Mine sisu juurde

Federico García Lorca

Allikas: Vikipeedia
Federico García Lorca
Sünninimi Federico del Sagrado Corazón de Jesús García Lorca
Sündinud 5. juuni 1898
Fuente Vaqueros, Granada provints, Andaluusia, Hispaania
Surnud 18. august 1936 (38-aastaselt)
Alfacari lähistel, Granada provints, Andaluusia
Rahvus hispaanlane
Elukutse näitekirjanik, luuletaja
Žanr avangard, sürrealism, sümbolism
Kirjandusvool näitekirjandus, luule
Sugulased Federico García Rodrígues (isa), Vicenta Lorca Romero (ema)
Autogramm

Federico del Sagrado Corazón de Jesús García Lorca, tuntud kui Federico García Lorca (hisp: [feðeˈɾiko ðel saˈɣɾaðo koɾaˈθon de xeˈsuz ɣaɾˈθi.a ˈloɾka]) (5. juuni 1898 Fuente Vaqueros – 18. august 1936) oli üks tähtsamaid 20. sajandi Hispaania luuletajaid ja näitekirjanikke, samuti luuletaja, teatrijuht, muusik ja graafik.[1]

Ta elas hispaania kirjanduse nn hõbeajastul, mil paljud kirjanikud väljendasid oma vaateid riigi kriitilise seisu kohta. Olles üles kasvanud Granadas, võis Lorca loomingus tihti leida viiteid tema päritolule: tugev mauride mõju, Andaluusia geograafia kirjeldused. Elu õnnetu ja järsu lõpu tõttu tuntakse teda ka kui kirjandusmaailma märtrit.[2]

Lorca ei varjanud oma vasakpoolseid poliitilisi vaateid ega homoseksuaalsust, mis põhjustas pingelisi suhteid valitsusega. Karjääri jooksul, mis kestis vaid 19 aastat, jõudis Federico läbi viia suuri muutusi hispaania luules ja teatris. Korduvateks teemadeks Lorca loomingus on aja ettearvamatus, armastuse hävitav jõud, identiteet, lapsepõlv ja seks.[3]

Saavutas tunnustuse rühmituse Generación del 27 (1927. aasta põlvkond) liikmena: rühmitus koosnes peamiselt luuletajatest, kes tutvustasid hispaania kirjanduses Euroopa kirjandusvoolude tõekspidamisi (näiteks sümboolikat, futurismi ja sürrealismi), see oli ka üks 20. sajandi Hispaania kultuuri eredamaid ja olulisemaid rühmitusi. Lorca tapeti Hispaania kodusõja alguses Franco natsionalistide poolt ja ta keha pole kunagi leitud.

Lapsepõlv

[muuda | muuda lähteteksti]

Federico García Lorca sündis Granada lähistel Fuente Vaquerose külas jõuka maaomaniku ja kooliõpetaja peres ning oli neljast lapsest vanim. Nõrga tervise tõttu hakkas Lorca kõndima alles nelja-aastaselt, küll aga märgati varakult tema musikaalsust: tal tuli suurepäraselt välja klaverimäng ja kergesti jäid meelde Andaluusia rahvalaulud. Juba lapsena hakkas ta lugema tuntud kirjanike, nagu Victor Hugo ja Cervantese teoseid, kuid sellele vaatamata ei olnud ta koolis sugugi hea õpilane.[4] Kui Federico oli kümneaastane, kolis pere Granadasse. Lorca õppis ilmalikus erakoolis ja katoliku koolis. Lapsepõlves tahtis ta saada heliloojaks ja muusikuks, kirjutama hakkas alles teismeliseeas.[3] García Lorca pere veetis suved Malagas, kus Federico tutvus Emilio Pradose ja Manuel Altolaguirrega, samuti sõbrunes ta maalija Manuel Ángeles Ortiziga.[5]

Noorus ja varajane looming

[muuda | muuda lähteteksti]

