Maria teater

Allikas: Vikipeedia
Jump to navigation Jump to search
Maria teater
Maria teatri suur saal

Maria teater (vene keeles Мариинский театр, mille järgi teatrit rahvusvaheliselt tuntakse Mariinski teatri nime all) on Peterburis asuv Venemaa juhtiv ooperi- ja balletiteater. Üks vene kultuuri sümboleid.

Nime valikul oli määravaks Peterburi 19. sajandi kultuurijuhtide ja vaimuinimeste lugupidamine keiser Aleksandr II abikaasa Maria Aleksejevna vastu. Teater kandis Maria nime kuni 1919. aastani, mil bolševikud võtsid kasutusele lohiseva nime Riiklik Ooperi- ja Balletiteater (Государственный театр оперы и балета Gosudarstvennõi teatr operõ i baleta). 1935–1992 kandis bolševistliku poliitiku Sergei Kirovi nime (vene keeles Ленинградский ордена Ленина и ордена Октябрьской Революции академический театр оперы и балета имени С. М. Кирова). Nõukogude võimu aastatel oli NSV Liidu juhtkonna survel sunnitud oma juhtpositsiooni loovutama pealinna Moskva Suurele Teatrile.

Teatri ajalugu algab 1783. aastast, mil tema eelkäijana avati Peterburi Teatri väljakul Suur Kiviteater (Bolšoi Kamennõi teatr). Keisrinna Katariina II määras 12. juulil 1783 oma ukaasiga teatri kohustuseks tuua aastas välja 1–2 uut tõsist ja kaks koomilist, valdavalt itaalia heliloojate ooperit. Katariina II kutsel töötas aastatel 1776–1782 teatris 3000-rublase aastapalgaga kapellmeistrina tolle aja parimaid itaalia heliloojaid Giovanni Paisiello, kes komponeeris seal oma populaarseima oopuse "Il barbiere di Siviglia" ("Sevilla habemeajaja"). Bolšoi Kamennõi teater rekonstrueeriti 1836. aastal Itaalia päritolu arhitekti Alberto Cavose järgi ning avati Mihhail Glinka selleks puhuks valminud ooperiga "Zižn za tsarja" ("Elu tsaari eest"). Sama ooperiga avati 2. oktoobril 1860 taas Cavose projekti järgi valminud tolle aja Euroopa suursuguseim teatrimaja (1780 kohta), mis ehitati Teatri Väljakule mahapõlenud hobutsirkuse kohale.

Aastatel 1863–1913 kujundas teatri kunstilist nägu värvikas tšehhi päritolu dirigent ja helilooja Eduard Nápravník. Tema teeneks on, et paljud vene heliloojad kirjutasid spetsiaalselt selle teatri jaoks oopereid, millest kujunesid vene ooperiloomingu tippteosed. 1909–1018 oli teatri pealavastajaks Vsevolod Meierhold, kes jätkas küll Wagneri teoste lavastamise traditsiooni, kuid pani selle kõrval suurt rõhku ka vene klassikalistele teostele ning Richard Straussi loomingu tutvustamisele. Nõukogude perioodil tegutsesid kunstiliste või muusikaliste juhtidena Aleksandr Gauk (1920–1025), Vladimir Dranišnikov (1925–1036), Daniil Pohitonov (1936–1054), Boris Haikin (1954–1978) ja Juri Temirkanov (1978–1988). Alates 1977. aastast on teatriga seotud Valeri Gergijev, kes oli 1988–1996 ooperitrupi kunstiline juht ja peadirigent ning alates 1996. aastast kunstiline juht ja direktor. Gergijevi eestvedamisel taastaski teater oma juhtpositsiooni Venemaa parima muusikateatrina.

Mariinski teatris on esietendunud Dargomõžski "Каменный гость" ("Kivist külaline") (1872), Serovi "Judith" (1863), "Rogneda" (1865) ja "Vražja sila" (1871), Mussorgski "Boris Godunov" (1874) ja "Hovanštšina" (1886), Rubinsteini "Demon" (1875), Borodini "Vürst Igor" (1890), Tšaikovski "Opritšnik" (1874), "Kuznets Vakula" ("Sepp Vakula", hiljem "Kuldkingakesed") (1876), "Jevgeni Onegin" (II red, 1885), "Orleanskaja deva" ("Orleansi neitsi") (1881), "Tšarodeika" ("Võlur") (1887), "Pikovaja dama" (1890) ja "Iolanta" (1892), Prokofjevi "Obrutšenije v monastõre" ("Kihlus koostris") (1946) jt. Oktoobris 1862 oli seal maailma esiettekandel Verdi järjekorras 23. ooper "La forza del destino" ("Saatuse jõud"). Teater oli enne bolševistlikku riigipööret 1917 Richard Wagneri teoste esitamise keskus Venemaal, kusjuures Wagner ise oma teoseid seal juhatanud ei ole.

