Gran Teatre del Liceu

Allikas: Vikipeedia
Gran Teatre del Liceu

Gran Teatre del Liceu (tuntud ka kui El Liceu, hispaania keeles Liseo; 'lütseumi suur teater') on Kataloonia pealinna Barcelona suurim ooperiteater, mis asub kesklinnas jalakäijate tänaval La Rambla 51-59.

Alates 1994. aastast on Liceu omanik ja haldaja avalik-õiguslik sihtasutus, mille hoolekogu koosneb Hispaania kultuuriministeeriumi, Kataloonia peavalitsuse (La Generalidad de Cataluña), Barcelona provintsi nõukogu (La Diputación Provincial de Barcelona) ja Barcelona linnavolikogu (El Ayuntamiento de Barcelona) liikmetest. Teatril on oma koor, sümfooniaorkester (La Orquesta Sinfónica del Gran Teatro del Liceo) ja konservatoorium (El Conservatorio Superior de Música del Liceo). Barcelona teatri saal on üks Euroopa suuremaid ning teatrihoone kuulub arhitektuuriliselt ja sisekujunduslikult maailma väljapaistvamate ooperimajade hulka. Majaga saavad soovijad tutvuda giidi juhatusel.

Ajalugu[muuda | muuda lähteteksti]

Algus[muuda | muuda lähteteksti]

9. novembril 1705 tuli Austria ertshertsog Carlos Puerta Barcelonasse, et muuta Barcelona euroopalikuks linnaks. Ta oli ooperisõber ning korraldas Barcelona õukonnas ooperi esmakordse ettekandmise. Selleks oli Antonio Caldara ooper "Il più bel nome". Ooper meeldis ja esitamisele võeti veel Caldara teoseid, samuti Carlo Pollarini, Francesco Gasparini, Andreas Fiore ja teiste Itaalia heliloojate oopereid. Carlos Puerta lahkus 1715. aastal Barcelonast Viini, kuid ooperipisik jäi.

1837. aastal organiseeris rahvuskaardi ülem Manuel Gibert Convent de Montesió juures muusikaharidusliku kallakuga lütseumi Liceo Filodramático de Montesión, et aidata kaasa noortele muusikalise hariduse andmisel ning organiseerida Liceo (lütseumi) õpilastele ooperietendusi. 1838. aastal muudeti kuninganna Isabel II auks lütseumi nime ja uueks nimeks sai Liceo Filarmónico Dramático de S. M. Isabel II.

Erinevalt teiste Euroopa riikide praktikast, kus tavaliselt monarhid hoolitsesid ooperikunsti arendamise ja ooperiteatrite rajamise eest, võttis Barcelona üldsus selle teatri oma südameasjaks ja ülalpidamisele. Loodi aktsiaühing (societat), mis seadis eesmärgiks uue ooperiteatri ehitamise. Aprillis 1845 hakati 3500-kohalist hoonet ehitama. Arhitekt Miquel Garrigalt järgis Itaalia ooperiteatrite arhitektuurilisi ja akustilisi põhimõtteid.

Hobuserauakujulise saaliga ooperiteater avati 4. aprillil 1847 hispaania zarzuela ja balleti galaetendusega. Esialgu esitati segakavu, kus oli sümfoonilisi kontsertpalu, näidendeid, zarzuela'sid ja ooperikatkendeid. Esimese täispika ooperina esitati mõni päev pärast avamist Gaetano Donizetti "Anna Bolena". Järgnesid Ferdinand Héroldi "Zampa" (1848), Carl Maria von Weberi "Der Freischütz" (1849), Giacomo Meyerbeeri "Robert le diable", Auberi "La muette de Portici" (1852) ja "Fra Diavolo" (1853) ning Giuseppe Verdi "Il trovatore" (1854) ja "La traviata" (1855). 1866. aastal võeti esimest korda kavva Mozarti ooper, milleks oli "Don Giovanni".

