General Dynamics F-16 Fighting Falcon

Allikas: Vikipeedia
(Ümber suunatud leheküljelt F-16 Fighting Falcon)
Mine navigeerimisribale Mine otsikasti
F-16C Fighting Falcon
F-16 June 2008.jpg
Ameerika Ühendriikide õhuväe F-16C Iraagi kohal (2008)
Tüüp hävituslennuk
Tootja Lockheed Martin
Riik Ameerika Ühendriigid Ameerika Ühendriigid
Esmalend Ametlik esmalend toimus 2. veebruaril 1974.
Kajastamata esmalend toimus 20. jaanuaril 1974.
Hetkeseis Kasutuses
Põhikasutajad Ameerika Ühendriikide õhuvägi
Kasutuses 954 hävitajat:
õhuvägi - 790 tk;
väljaõpe - 150 tk;
merevägi - 14 tk
Muud kasutajad Türgi Türgi
Iisrael Iisrael
Egiptus Egiptus
Lõuna-Korea Lõuna-Korea
Veel 21...
Toodanguarv 4588 tk (juuni 2020)
Ühe maksumus F-16A/B: 14,6 miljonit dollarit lennuki kohta (1998)
F-16C/D: 18,8 miljonit dollarit lennuki kohta (1998)
Meeskond F-16A/C variandid on ühekohalised.
F-16B/D variandid on kahekohalised, peamiselt õppelendudeks.
Pikkus 14,8 m
Tiivaulatus 9,8 m
Tiivapindala Uuemate mudelite tiivapindala: 28 m²
Vanemate mudelite tiivapindala: 26 m²
Mootor Pratt & Whitney F100 turboventilaatormootor
Tippkiirus 2400 km/h; (Mach 2+)
Lennulagi 18 000 m+
Lennukaugus 4220 km

General Dynamics F-16 Fighting Falcon on ettevõtte General Dynamics (nüüd Lockheed Martin) Ameerika Ühendriikide õhuväe (USAF) tellimusel välja töötatud mitmeotstarbeline kerge hävituslennuk. Ametlik esmalend toimus 2. veebruaril 1974.

Algselt loodi F-16 tehniliselt kõrgetasemeliseks, kõigi ilmaolude lennuvõimekusega hävituslennukiks. F-16 eelkäija F-104 ei vastanud nendele kriteeriumitele. Maksumuselt ei pidanud F-16 ületama F-14 hinda. Mootori tõukejõu ja lennuki kaalu suhteks plaaniti vähemalt 1:1. Lennukikere omapäraks on selle väiksus ja kergus, sellest tulenevalt on lennumasina kiirendus ja tõusumäär eelnevate hävituslennukite tüüpidega võrdlematu. Hävitaja muudab eriliseks ka sellele spetsiaalselt loodud kokpiti kattev klasskate, millel puuduvad vaatevälja piiravad metallkonstruktsioonid. Selline lahendus võimaldab piloodil näha horisontaalselt pea 360 kraadi ulatuses. Visuaalse nähtavuse piirides (<37 km) toimuvas võitluses annab selline kujundus F-16 piloodile eelise. Väljaspool visuaalset nähtavust toimuvas lahingus on hävitajal kasutada õhk-õhk tüüpi rakette.

Lennuki konstruktsioon koosneb traditsiooniliselt 78% ulatuses alumiiniumsulamitest ja erinevatest terasesortidest. F-16 keskasetusega, plaanvaates deltakujulise 40° noolsusega tiiva profiiliks valiti NACA 64A-204. Õhuvõitluses tekkivate suurte ülekoormuste talumiseks on piloodi istme asendi kallutusnurka võimalik muuta 15–30°. Osaliselt lamav asend võimaldab piloodil õhuvõitluse väikestel pööranguraadiustel paremini taluda lühiajalisi, kuni 9-kordseid (9 g) ülekoormusi, ilma et piloot kaotaks teadvust.