Aastal 1915 astus Federico García Lorca Granada ülikooli, kus ta õppis õigusteadust ja humanitaarteadusi. Lorca liitus kirjandusringiga Rinconcillo, mis korraldas kohtumisi Granadas Café Alamedas.[5] Oma klaveriõpetaja surma tõttu lõpetas Federico muusikaõpingud. 1916. aastal kirjutas Lorca autobiograafilise proosateose "Mi pueblo" ('minu küla').[5] Ema Vicenta oli algusest peale innustanud Federicot kirjutama ning 1917. aastal kirjutas ta luuletaja 100. sünniaastapäeval oma esimese artikli Jose Zorrillast. See avaldati ajakirjas Boletín del Centro Artístico y Literario de Granada.[5]

Lorca jättis 1919. aastal õpingud pooleli ning kolis Hispaania pealinna Madridi, et seal loomingulisele tegevusele pühenduda. Madridis elas Lorca prestiižses meeste ühiselamus Residencia de estudiantes (hispaania keelest tõlgituna tähendabki ühiselamut), mis oli koduks sellistele tolle aja hispaania noortele avangardistidele nagu Salvador Dalí, Luis Buñuel ja Juan Ramón Jiménez. Lorca leidis kaasmõtlejaid ja eksperimenteeris palju luulega. Tema esimesed katsetused proosas ilmutavad shakespeare'likke jooni, näitavad austust selliste autorite vastu, nagu Antonio Machado ja Rubén Darío. Federico üritas oma teostes kombineerida erinevaid žanre. Aasta enne Madridi naasmist ilmus tema esimene raamat "Impresiones y paisajes", see oli modernistlik proosakogu, mis kirjeldas autori seiklusi tudengina mööda Hispaaniat. Oma perfektsionismi tõttu viivitas Lorca tihti teoste avaldamisega.[3]

Tema esimene näidend "El maleficio de la mariposa" ('liblika lummus'), sümbolistlik lugu armuvalus prussakast, esietendus Madridis Eslava teatris 1919. aastal (ilmus trükis 1920) Gregorio Martinez y Sierra abiga. Viiest planeeritud lavastusest jõudis teatrilavale kriitika tõttu vaid neli. Aasta hiljem kirjutas Lorca kaks teost: "Libro de poemas" ('Luuletuste raamat') ja "La niña que riega la Albahaca y el príncipe preguntón". Esimene põhines hispaania folklooril. 1920. aastatel eksperimenteeris Lorca elliptiliste värssidega ja avangardismiga ning oli suuresti inspireeritud jaapani haikust ja hispaania rahvalaulust.[3]

1920. aastad

[muuda | muuda lähteteksti]

Aastatel 1921–1925 töötas Lorca luulekogu "La poema del cante jondo" kallal, mis avaldati esimest korda 1931. aastal. See põhineb Concurso de cante jondo festivalil – andaluusia helilooja Manuel de Falla korraldatud flamenkomuusika ja tantsukunsti pidustusel, mis toimus 1922. aastal Granadas. See teos näitas Lorcat kui täiskasvanud ja täisväärtuslikku luuletajat.[3]

Inspireerituna kuulsast Andaluusia teatrist Grand-Guignol, kirjutas Lorca 1923. aastal nukunäidendi "Los titeres de cachiporra". Järgmistel aastatel valmisid näidendid "La zapatera prodigiosa" (1924; esilinastus 1930) ja "El amor de don Perlimplín con Belisa en su jardín" (1925; 33). Viimane kujutas endast groteskset tragöödiat, mis põhines pooleldi ühel 18. sajandi hispaania koomiksil.[3] 1927. aastal esietendus Barcelonas Goya teatris ajalooline näidend "Mariana Pineda", mille lavakujundajaks oli Salvador Dali. Aasta hiljem kutsuti Lorcat osalema joonistuste näitusel, millega ta nõustus Dali innustusel.[3]

1927. aasta põlvkond

[muuda | muuda lähteteksti]

