Aleksandr Borodin

Allikas: Vikipeedia
Aleksandr Borodin

Aleksandr Porfirjevitš Borodin (vene Александр Порфирьевич Бородин; 12. november 183327. veebruar 1887) oli vene keemik ja helilooja.

Elulugu[muuda | redigeeri lähteteksti]

Borodin oli andekas keemik ja väga suur muusik. Lapsepõlvest peale armastas loodusteadusi, kuid tegeles ka kirjandusega, armastas joonistada, õppis lapsepõlves mitut keelt (prantsuse, itaalia keel ja kultuur). Õppis kooli hoidjatädi käest vene keelt ja laule. Kodus muusikaõhtud, kus ema, isa ja sugulaste kaasabil õppis klaveri- ja tšellomängu (prantsuse koduõpetajad). Tekkis huvi heliloomingu vastu. 17-aastaselt läks õppima kirurgilise arstiteaduse akadeemiasse, kus hakkas kujunema teadlaseks. 29-aastasena oli ta juba rahvusvaheliselt tuntud, sai keemiaprofessoriks ja liitus Balakirevi ringiga. Pidi ennast jagama keemia ja muusika vahel. Keemia oli tema igapäevane põhitöö, kuid muusika alal nimetas ta ennast pühapäevaheliloojaks. Maailmatuntud helilooja. Teoseid kirjutas vähe, kuid kõik on tuntud: ooper “Vürst Igor”, Bõlina ooper, kaks sümfooniat, kümmekond laulu, keelpillikvartette.

Helilooming[muuda | redigeeri lähteteksti]

Tähtsamad teosed[muuda | redigeeri lähteteksti]

Loomingu iseloomustus[muuda | redigeeri lähteteksti]

Aleksandr Borodini looming ei ole suur, kuid see-eest väärtuslik. Muusika kõlab rahvuslikult ja võimsalt. Lemmikteemad on rahvakangelased ja vägilased ("Vägilassümfoonia"). Meloodiad on voolavad ja laulvad. Looming on klassikaline. Eeskujuks oli Mihhail Glinka looming.