Karmid ja keerulised ajad[muuda | muuda lähteteksti]

1854. aastal jagati Liceo Filarmónico konservatooriumiks (Liceo Filarmónico) ja ooperiteatriks (Sociedad del Gran Teatro del Liceu). Ooperiteatrist sai aktsiaselts, mis läks eravaldusse. Aprillis 1861 hävis teatrimaja tulekahjus, kuid avati rekonstrueerituna juba aprillis 1862 (2700 kohta). 7. novembril 1893 toimunud järjekordse hooaja avaetenduse Rossini "Guillaume Tell" teise vaatuse ajal viskas anarhist Santiago Salvador kaks Orsini tüüpi pommi, millest üks lõhkes ja tappis 20 inimest. Kannatada saanud teatrimaja avati remondituna aasta pärast 18. novembril 1894, kuid neid kohti, kus olid istunud hukkunud pealtvaatajad, hoiti tühjana mitu aastat. 1908. aastal remonditi põhjalikult interjööri.

Hispaania neutraliteet Esimese maailmasõja ajal lubas hoida Liceu erinevalt teistest Euroopa juhtivatest teatritest tegutsevana. 1915–1947 kujundas teatri kunstilise näo impressaario Josep Mesters Cabanes. Tema eestvedamisel kujunes teatrist 1920. aastate lõpuks Hispaania rahvusvaheliselt tuntuim ooperiteater. Sel perioodil moodustasid repertuaaris tähtsa koha Itaalia ooperite ja Hispaania zarzuelade kõrval ka vene heliloojate Mussorgski, Rimski-Korsakovi ja Borodini ooperid. 1920. aastatel oli Liceu Barcelona jõuka kodanluse kohtumispaik. Ülemisi neljandat ja viiendat rõdukorrust, kus olid kõige odavamad piletid, kutsuti kanamajaks. Seal käisid kehvema majandusliku seisuga ooperifännid. Kuid nad olid asjatundjad ja suhtusid etendustesse kriitiliselt. Nemad panid häälekalt lauljad kas õnnestuma või ebaõnnestuma.

Pärast Hispaania teise vabariigi väljakuulutamist 1931. aastal sattus erateatrina tegutsenud ooperitrupp rahalistesse raskustesse ning suutis püsida vaid tänu Barcelona munitsipaalvõimude toele. Teater läkski erakätest munitsipaalalluvusse ja sai nimeks Teatre del Liceu – Teatre nacional de Catalunya. Hispaania kodusõja aastatel 1936–1939 oli teatrimaja suletud. 1939. aastal anti teater endistele omanikele (societat) tagasi. 1942. aastal alustati vastkomplekteeritud uue trupiga regulaarsete etendustega. Enne seda oli teater täitnud teatud propaganda funktsioone, pakkudes esinemiseks ruume Saksamaalt tulnud truppidele, kes tegid Wagneri ooperite esitamisega reklaami Suur-Saksamaa aarialikule kultuurile. Kuid Wagneri teosed kadusid mängukavast pärast Teise maailmasõja lõppemist.

Hispaania juhtiva ooperiteatri rollis[muuda | muuda lähteteksti]

Franco diktatuuri ajal oli sai Barcelona teatrist taas Hispaania juhtiv ooperite etendaja. Aastatel 1947–1980 juhtis teatrit Joan Antoni Pàmas, kes kujundas ümber kogu Barcelona ooperielu ideoloogia. Ta taastas 1955. aastal Wagneri ooperite esitamise traditsioonid, mis on püsinud tänini. Pàmas pani tugeva rõhku ka Mozarti teostele, mis seni polnud publikut eriti huvitanud.

1961. aastal, kui maailma esiettekandel oli Manuel de Falla ooper "Atlàntida", algas periood, mille jooksul pandi endisest rohkem rõhku 20. sajandi rahvusvahelisele ooperiloomingule. Repertuaaris olid Sergei Prokofjevi "Armastus kolme apelsini vastu", Leoš Janáčeki "Káťa Kabanová" ja "Z mertvého domu", Bohuslav Martinůi "Řecké pašije", Igor Stravinski "The Rake’s Progress", Alban Bergi "Lulu", Benjamin Britteni "Billy Budd" ja Kurt Weilli "Mahagonny". Suuremat tähelepanu pöörati ka balletile. Külalisesinemistel käisid Leningradi Kirovi teatri (Maria teater) ja Kuuba rahvusballeti trupid.