García Lorca ja paljud teised hispaania avangardistid ülistasid barokiajastu luuletajat Luis de Góngorat, üht hispaania kirjandusajaloo tähtsamatest kujudest. Tema 300. surma-aastapäeval 1927. aastal asutasid noored hispaanlased rühmituse, mis sai tuntuks kui 1927. aasta põlvkond (hispaania keeles Generacion del 27).[1] Rühmituse liikmete stiili on raske üldistavalt iseloomustada, kuid ühtseks jooneks oli modernismi ja liigselt akadeemilise kõnepruugi vältimine; keskenduti rohkem töölisklassi seas populaarsetele teemadele, mis ilmneb kõige rohkem Lorca loomingus.[1] Rühmitusse kuulusid Dámaso Alonso, Jorge Guillén, Pedro Salinas, Luis Cernuda, Rafael Alberti, Gerardo Diego, Emilio Prados, Vicente Aleixandre ja Manuel Altolaguirre. Paljud neist olid samuti Residencia de Estudiantese elanikud.[1] 1927. aasta põlvkonna liikmed olid tol ajal Hispaanias valitseva konservatiivse romantismi vastu ning leidsid inspiratsiooni Picasso revolutsioonilistest maalidest.[2] Just selles rühmituses tutvus Lorca sürrealismiga, mis mõjutas hiljem tugevalt tema loomingut.

"Romancero Gitano"

[muuda | muuda lähteteksti]

"Romancero Gitano" on 1928. aastal ilmunud luulekogu, mis tõi Federico García Lorcale ennenägematut kuulsust ja tähelepanu. Lorca elu jooksul ilmus sellest seitse trükki.[6] Raamat koosneb enamjaolt ballaadidest, mis kajastavad Andaluusia mustlaste eluraskusi ja olmet. See oli autori kuulsaim teos ning ka kõige enam müüdud hispaania luuleraamat. Luuletuste värsse on kasutanud mitmetes lauludes.[4]

Reis Ameerikasse ja loomingu tipp

[muuda | muuda lähteteksti]

Suures osas tänu "Romancero Gitano" edule kasvas aastal 1928 kiiresti Lorca populaarsus ja suurema tähelepanu tõttu ka kriitika hulk. Kirjanik otsustas minna reisile Põhja-Ameerikasse New Yorki, kus ta astus Columbia ülikooli ning õppis inglise keelt.[5] García Lorca veetis palju aega Harlemi piirkonnas, mis aitas tal avastada seoseid hispaania folkloori ja afroameeriklaste gospeli vahel. New Yorgis kirjutas Lorca ühte oma kõige kuulsamatest teostest – "Poeta en Nueva York".[3] Autor reisis palju mööda riiki, andes loenguid ja osaledes konverentsidel.[5]

1930. aastal suundus Federico Kuubale, kus valmisid mitmed tema tekstid, muuhulgas ka näidend "El Público", ekspressionistlikus stiilis lugu homoseksuaalsusest, mis jäi 1976. aastani avaldamata. Samal aastal naasis kirjanik kodumaale. Jõudnud Hispaaniasse, kirjutas Lorca näidendi "Asi que pasen cinco años" (1931), mis murdis mitmeid traditsioonilise dramaturgia stereotüüpe. Näidendit ei lavastatud enne Lorca surma aastal 1936.[3]

1930. aastatel kirjutas Federico García Lorca kolm näidendit: "Bodas de sangre" (1933), "Yerma" (34) ja "La casa de Bernarda Alba" (36). Pärast Hispaaniasse naasmist (1931) asutas Lorca La Barraca teatri, mis reisis mööda riiki ning mille repertuaaris oli nii García Lorca enda näidendeid kui ka teisi hispaania klassikuid. "Bodas de sangre" esilinastumisega Madridis (Teatro Beatriz) 1933. aastal saavutas Lorca esimest korda suure edu teatri valdkonnas ja algatas teise hispaania teatrikunsti kuldajastu.[3]

Teosed

[muuda | muuda lähteteksti]