Arendus[muuda | muuda lähteteksti]

Üks enim kasutatud hävituspommitajaid Vietnami sõjas oli F-105G. Peamiselt oli lennuk loodud õhk-maa tüüpi missioonideks

Kergekaalulise hävitaja programm[muuda | muuda lähteteksti]

Vietnami sõja kogemused näitasid, et õhus üleoleku saavutamiseks on vaja uuemaid hävitajaid ja paremat väljaõpet pilootidele. Tuginedes kogemustele Korea sõjas, töötasid John Boyd ja Thomas Christie välja energiamanööverdusvõime teooria, mis võimaldas modelleerida hävituslennuki jõudlust lahingutes. Nende töö tulemusena jõuti järeldusele, et õhuväkke on vaja väikest ja kergekaalulist lennukit, mis suudaks manööverdada võimalikult väikse energiakadudega. 1969. aastal tagas Boyd koos mõttekaaslastega Ameerika Ühendriikide Kaitseministeeriumi rahastuse General Dynamicsi ja Northtropile teooriapõhiste disaini-kontseptsioonide uurimiseks. Õhuväe F-15 prototüüpide pooldajad jäid kontseptsiooni suhtes skeptiliseks, sest tajusid seda kui ohtu projektile. Kuid õhuväe eelarve ei võimaldanud osta piisavalt F-15-id. Tänu tollase kaitseministri asetäitjale David Packardile, kes pooldas Boydi ideed, moodustati 1971. aasta mais õhujõudude prototüüpide uurimisrühm, mille põhiliikmeks sai Boyd. John Boydi kuuest ettepanekust hakati rahastama kahte, millest üks oli YF-16. 6. jaanuaril 1972 avaldatud projektitaotluses nõuti alla 10-tonnise õhk-õhk tüüpi hävitajat, millel oleks hea kiirendus, tööulatus, manööverdamisvõimekus, mis oleks optimeeritud lahinguteks kiirustel 730<2000 km/h (Mach 0,6–1,6) ning mis suudaks edukalt viia läbi missioone kõrgusel 9000 – 10 000 m. Tootmisversiooni eeldatav keskmine lendude maksumus oli 3 miljonit dollarit.[1]

Pildil on YF-16 ja YF-17. YF-16 sai hilisemas perioodis nimetuse F-16. YF-17 sai hiljem uuendustega tuntuks kui F/A-18

Finalistide valimine ja esimene lend[muuda | muuda lähteteksti]

Viis ettevõtet tuli välja enda kontseptsioonidega. Väljavalituks osutusid YF-16 ja YF-17, General Dynamics ja Northrop sõlmisid vastavalt 37,9 miljoni ja 39,8 miljoni dollari väärtuses lepinguid YF-16 ja YF-17 prototüüpide tootmiseks. Mõlema prototüübi esmalennud kavandati 1974. aasta algusse. YF-16 töötas välja General Dynamicsi inseneride meeskond Robert H. Widmeri juhtimisel. Esimene YF-16 võeti kasutusele 13. detsembril 1973. Selle 90-minutiline esmalend tehti Californias Edwardsi õhuväebaasis asuva õhuväe lennukatsekeskuses 2. veebruaril 1974.Selle tegelik esmalend toimus 20. jaanuaril 1974. Kogudes ruleerimisrajal kiirust, hakkas lennuk rajalt välja sõitma. Testpiloot Phil Oestricher otsustas lennukiga õhku tõusta, vältimaks kokkupõrget. Ta maandus lennukiga ohutult 6 minutit hiljem. YF-16 esimene helikiirust ületav lend tehti 5. veebruaril 1974. YF-17 prototüüpide esmalennud järgnesid 9. juunil 1974. YF-16 tegi kokku 330 lendu, koguajaga 417 tundi; YF-17 lendas 288 lendu, koguajaga 345 tundi. Northropi YF-17 prototüüp ühines 1976. aastal Northrop McDonnell Douglasega, mille tulemusena pandi alus F/A-18'le.[2]

Hävituslennukite võistlus[muuda | muuda lähteteksti]