Demokraatia taastamine Hispaanias 1977. aastal ja eriti Pàmase surm 1980. aastal viisid trupi suurtesse rahalistesse raskustesse. 1981. aastal muudeti ära Liceu otsene eraomanduslik staatus ning loodi Gran Teatre del Liceu konsortsium (sellest ajast teatri praegune nimi), mille liikmeteks jäid ka endised omanikud. Eraettevõtted hakkasid teatrit rahastama, kuid trupp allutati halduslikult linnavõimudele. Konsortsium põhineb aktsiaühingu printsiipidel. Suurimad aktsionärid saavad teatrisaalis oma looži. Aktsionäride nõukogu juhib impressaario. Teatri materiaalse baasi eest hoolitseb spetsiaalne fond, mille ülesandeks on leida sponsoreid.

Laastav tulekahju[muuda | muuda lähteteksti]

31. jaanuaril 1994 hävis valdav osa teatrihoonest järjekordses tulekahjus. Selle päeva hommikul kella enne kolmveerand kümmet, kui kaks töölist parandasid raudset eesriiet, mis tulekahju korral pidi takistama tule levikut lavalt saali, süttisid keevitamise sädemetest kulissid. Mõned põlevad riidetükid kukkusid põrandale ja kuigi töölised kiirustasid neid kustutama ja raudne eesriie langetati, oli kõik kasutu. Leegid olid juba haaranud sametkardinad ja sealt edasi levinud dekoratsioonide ruumidesse ja lakke. Tuli oli kontrolli alt väljunud, kui tuletõrje mõni minut pärast kella ühtteist kohale jõudis.

Rekonstrueerimisprojekti arhitektid olid Ignasi de Solà-Morales, Xavier Fabré ja Lluís Dilmé. Asutati heategevuslik sihtasutus Fundació del Gran Teatre del Liceu. Senine erasponsorite ettevõte loovutas üksikute kaasomanike vastuseisust hoolimata kinnisvara omandiõiguse avalikule sektorile. Sihtasutus käivitas suure ja eduka rahakogumise kampaania. Uuesti ülesehitatud maja avati 7. oktoobril 1999 Giacomo Puccini "Turandot'" etendusega, mida oleks pidanud esitama tulekahju päeval. Pärast rekonstrueerimist on tegemist ühe Euroopa ilusama interjööri ja parema akustikaga ooperiteatri hoonega. Säilitati fassaadid ja peeglisaal. Auditoorium rekonstrueeriti vanaviisi, kuid maalingud on uued. Need tegi katalaani kunstnik Pere Jaume Borrell i Guinart, tuntud kui Perejaume. Suure saali parteri pindala on 360 ruutmeetrit. Parteris ja viiel rõdukorrusel on 2286 istekohta. Parterit kasutatakse ka banketisaalina, kus on ruumi lahedasti tantsida kuni 530 inimesel. Muusikalised üritused toimuvad ka peeglisaalis Saló dels Mirallsis (hispaania keeles Salón de los Espejos), mis mahutab 280 inimest, samuti fuajees ja vestibüülis. Rekonstrueerimisel suurendas oluliselt lava, milleks tuli lammutada mitu teatrit ümbritsevat maja.

Alates taasavamisest 1999. aastal on teatris kasutusel erakordselt keerukas lavatehnoloogia, mis võimaldab lavakomplekte kiiresti ja hääletult vahetada, lavapinna osi tõsta ja langetada jm. Etendused toimuvad peaaegu iga päev. Repertuaar hõlmab kogu spektri klassikalisest ooperist operetini, Broadway muusikalidest hispaania zarzueladeni. Esimest korda selle ooperiteatri ajaloos etendati seal 25. juulil 2014 muusikali. Selleks oli Hollandi trupi ette kantud "Les Misérables". Toimuvad ka sümfooniakontserdid. Iga aasta uuendatakse repertuaari kahe-kolme lavastusega.