Luulekogud

[muuda | muuda lähteteksti]
  • "Impresiones y paisajes" ('muljeid ja maastikke', 1918)
  • "Libro de poemas" ('luuletuste raamat', 1921)
  • "Romancero gitano" ('mustlasromansid', 1928)
  • "Poeta en Nueva York" ('luuletaja New Yorgis', ilmus 1940)
  • "Diván del Tamarit" ('Tamariti diivan', ilmus 1940)
  • "Primeras canciones" ('esimesed laulud', 1921–1922, ilmus 1936)
  • "Canciones" ('laulud', 1921–1924, ilmus1927)
  • "Oda a Salvador Dalí" ('ood Salvador Dalile', 1926)
  • "Llanto por Ignacio Sánchez Mejías" ('nutulaul Ignacio Sánchez Mejíase pärast', 1935)
  • "Sonetos del amor oscuro" ('sonaadid tumedast armastusest', 1936, ilmus 1984)

Ta kirjutas ka kuus galeegikeelset luuletust (Seis poemas galegos, 1935).

Eesti keeles

[muuda | muuda lähteteksti]

Eesti keeles on García Lorca luuletuste valimik ilmunud kogus "Kaneelist torn" (1966, tõlkija Ain Kaalep) ning sama valik pisut laiendatuna kogus "Mu kätes on tuli" (1997).

Näidendid

[muuda | muuda lähteteksti]
  • "El maleficio de la mariposa" ('liblika lummus', 1919–1920, esietendus 1920)
  • "Mariana Pineda" (1923–1925, esietendus 1927)
  • "La zapatera prodigiosa" ('imeline kingsepanaine', 1926–1930, esietendus 1930, muudetud 1933)
  • "Bodas de sangre" ('verised pulmad', (1932, esietendus 1933)
  • "Amor de Don Perlimplín con Belisa en su jardín" ('Don Perlimpini armastus Belisa vastu oma aias', 1928, esietendus 1933)
  • "Yerma" (1934)
  • "Doña Rosita la soltera o la lengua de las flores" ('vanatüdruk doña Rosita ehk lillede keel', 1935)
  • "La casa de Bernarda Alba" ('Bernarda Alba maja', 1936, esietendus 1945)
  • "El público" ('publik', 1930)
  • "Así que pasen cinco años" ('ja nii möödub viis aastat', 1930)

Eesti teatrites

[muuda | muuda lähteteksti]

Isiklikku

[muuda | muuda lähteteksti]
Salvador Dalí ja Federico García Lorca, Turó Parc, Barcelona, 1925

Federico García Lorca oli homoseksuaal,[8] mis oli frankistlikus Hispaanias pea karistatav ja lubamatu. Aastatel 1925–1928 käis Lorca läbi kunstnik Salvador Daliga: noormehed tutvusid ühiselamus ja sõbrunesid (väidetavalt avaldas Lorcale muljet Dali naljakas riietumisstiil[9]). Dali sõnul ei olnud noorte vahel midagi muud kui sõprus, kuid nende kirjavahetusest võib leida palju viiteid võimalikule armastussuhtele.[10] Kunstnikule oli pühendatud luuletus "Oda a Salvador Dali". Kõigele vaatamata lõppes nende suhe pärast Dali ja Luis Buñueli tummfilmi "Un chien Andalou" ilmumist – Lorca võttis seda oma päritolu tõttu pilkena.

Enne surma oli Lorca seotud noore üliõpilasega Madridist. Juan Ramírez de Lucas oli nende romaani ajal vaid 19-aastane ning õppis Oradi Akadeemias teatrikunsti ja avalikku haldust. Nad olid käinud Lõuna-Hispaania linnas Córdobas, kus García Lorca kirjutas luuletuse "El rubio de Albacete", mis arvatakse olevat just Ramírez de Lucasest. Ka Lorca kogumiku "Sonetos del amor oscuro" põhiinspiratsiooniks peetakse noort üliõpilast. Kui algas Hispaania kodusõda, tahtsid armunud põgeneda koos Mehhikosse, kuid Juani vanemad olid selle vastu. Lorca keeldus ilma temata lahkumast ning jäi Granadasse,[11] mis sai talle saatuslikuks.

