Giacomo Meyerbeer

"Giacomo Meyerbeer 1847". Josef Kriehuberi litograafia

Giacomo Meyerbeer (tegelikult Jakob Liebmann Meyer Beer; 5. september 1791 Tasdorf, Brandenburgi mark – 2. mai 1864 Pariis) oli juudi päritolu saksa-prantsuse pianist, helilooja ja dirigent.

Õpingud

Jakob Liebmann Meyer Beer oli pärit 18. sajandi lõpu Berliini ühest rikkamast pankuriperekonnast. Ta sai hea humanistliku hariduse. Noorukina andsid talle muusikateadmisi õukonna pianist Franz Lauska ning muusikateoreetikud abbé Georg Joseph Vogler ja Carl Zelter. 11-aastaselt oli ta juba tunnustatud pianist.

1810. aastal muutis Jakob oma nime Meyerbeeriks. Samal aastal kutsus Vogler ta Darmstadti, kus ta tutvus Carl Maria von Weberiga, kes samuti käis Vogleri juures kontrapunktitundides. Esialgu teenis Jakob ülalpidamist pianistina. 1811. aastal komponeeris ta oma esimese suurema helitöö, oratooriumi "Gott und die Natur" ("Jumal ja loodus"), mille esitused Berliinis olid menukad. See innustas tegelema lavamuusikaga. Jätkates õpinguid, komponeeris ta esimese ooperi "Jephtas Gelübde" ("Jephtase vanne") ja lustimängu "Wirth und Gast" ("Wirth ja külaline"), mis mõlemad kukkusid läbi. Tänu Vogleri toetusele sai suurhertsogi õukonnakomponisti koha ning süvenes Salieri soovitusel itaalia ja prantsuse ooperikultuuri tundmaõppimisse.

Itaalias kätt harjutamas

Meyerbeer läks 1815. aastal õppima Itaaliasse, kus sattus otsekohe Rossini mõju alla ning vahetas oma eesnime Jakob itaaliapärase Giacomo vastu. Seal komponeeris ta kuus ooperit, mis kõik kopeerisid Rossinit, kuid tagasid teatud menu. Eriti hästi võeti Veneetsias vastu "Emma di Resburgo", millega anti 74 etendust. Triumfaalne menu saatis Veneetsia karnevalihooajal ooperit "Il crociato in Egitto" ("Ristisõdija Egiptuses"). See ooper meeldis ka Pariisi publikule, kuid mitte sakslastele. Üks selle karme arvustajaid oli Meyerbeeri kunagine kaasüliõpilane von Weber. Paremini läks Itaalia teostest "Il crociato in Egitto" Pariisi Théâtre-Italienis.

Läbimurre Pariisis

Pariisis sõbrunes Giacomo Meyerbeer Opéra-Comique'i direktori Guilbert de Pixérécourtiga. Tolle innustusel jäi ta elama Pariisi. Seal õppis ta kõigepealt prantslaste tollase mainekaima libretisti Eugène Scribe'i juhendamisel tundma prantslaste maitset ning täiendas teadmisi prantsuse kunstist, ajaloost ja kirjandusest. Pärast 1830. aasta juulirevolutsiooni komponeeris ta saadud teadmiste baasil spetsiaalselt prantsuse publikule mõeldud ooperi "Robert le diable" ("Saatan Robert"). Tulemus oli niivõrd hea, et pani aluse Meyerbeeri edukale karjäärile Pariisis. Ta töötas end kiiresti Prantsusmaa juhtivaks ooperiheliloojaks ning oli järgmise 30 aasta jooksul šovinistliku Prantsusmaa ooperielu valitseja.

"Giacomo Meyerbeer 1865". Pierre Petit' gravüür

Grand opera looja

Giacomo Meyerbeer arendas välja tüüpilise prantsuse suurooperi (grand opera) ülesehituse, mis oli Itaalia publikule vastuvõetamatu, kuid kõik Itaalia tippheliloojad (Rossini, Donizetti, Bellini, Verdi), kes soovisid Pariisis läbi lüüa, pidid sellega arvestama. Meyerbeer oli osav saksa komponeerimistehnikas loodud itaalia meloodilisi oopereid sättima prantslastele meelepärase suursugusesse, lausa pompoossesse rüüsse. Prantslased tahtsid näha suursugust lavakujundust ja ootasid etenduselt vaatemängulisust. Laval marsiti, esitati balletinumbreid, domineerisid massistseenid ning kui vaja, olid laval ka hobused või elus kits (Dinorah). Ilmtingimata pidi olema neli, veel parem veel kui viis vaatust, ning kuskil ooperi keskel oli kohustuslik 20–30-minutiline balletistseen, mis ei viinud küll ooperi süžeed edasi, kuid oli selle sisse sulatatud. Wagner nimetas kõike seda „efektideks ilma põhjuseta”. 1836. aastal kujunes ülimenukaks suursugune, kõigi grand opera elementidega (ka hobused laval) ja prantslaste jaoks retooriline "Les huguenotsi" ("Hugenotid") lavastus. Seda ooperit peetaksegi helilooja parimaks, mida ka nüüdisajal aeg-ajalt mängitakse.

