Hans Frank

Allikas: Vikipeedia
Hans Frank 1939. aastal

Hans Michael Frank (23. mai 1900 Karlsruhe, Baden, Saksamaa – 16. oktoober 1946 Nürnberg) oli natsionaalsotsialistliku Saksamaa poliitik, minister, Riigipäeva ja NSDAP liige, advokaat, Hitleri isiklik jurist ja Poola kindralkuberner.

Eluloolist[muuda | muuda lähteteksti]

Hans Frank sündis Karlsruhes advokaat Karl Franki (1869–1945) ja tema abikaasa Magdalena Buchmaie pojana. Frankil oli vanem vend Karl Jr. ja noorem õde Elisabeth.[1]

Ta lõpetas Münchenis gümnaasiumi. 1918. aastal läks vabatahtlikuna sõjaväeteenistusse[2][3], kuid sõjategevuses ta ei osalenud[viide?].

Pärast esimese maailmasõja lõppu astus Frank Franz Ritter von Eppi Eppi vabakorpusse. 1919. aastal osales Baieri Nõukogude Vabariigi mahasurumises. Temast sai Müncheni Ülikooli üliõpilane, Karl Haushoferi assistent.[2]

1920. astus Thule ühingusse, seal tutvus Anton Drexleriga. Samal aastal astus Hans Saksa Töölisparteisse, mis oli Natsionaalsotsialistliku Saksa Töölispartei eelkäija.[4]

Aastatel 1919–1923 õppis õigus- ja majandusteadust Müncheni, Kieli ja Viini Ülikoolis.

1923. aasta septembris astus Hans Frank SA-sse. Sama aasta 9. novembril osales Feldernhalle juures Hitler-Ludendorffi putšis ja põgenes mõneks kuuks Austriasse [5], kuid naasis ja lõpetas 1924. aastal Kieli Ülikooli õigusteaduskonna[2] Dr. jur. (Winheller 2017)

Väitekirja "Die öffentliche Juristische Person – Ein Beitrag zur Lehre des Merkmals der öffentlichen Rechtsperson" kaitses ta 1924. aastal Kieli Ülikoolis, lõplikud riigieksamid, selleks et Münchenis õigusteadust praktiseerida, sooritas 1926. aastal.[6]

1925. aastal astus taas kord NSDAP-sse (nr 14), kuid lahkus sealt 1926. aastal.[2]. Seejärel töötas ta juristina. 1926. aastal astus ta ajutiselt NSDAP-st välja. Ta põhjendas seda sammu erimeelsustega partei poliitikaga Lõuna-Tirooli suhtes. 1927. aastal asus tööle Müncheni Tehnikakõrgkooli assistendina, kuid avas ka advokaadipraksise ja töötas advokaadina ning astus uuesti NSDAP-sse (nr 40079 [2]) 1928. aastal asutas ta Natsionaalsotsialistliku Saksa Juristide Liidu[2] ja oli kuni 1936 aastani selle esimees. 1929. aastal nimetas Hitler ta Natsionaalsotsialistliku Saksa Töölispartei üleriigilise õigusosakonna juhatajaks.[2]

Hans tegi NSDAP-s kiiret tippjuristi karjääri ning 1933. aastaks oli ta esindanud parteid üle 2400 protsessil, sealhulgas Hitleri vastu tekitatud isiklikke protsesse ligi 150[7] protsessis.

Alates 1930. aastast oli ta Riigipäeva liige.

1931. aastast SA-Gruppenführer 1931. aastal sai ta ülesandeks lükata ümber kuulujutud Hitleri juudi päritolu kohta. Frank sai võimaluse tutvuda selliste dokumentidega Hitleri päritolu kohta, mis hiljem jäljetult kadusid. Hiljem eitas Frank küll võimalust, et Hitler oleks osaliselt juudi päritolu olnud.

Natsionaalsotsialistide võimuhaaramise järel sai Dr.jur. Hans Frankist 1933. aasta märtsis Baieri justiitsminister.[2] Sellesse ametisse jäi ta kuni 1934. aasta detsembrini. 1933. aastal sai ta ka Reichsleiteri ametikoha. 1934. aasta detsembris sai ta Saksamaa valitsuses portfellita ministriks.[2][8]

Hans Frank (keskel) sõdijaterivi kontrollimas, Poola 1939

Saksamaa kallaletung Poolale[muuda | muuda lähteteksti]

 Pikemalt artiklis Poola Teises maailmasõjas, Kindralkubermang

15. septembril 1939, kaks nädalat pärast Saksamaa kallaletungi Poolale, määras A. Hitler Hans Franki okupeeritud Poolat juhtima. 26. oktoobril 1939 määrati Frank okupeeritud Poola aladele loodud Kindralkubermangu kindralkuberneriks.[9] 1939. aasta novembris sai tema residentsiks Waweli loss Krakówis. Ajades suhteliselt karmikäelist poliitikat poolakate suhtes[viide?] sattus ta siiski vastuollu SS-i juhtkonnaga.

Poolas oleku ajal anti talle SS-Obergruppenführeri volitused ja juhtis seega SS-i üksusi Poolas. Tema juhendas ja oli seega kaasvastutav juutide ja mitmete teiste rahvusrühmade segregatsiooni eest getodesse, nagu Varssavi geto, aga ka sunnitöö tegevuskavade loomise eest.

1940. aasta mais olevat Hans Frank tellinud Poola intelligentsi ja vastupanuliikujate "likvideerimise".

Teda peetakse kaasvastutavaks sadada tuhandete poolakate mõrvamises, nende omandi võõrandamsies ja ligi miljoni poolaka deporteerimises Saksa tehastesse sunnitöölisteks.