Teatris on solistidena esinenud sellised maailma ooperiliteratuuri suurnimed nagu Giovanni Battista Rubini, Pauline Viardot, Antonio Tamburini, Enrico Tamberlik, Giovanni Mario, Giulia Grisi, Adelina Patti jt. Vene nimekatest solistidest on Maria Teatri laval laulnud Darja Leonova, Dmitri Orlov, Maria Dolina, Medea Figner, Nikolai Figner, Maria Slavina, Georgi Nellep, Fjodor Šaljapin, Mark Reizen, Maria Maksakova, Vladimir Atlantov, Sergei Leiferkus, Vladimir Tšernov, Olga Borodina, Anna Netrepko ja paljud teised.

Pärast NSV Liidu kokkuvarisemist 1991. aastal on mängukavas olnud mitmeid maailma ooperiliteratuuri tippteoseid, nagu Verdi "Aida", "Un ballo in maschera" ("Maskiball"), "Rigoletto", "Nabucco", "Falstaff", "La traviata", "Macbeth", "Othello" ja "Don Carlos", Mozarti "Don Giovanni", "Cosí fan tutte" ja "Le nozze di Figaro" ("Figaro pulm"), Puccini "Madama Butterfly", "La bohème" ja "Turandot", Bellini "La sonnambula" ja "Norma", Donizetti "Lucia di Lammermoor", "L’elisir d’amore" (kontsertettekandena) ja "Don Pasquale", Rossini "Il viaggio a Reims", Richard Straussi "Elektra", Bizet’ "Carmen", Janáčeki "Jenůfa", Glucki "Orphée et Eurydice", Cimarosa "Cleopatra". Gergijevi ambitsioonikaim töö on olnud Wagneri traditsioonide taastamine, kusjuures vene lauljatega on esitatud "Der Ring des Nibelungen", "Lohengrin, "Tristan und Isolde", "Die Walküre" ja "Parsifal", samuti Britteni "Turn of the Screw", Richard Straussi "Die Frau ohne Schatten" jt.

Teatri repertuaar on olnud muljetavaldav. Ühe hooaja jooksul (kestab septembrist juulini) on esitatud 40–110 ooperit. Mitmeid küll vaid ühel õhtul. Tavaliselt on pooled jooksva repertuaari ooperid vene heliloojate klassikaline looming. Teatri statsionaarses koosseisus on 33 sopranit, 21 metsosopranit, 27 tenorit, 16 baritoni ja 24 bassi. Teatri sümfooniaorkestrit hinnatakse Venemaa alaliselt tegutsenud orkestritest parimaks. Tema koosseisu kuulub ligi 220 muusikut, mis võimaldab sisuliselt panna korraga välja kaks orkestrit. Sümfooniakontserte antakse ka väljaspool teatrimaja. Orkester esines 2005 kontsertidega Tallinnas Eduard Tubina festivalil ja 2010 Estonias Gergijevi ning 2008 Kristjan Järvi dirigeerimisel. Orkestril on Gergijevi kõrval veel 6–7 koosseisulist ning igal hooajal 7–8 külalisdirigenti. Tegutseb ka 46-liikmeline noorteorkester ja 26 pillimehega lavaorkester (banda), mida läheb vaja siis, kui tükk näeb ette muusikute laval viibimist. Teatri ooperikoori suuruseks on ligi 120 lauljat. Teatri balletitrupis on 70–80 tantsijat. Maria Teatri laval on endale maailmanime teinud Anna Pavlova, Galina Ulanova, Rudolf Nurijev, Alla Šelest, Irina Kolpakova, Mihhail Barõšnikov, Juri Solovjov ja mitmed teised. Sellise suure kunstilise kollektiivi omamine tähendab, et teatril on olnud Venemaa presidendi ja valitsuse absoluutne soosing ning mahukas toetus riigieelarvest, samuti lisa Peterburi linna eelarvest. Samuti on teatril kasutada mitmete suurfirmade (sh Gazprom, Sberbank, Yoko Ceschina, JTI, MDB Bank, Bombardier, Telia Sonera, British Petroleum) materiaalne toetus.

Maria Reater on Gergijevi ajal silma paistnud laialdaste rahvusvaheliste kontaktide poolest. Ooperitrupp on andnud külalisetendusi New Yorgis, Los Angeleses, Melbourne’is, Pekingis, Garzis, Baden-Badenis, Rotterdamis, Stockholmis, San Sebastianis, Austrias, Saksamaal, Ungaris, Israelis, Kuressaare ooperipäevadel ning teeb koostööd New Yorgi Metropolitan Opera, Milano La Scala, Veneetsia La Fenice, Pariisi Opéra Bastille', Londoni Covent Gardeni, San Francisco Opera, Barcelona Liceu jt rahvusvaheliselt kõrgelt koteeritud ooperiteatrite ja kontserdisaalidega.

Pärast mitmeid restaureerimisi ja ümberehitamisi (teise maailmasõja ajal tabas teatrit paarkümmend pommi) on vaatesaalis 1194 kohta, lisaks nn tsaari loož, mida Peterburi külastades on meelsasti kasutanud teatri protežee, Venemaa president Vladimir Putin. Teatrimaja eksisteerimise ajaloo jooksul on paarkümmend hooaega jäänud ära kas sõdade või rekonstrueerimiste tõttu. 2013. aastal valmis teatrimaja juurdeehitus Maria 2. Teatri käsutuses on ka kammersaalid ja kontserdisaal Dekabristide tänaval.

Allikad[muuda | muuda lähteteksti]