Surm

[muuda | muuda lähteteksti]
Federico García Lorca kuju Santa Ana plazal Madridis. Skulptor Julio López Hernández, 1986

García Lorca arreteerimine oli vaid aja küsimus, mida aimasid ka Mehhiko ja Colombia suursaadikud ning pakkusid kirjanikule varjupaika. Kõigele vaatamata ei õnnestunud Lorcat veenda ning 1936. aasta suvel sõitis ta Granadasse oma lapsepõlvekoju. 16. augustil saabus politseisse anonüümne vihje Lorca asukohast ning Franco sõdurid tabasid ta maakodust. Federico García Lorca hukati ilma kohtumenetluseta teel Viznarist Alfacari ning maeti massihauda koos kahe härjavõitleja ning ühe jalaga anarhistist kooliõpetajaga.[11] Surmakuupäeva pole seni õnnestunud kindlaks teha, selleks oli kas 18. või 19. august 1936.[4]

Pärand

[muuda | muuda lähteteksti]

Federico García Lorcale on püstitatud mitu mälestussammast, sealhulgas Madridis Santa Ana plazal paiknev kuju. Lorca loomingut peeti sügavalt homoerootiliseks, mistõttu oli enamik tema teostest Hispaanias kuni 1954. aastani keelatud ning 1970. aastate keskpaigani tsenseeritud.[8] Lorca maakodu Huerta de San Vicente Granadas, kus ta veetis suved ja kirjutas mõningad oma parimatest teostest, on muudetud kirjaniku majamuuseumiks.

Teda on kujutatud Albaania 1989. aasta postmargil ja 1993. aasta Kuuba müntidel väärtusega 1 ja 10 peesot.

Viited

[muuda | muuda lähteteksti]
  1. ↑ 1,0 1,1 1,2 1,3 Cristina Tomàs White (01.11.2016). "La Generación Del 27: Spain's Tragic Literary Generation". Vaadatud 30.10.2018.
  2. ↑ 2,0 2,1 "La Generacion del 27: Dalí, Buñuel, and Lorca". 21.02.2014.
  3. ↑ 3,00 3,01 3,02 3,03 3,04 3,05 3,06 3,07 3,08 3,09 Leslie Anne Stainton (01.06.2018). "Federico García Lorca". Vaadatud 19.11.2018.
  4. ↑ 4,0 4,1 4,2 "The life of Federico García Lorca". Vaadatud 30.10.2018.
  5. ↑ 5,0 5,1 5,2 5,3 5,4 5,5 Centro Federico García Lorca. "Federico García Lorca". Vaadatud 23.11.2018.
  6. ↑ Academy of American Poets. "Federico García Lorca". Vaadatud 23.11.2018.
  7. ↑ "Bernarda Alba maja" Tallinna Linnateatri lavastuste arhiiv. Vaadatud 25.04.2023.
  8. ↑ 8,0 8,1 Katherine Ryder (19.04.2009). "Lorca and the Gay World".
  9. ↑ Jonathan Stone (05.06.2015). "Federico Garcia Lorca and Salvador Dali: A Pure Friendship or a Great Romantic Affair?". Originaali arhiivikoopia seisuga 10.12.2018. Vaadatud 23.11.2018.
  10. ↑ Carles Geli (17.06.2013). "Dalí y Lorca, cartas de seducción". El País. Vaadatud 23.11.2018.
  11. ↑ 11,0 11,1 Giles Tremlett (10.05.2012). "Name of Federico García Lorca's lover emerges after 70 years".

Välislingid

[muuda | muuda lähteteksti]
Pärit leheküljelt "https://et.wikipedia.org/w/index.php?title=Federico_García_Lorca&oldid=6759127"