kunagi üksikisik sellena, mis ta parajasti juhtub olema, vaid inimene, kes on võimeline olema vaba koos teistega. Ja iga üksikisiku vabaduse ja teise vahelise harmoonia probleem ei seisne kompromissi leidmises konkurentide vahel, vabaduse ja õiguse vahel, üldise ja üksiku huvi vahel, üldise ja privaatse huvi vahel etableerunud ühiskonnas, vaid sellise ühiskonna loomises, kus inimest enam ei orjasta institutsioonid, mis enesemääramist algusest peale ei riku. Ka kõige vabamas olemasolevas ühiskonnas tuleb vabadus alles luua. Ja suund, milles seda otsida, institutsionaalsed ja kultuurilised muutused, mis võib-olla aitavad seda saavutada, on vähemalt arenenud tsivilisatsioonis arusaadavad, neid saab mõistusega kogemuse põhjal ära tunda ja kavandada.

Välislingid

• Ingliskeelne originaaltekst, marcuse.org