Estonia teater on "Hugenotte" esitanud 1924. aastal, see on jäänud ainsaks Meyerbeeri ooperi lavastuseks Eestis.

Külalisena Saksamaal

Prantsusmaa-karjääri kõrvalt leidis Meyerbeer aega tegutseda ka mujal. Aastail 1842–1848 oli ta Preisi õukonnas Berliinis Generalmusikdirektor, kuid pidi sellelt kohalt lahkuma vastuolude tõttu teatrijuhtidega. Berliinis kirjutas ta patriootilise laulumängu (Singspiel) "Ein Feldlager in Schleisien" (Sileesia välilaager), mis esitati tules hävinud Hofoperi taasavamisürituste raames. Keiser Friedrich Wilhelmi soovil komponeeris saatemuusika oma venna Michael Beeri näidendile "Struensee". Dirigendina vahendas ta saksa publikule oma sõbra von Weberi ooperi "Euryanthe" originaalversiooni ning Richard Wagneri esimesed kaks arvestatavat ooperit "Rienzi" ja "Der fliegende Holländer" ("Lendav hollandlane"). Toetas majanduslikult Wagnerit, kes oli sunnitud elama vaesuses välismaal.

Meyerbeeri "Robert le diable" nunnade balletistseeni lavakujundus

Menukas elu lõpuni

Pöördunud tagasi Pariisi, nägi Meyerbeer kõvasti vaeva, et saada 1849. aastal lavale oma järjekordne suurooper – "Le prophète" ("Prohvet"). Esialgu ei võetud teost päris omaks, kuid mõne aja pärast vallandas just see teos tema karjääri eriti tasuva perioodi. Väga menukad olid ka tõsine ooper "L’étoile du nord" (Põhjatäht), koomilise alatooniga "Le pardon de Ploërmel" ("Ploërmeli andestus") ja pärast autori surma esietendunud "L'africaine" ("Aafriklanna").

Giacomo Meyerbeer oli väga õrna hingega ja kergesti solvuv. Ta elas alati väga valuliselt üle kriitikat, kolleegide (eriti Offenbachi) aasimist ja Fromental Halévy igat uut ooperit. Kui ooperikomponistina tegutsemise algperioodil oli tema mõjutajaks Rossini, siis hiljem matkis ta meelsasti Auberi ja Donizettit ning ka Verdit ja Wagnerit. See tekitas paksu verd ja heliloojate ringkondades tema võõristamist ning plagiaadis süüdistamist.

Reeglina olid Meyerbeeri suurooperid tagasihoidliku faabula ja pealiskaudse orkestratsiooniga. Ka tegelaskujude iseloomustamine ja karakteri avamine jättis soovida. Ooperid olid üles ehitatud seeriale hoolikalt kavandatud ja komponeeritud numbritele ning arvestasid täpselt lauljate võimeid. Kui üks või teine laulja ära langes, siis tavaliselt töö takerdus ja venis.

Vähesed heliloojaid nautisid oma eluajal samasugust ülespuhutud tähelepanu ja austust kui Meyerbeer. Tema teoseid esitati 50 aastat järjest Prantsusmaal rohkem kui teiste heliloojate omi kokku. Tänapäeval lavastatakse neid aga harva, sest need on liiga pikad, majanduslikult vähetasuvad, igava faabulaga ning nõuavad arvukate kõrgetasemeliste solistide kaasamist. Seejuures on kõrgetasemelisel solistil esitada vaid üks aaria.

Meyerbeeri monument Spa kasiino ees

Ooperid

• "Jephtas Gelübde" (München, 1812)
• "Wirt und Gast" (Stuttgart, 1813)
• "Das Brandenburger Tor" (1814, esitamata)
• "Romilda e Costanza" (Padova, 1817)
• "Semiramide riconosciuta" (Torino, 1819)
• "Emma di Resburgo" (Veneetsia, 1819)
• "Margherita d’Anjou" (Milano, 1820)
• "L’Almanzore" (1821, esitamata)
• "L’esule di Granada" (Milano, 1821)
• "Il crociato in Egitto" (Veneetsia, 1824)
• "Robert le diable" (Pariis, 1831)
• "Les huguenots" (Pariis, 1836)
• "Ein Feldlager in Schlesien" (Berliin, 1844)
• "Le prophète" (Pariis, 1849)
• "L’étoile du nord" (Pariis, 1854)
• "Le pardon de Ploërmel" (ka "Dinorah", Pariis, 1859)
• "L’africaine" (Pariis, 1865)