YF-17, hiljem tuntud kui F/A-18 Hornet

Kergekaalulise hävitaja programm (LWF – Lightweight Fighter program) muutus väga populaarseks. Tollased Põhja-Atlandi Lepingu Organisatsiooni (NATO) liitlased Belgia, Taani, Holland ja Norra püüdsid leida uuendust vananenud hävituspommitajale F-104G Starfighter. 1974. aasta alguses jõudsid nad USA-ga kokkuleppele, et kui Ameerika Ühendriikide õhuvägi tellib LWF-i võitja, siis kaaluvad ka NATO liikmed selle tellimist. USAF pidi asendama uue hävitajaga enda hävituspommitajad F-105 Thunderchief ja F-4 Phantom II. USA kongress taotles õhuväe ja mereväe hävitajate hangetes suuremat ühilduvust suunates 1974. aasta augustis mereväe rahastuse uuele mereväe õhutõrje hävitaja programmile. Neli NATO liitlast olid moodustanud "Rahvusvahelise hävitajate programmirühma" ja nõudsid USA otsust 1974. aasta detsembriks; seega kiirendas USAF testimist.

Tõsise kavatsuse kajastamiseks, muudeti LWF-i programm uueks kaitseväe hävituslennukite võistluseks. Võistluse eesmärk ei olnud vaid õhk-õhk-hävitaja vaid mitmeotstarbeline hävitaja. Ameerika Ühendriikide õhujõud kinnitasid 11. septembril 1974 kavatsuse tellida viie kandidaadi seast just YF-16. Arvutimudeli modelleerimine näitas kandidaat prototüüpide vahel tihedat võistlust, osutus YF-16 manöövrite juures oluliselt kiiremaks, lisaks oli pilootide lemmikuks YF-16.

13. jaanuaril 1975 kuulutas õhuväe sekretär John L. McLucas võistluse võitjaks YF-16. Peamised eelised, mille sekretär välja tõi, olid YF-16 madalamad käitamiskulud, suurem lennukaugus ja manööverdamistulemused, mis olid YF-17 omadest "märkimisväärselt paremad". Otsustavaks sai ka YF-16 mootor, mis oli identne F-15-le. See ühtsus vähendas mõlema programmi mootorite kulusid.

Sekretär McLucas teatas, et USAF plaanib tellida vähemalt 650 YF-16-st. Merevägi valis 2. mail 1975 enda uueks õhutõrje hävitajaks YF-17, mis hiljem sai tuntuks kui F/A-18 Hornet.

Tootmise alustamine[muuda | muuda lähteteksti]

Lõuna-Korea kahekohaline KF-16D demonstreerimas madala kiiruse ja kõrge rünnakunurgaga lendu

USAF tellis lennukatsetusprogrammi jaoks 15 täismahulist hävitajat (üksteist ühekohalist ja neli kahekohalist). Hiljem vähendati seda siiski kaheksale (kuus ühekohalist (F-16A) ja kaks kahekohalist (F-16B)).

YF-16 sai uue nimetuse F-16. Lennukikere pikendati 0,3 m, AN / APG-66 radari jaoks paigaldati suurem ninaosa, tiibade pindala suurendati kahe ruutmeeri jagu, sabaosa vertikaalse stabilisaatori kõrgust vähendati, lisati kaks relvakohta ja ninateliku topeltuksed asendati ühega. F-variandi kaal suurenes YF-i omaga võrreldes 25%. Esimene F-16A sai valmis 20. oktoobril 1976 ning lendas esimest korda 8. detsembril. Esimene kahekohaline variant (F-16B) tegi esmalennu 8. augustil 1977.

F-16 sai oma ametliku hüüdnime "Fighting Falcon" enda eripärase lennukikere järgi. Esmaselt sisenes variant 34. ja 388. taktikalisse hävituslennu eskadroni.