1942. aastal kaotas ta väljaspool Poolat oma poliitilist võimu, kuna kemples teise SS-i liikme Friedrich Wilhelm Krügeriga ja see olevat Hitlerit nörritanud.

Ta taotles Hitlerilt korduvalt enda kindralkuberneri ametikohalt vabastamist, kuid seda talle ei võimaldatud. Kindralkubermangust põgenes Hans Frank 17. jaanuaril 1945. 3. mail 1945 langes ta Baieris Ameerika vägede kätte vangi[10].

Kohtualusena[muuda | muuda lähteteksti]

Nürnbergi protsessil mõisteti Hans Frank inimsusvastaste kuritegude eest 1. oktoobril 1946 surma.[11] Ta hukati 16. oktoobril 1946 poomise teel.[12]

Hans Frank poodi viiendana Joachim von Ribbentropi, Wilhelm Keiteli, Ernst Kaltenbrunneri ja Alfred Rosenbergi järel. Hukkamisel viibinud Ameerika Ühendriikide ajakirjanik kirjeldas seda järgnevalt: "Hans Frank oli surmaparaadil järgmine. Ta oli ainus surmamõistetu, kes sisenes saali, naeratus huulil. Kuigi ta oli närviline ja sagedasti neelatas, jättis mees, kes oli pärast vahistamist pöördunud katoliiklusse, mulje, et ta tunneb kergendust väljavaatest saada oma tegudele lunastus. Vaikselt lausus ta oma nime, ja kui talt küsiti, kas ta soovib viimast sõna öelda, vastas ta peaaegu sosinal: "Ma olen tänulik kohtlemise eest, mille osaliseks ma sain vangistuse ajal, ja ma palun jumalat end armulikult vastu võtta." Frank sulges silmad, kui talle must kott pähe tõmmati."[13]

Memuaarid[muuda | muuda lähteteksti]

Hukkamise ootel hakkas Hans kirjutama memuaare pealkirjaga "Im angesicht des galgens", milles väitis, et 1930. aastal tellinud Adolf Hitler teda oma tundmatut isapoolset vanaisa uurima. Hitleri perekonnalugu uurima ajendas 1930. aastal William Patrick Hitleri väljapressimiskiri, mille kohaselt olevat ta ähvardanud avaldada häbistavat materjali.

Franki kinnituse kohaselt avastanud ta, et Hitleri tundmatu vanaisa oli austria juut Frankenberger. Tema majapidamises töötanud Hitleri vanaema Maria Anna Schicklgruber teenijannana. Maria sünnitas 7. juunil 1837 Stronese majas nr 13 Austria paikkonnas Waldviertelis poja Aloisi. Hitleri vanaema abiellunud hiljem Johann Georg Hiedleriga. Alois viinud oma sünnitunnistuse kohaliku preestri juurde. Preester nõustunud "lünka" ebaseaduslikult täitma, kuid Hiedleri asemel kirjutanud tema perekonnanime üles kui Hittler.(Delaforce 2010:127)[14]

Isiklikku[muuda | muuda lähteteksti]

2. aprillil 1925 abiellus Frank Brigitte Herbstiga ( 29. detsember 1895 Eitorf – 9. märts 1959 München), keda Poolas hüüti "Poola kuningannaks" ("Königin von Polen"). Peres sündis viis last: Sigrid (1927), Norman (1928), Brigitte (1935), Michael (1937) ja Niklas Frank (sünd 9. märtsil 1939). Niklas on oma perekonnast kirjutanud mitu raamatut.

1942. aastaks oli Brigitte jõudnud truudust murda, abielu muutus õnnetuks ja lahutati.

Viited[muuda | muuda lähteteksti]

  1. ↑ Hans Michael Frank, 6. märts 2015, veebiversioon (vaadatud 7. oktoobril 2017) inglise keeles
  2. ↑ 2,0 2,1 2,2 2,3 2,4 2,5 2,6 2,7 2,8 Eberle ja Uhl 2006: 420.
  3. ↑ Henrik Eberle, Matthias Uhl, "Hitleri toimik. NKVD salajane ettekanne Jossif Stalinile, koostatud Hitleri isikliku adjutandi Otto Günsche ja kammerteener Heinz Linge ülekuulamise protokollide põhjal Moskvas 1948/1949", 2006, lk 420.
  4. ↑ Petra Winheller, Hans Frank (1900–1946) Generalgouverneur in Polen, 1. oktoober 2004, täiendatud 12. juunil 2017, veebiversioon (vaadatud 7. oktoobril 2017 saksa keeles
  5. ↑ (Winheller 2017)
  6. ↑ Hans Frank, uuendatud 20. september 2005, veebiversioon (vaadatud 7. oktoobril 2017 inglise keeles
  7. ↑ Hans Frank
  8. ↑ http://www.holocaustresearchproject.org/ar/frank.html
  9. ↑ http://ww2db.com/person_bio.php?person_id=391
  10. ↑ http://www.historylearningsite.co.uk/hans_frank.htm
  11. ↑ http://www.dhm.de/lemo/html/biografien/FrankHans/
  12. ↑ http://www.ushmm.org/wlc/en/article.php?ModuleId=10007108
  13. ↑ Imeline Ajalugu (2022). "Hukkamised Nürnbergis". Rasch, Ebbe (5/2022 trükk). Tallinn: Äripäev. Lk 41.
  14. ↑ Patrick Delaforce, "Hitler. Olulisi fakte", eestikeelsena on ilmunud Koolibri kirjastuse väljaandel 2010; tõlkinud Andreas Ardus.

Välislingid[muuda | muuda lähteteksti]

Pärit leheküljelt "https://et.wikipedia.org/w/index.php?title=Hans_Frank&oldid=6255566"