Muusikajuhid ja dirigendid[muuda | muuda lähteteksti]

Liceu muusikajuhtide ja dirigentide nimekiri on pikk ja muljetavaldav. Seal on läbi aegade orkestri ja kooriga tööd teinud Marià Obiols, Albert Coates, Antal Dorati, Karl Elmendorff, Franco Faccio, Manuel de Falla, Aleksandr Glazunov, Josef Keilberth, Erich Kleiber, Otto Klemperer, Hans Knappertsbusch, Franz Konwitschny, Clemens Krauss, Joan Lamote de Grignon, Joan Manén, Jaume Pahissa, Ottorino Respighi, Josep Sabater, Max von Schillings, Georges Sebastian, Richard Strauss, Igor Stravinski, Hans Swarowsky, Arturo Toscanini, Antonino Votto, Bruno Walter, Gerd Albrecht, Aleksandr Anissimov, Harry Bicket, Richard Bonynge, Sylvain Cambreling, Paolo Carignani, Frédéric Chaslin, Franz-Paul Decker, Rafael Frühbeck de Burgos, Romano Gandolfi, García Navarro, Lamberto Gardelli, Armando Gatto, Miguel Ángel Gómez Martínez, Cristóbal Halffter, Janos Kulka, Peter Maag, Riccardo Muti, Woldemar Nelson, Vaclav Neumann, David Robertson, Antoni Ros-Marbà, Julius Rudel, Pinchas Steinberg, Peter Schneider, Silvio Varviso, Sebastian Weigle ja Michael Boder. Alates 2012. aastast on teatri muusikajuht katalaan Josep Pons.

Maailma tipplauljad Liceus[muuda | muuda lähteteksti]

Barcelona ooperiteatri laval on oma karjäärile aluse pannud rahvusvaheliselt tunnustatud lauljad Victoria de Los Angeles, Montserrat Caballé, José Carreras, Alfredo Kraus, Eva Marton, Plácido Domingo, Giacomo Aragall, Enedina Lloris jt. Rahvusvahelise mainega solistidest on selles teatris laulnud Rosina Storchio, Enrico Caruso, Tito Schipa, Beniamino Gigli, Ettore Bastianini, Fjodor Šaljapin, Roberto Alagna, Titta Ruffo, Vladimir Atlantov, Agnes Baltsa, Teresa Berganza, Beverly Sills, Rockwell Blake, Renato Bruson, Franco Corelli, José van Dam, Maria Callas, Kirsten Flagstad, Nicolai Ghiaurov, Nicolai Gedda, Dmitri Hvorostovski, Kiri Te Kanawa, Pilar Lorengar, Lauritz Melchior, Mario del Monaco, Luciano Pavarotti, Ruggero Raimondi, Samuel Ramey, Matti Salminen, Renata Scotto, Renata Tebaldi, Leyla Gencer, Gösta Winbergh, Ingvar Wixell, Reneé Fleming, Elisabeth Schwarzkopf, Lucia Popp, Christa Ludwig, Edita Gruberová, Birgit Nilsson, Rolando Villazón, Joan Sutherland jt.

Maailma esiettekanded[muuda | muuda lähteteksti]

Liceus on alates 1847. aastast olnud maailmaesiettekandel 62 hispaania helilooja ooperit, operetti ja zarzuelat (valikuliselt):

Allikad[muuda | muuda lähteteksti]

  • Stanley Sadie (toimetaja). The New Grove Dictionary of Opera Vol. One, London, 2004
  • Gran Teatre del Liceu koduleht (liceubarcelona.cat)
  • Tiit Made. Ooperimaailm. I köide, Tallinn, 2012

Pärit leheküljelt "https://et.wikipedia.org/w/index.php?title=Gran_Teatre_del_Liceu&oldid=6578840"