Aleksandr Borodin

Allikas: Vikipeedia
Aleksandr Borodin

Aleksandr Porfirjevitš Borodin (vene Александр Порфирьевич Бородин; 12. november 183327. veebruar 1887) oli vene keemik ja helilooja.

Elulugu[muuda | redigeeri lähteteksti]

Borodin oli andekas keemik ja väga suur muusik. Lapsepõlvest peale armastas loodusteadusi, kuid tegeles ka kirjandusega, armastas joonistada, õppis lapsepõlves mitut keelt (prantsuse, itaalia keel ja kultuur). Õppis kooli hoidjatädi käest vene keelt ja laule. Kodus muusikaõhtud, kus ema, isa ja sugulaste kaasabil õppis klaveri- ja tšellomängu (prantsuse koduõpetajad). Tekkis huvi heliloomingu vastu. 17-a. läheb õppima kirurgilise arstiteaduse akadeemiasse, kus hakkas kujunema teadlaseks. 29-aaastasena oli ta juba rahvusvaheliselt tuntud, sai keemia professori tiitli. Liitus Balakirevi ringiga 29 a-lt. Pidi ennast jagama keemia ja muusika vahel. Keemia oli tema igapäevane põhitöö ning muusika alal nimetas ta ennast pühapäevaheliloojaks. Maailmatuntud helilooja. Teoste arv üliväike, kuid kõik on tuntud: ooper “Vürst Igor”, Bõlina ooper, 2 sümfooniat, kümmekond laulu, keelpillikvartette.

Helilooming[muuda | redigeeri lähteteksti]

Tähtsamad teosed[muuda | redigeeri lähteteksti]

Loomingu iseloomustus[muuda | redigeeri lähteteksti]

Aleksandr Borodini looming ei ole suur, kuid see-eest väärtuslik. Muusika kõlab rahvuslikult ning võimsalt. Lemmikteemad on rahvakangelased ja vägilased ("Vägilassümfoonia"). Meloodiad on voolavad ja laulvad. Looming on klassikaline. Eeskujuks oli Mihhail Glinka looming.