Neli Euroopa partnerit tellisid 7. juunil 1975 kokku 348 hävitajat. See jagunes nelja partneri vahel järgnevalt: Belgia (116), Madalmaad (102), Norra (72), Taani (58). Alguse sai kaks Euroopa tootmisliini, üks Madalmaades Fokkeri Schiphol-Oosti tehases (toodeti 184 lennukit) ja teine Belgias asuvas Gosselies tehases (164 lennukit). Euroopa ühistootmine käivitati ametlikult 1. juulil 1977 Fokkeri tehases. Esimesed Hollandi kuningliku õhuväe lennukid tarniti 1979. aasta juunis.

1980. aastate lõpus ja 1990. aastate alguses tootis Türgi tootmisliinil 232 lennukit (plokk 30/40/50) F-16-st Türgi õhuväe litsentsi alusel. Tai tootis 1990. aastate keskel Egiptuse jaoks 46 Plokk 40-d. Lõuna-Korea avas KF-16 jaoks tootmisliini, mis tootis 140 Plokk 52-te.

Ülevaade[muuda | muuda lähteteksti]

F-16 on ühe mootoriga, manööverdumisvõimeline, ülehelikiiruseline, mitmeotstarbeline hävituslennuk. Eelkäijatega võrreldes on variant palju väiksem ja kergem, kuid kasutab manööverdamistulemuste saavutamiseks täiustatud aerodünaamikat ja avioonikat. Ülimalt paindlik F-16 oli esimene hävituslennuk, mis oli spetsiaalselt loodud 9G-liste manöövrite sooritamiseks ning mille maksimaalne kiirus on 2400 km/h (Mach 2+). Uuenduste hulka kuuluvad raamideta kokpiti kate, mis on suurepärase väljanähtavusega, paremale küljele asetatud juhtkang ja 15-30 kraadi all olev iste. F-16 on varustatud sisemise M61 Vulcan-kuulipildujaga, lennuki kere all ja tiibadel on mitu asukohta rakettide, pommide ja seadmete jaoks. Hävitaja tõukejõu ja kaali suhe on suurem kui üks.

F-16 on konstrueeritud olema odav ja lihtsamini hooldatav. Lennukikraam on valmistatud umbes 80% alumiiniumisulamitest, 8% terasest, 3% komposiitidest ja 1,5% titaanist. Esiserva klapidel, stabilisaatoritel ja tiiva klappidel on kasutatud ühendatud alumiiniumist kärgstruktuure. Õhu sisselaskeava on paigutatud nii, et jääb ninast tahapoole, kuid piisavalt ette, et minimeerida õhuvoolu kadusid ja vähendada aerodünaamilist tõmmet.[3]

Üldine konfiguratsioon[muuda | muuda lähteteksti]

Kahe välimise kütusepaagiga F-16C võtmas kütust Boeing KC-135 Stratotankerilt

General Dynamicsi disainerid püüdsid luua lennukimudelit, mis võimaldab tõhusalt teostada õhk-õhk ja õhk-maa tüüpi ülesandeid. Uuringute tulemusel leiti, et tiivad, mille esikülg on 40-kraadise nurga all kuid tagaserv on kere suhtes 90-kraadise nurga all, on parim lahendus sellise lennukitüübi jaoks. 1960. aastate aerodünaamilised uuringud näitasid, et tiibade esiservas olevaid klappe saab kasutada suurema rünnakunurga saavutamiseks. Suure rünnakunurga hoidmise korral tekivad lennuki tiibade peale valged veeaurust moodustunud joad. Manööverdusvõime parandamiseks valiti tiib, mille esi- ja tagakülgedel olevate klappide suunda muudab digitaalne lennujuhtimissüsteem (FCS). Lisaks muudeti tiivad elastseks, mis lubab nende paindumise manöövrite tegemisel vertikaalselt kuni 20 cm ulatuses. [4]

Klapid muudavad manööverdamise ja madala kiiruse juures tiiva kuju kumeramaks, mis võrreldes tava-asendis olevate tiibadega tekitab suurema tõstejõu. Suuremate kiiruste juures tõstab digitaalne süsteem klapid neutraalsesse asendisse, see võimaldab õhule parema möödapääsu tiiva pealt ja alt.[5]

Hävitajal on kärbitud deltatiib, mis võimaldab tiiva ja kere aerodünaamiliselt soodsat üleminekut. See tagab mootori õhuavale ja terviklikult liikuvatele sabastabilisaatoritele võimalikult soodsa õhu juurdepääsu. Ninatelik asub sissetõmbeava ääre lähedal. Teised kaks telikut asuvad lennukikere keskel all. Telikud suudavad vastu pidada otsesele õhuvoolule kuni 500 km/h. Piloodikabiini katte taga asub õhus tankimise ava, mida piloot saab õhus olles vastavalt vajadusele sulgeda ja avada. Hävitaja korpuse tagumises osas asub nn õhkpidurdi, mida piloot saab samuti kas laiendada või ahendada. Õhkpidurdit kasutatakse tavaliselt maandumisel või vajadusel lennukit aeglustada.

Osadel uuematel F-16 mudelitel on lennukikere külge kinnitatud mahutid, mis võivad sisaldada nii kütust, lisavarustust ja laskemoona. Lennuki kõhu all asuvad
ECM-seadmed, osadel mudelitel ka tagavara langevari ja lennuki tagaosas asuv sabakonks/sabahaak. Erinevalt F/A-18-st, mis kasutab sabahaaki peamiselt lennukikandjale maandumiseks, ei kasuta F-16 haaki samal otstarbel, küll aga võib hädamaandumisel või tehnilise rikke korral hävitaja maanduda maandumisrajal kasutades haaki. Lennukikandjal opereerivate hävitajate ja luurelennukite telikud on spetsiaalselt tugevdatud, et vastu panna tohutule jõule, mida kujutab endast maandumine lennukikandjal. F-16 puhul langeks telik selliste jõududega kokkupuutel sisse.

Otsejuhtimine[muuda | muuda lähteteksti]

F-16 on esimene hävitaja, mis on disainitud kergelt aerodünaamiliselt ebastabiilseks, et parandada manööverdusvõimet. Enamik õhusõidukeid on konstrueeritud positiivse staatilise stabiilsusega, mis paneb õhusõidukit pöörduma sirgjoonelisse ja horisontaalsesse lennuasendisse, kui piloot vabastab juhtkangi. Ülehelikiirusel saavutab F-16 aerodünaamiliste muutuste tõttu stabiilsuse.

Kontrollitud lennult kõrvalekaldumise vältimiseks ja piloodi pidevate korrastuste vältimiseks on F-16 otsejuhtme lennujuhtimissüsteemiga. Lennujuhtimissüsteem võtab piloodi juhtkangi sisestusest ning manipuleerib juhtpindadega nii, et saada soovitud tulemus juhtimiskaotust tekitamata. FLCC teostab lennuki lennusuunas tuhandeid mõõtmisi sekundis, et automaatselt kõrvaldada kõrvalekalded piloodi seatud lennutrajektoorist.

Lisaks hõlmab lennujuhtimissüsteem piiranguid, mis reguleerivad liikumist kolmel põhiteljel, lähtudes asendist, õhukiirusest ja ründenurgas. Need takistavad juhtpindadel ebastabiilsuse esilekutsumist, näiteks kõrge ründenurk, mis kutsub esile varisemise. Piirajad takistavad ka manöövreid, mis ületavad hävitaja raskusetaluvuse (9g). F-16 sõltub mehaaniliselt ühendatud juhtseadiste asemel täielikult oma elektrisüsteemidest.[6]

Süsteemid[muuda | muuda lähteteksti]

Kiivrisse paigaldatud juhtsüsteem F-16 piloodil

Kiivrisse paigaldatav juhtsüsteem (JHMCS II)[muuda | muuda lähteteksti]

Kiivrile paigaldatav juhtsüsteem kuvab piloodi visiiril andmeid lennuki jõudluse, kiiruse, kütuse ja relvade olekut – lennuki taktikalised andmed on pidevalt kättesaadavad. Juhtsüsteem võimaldab piloodil suunata relvi ja andureid pead keerates, selline võimalus suurendab piloodi situatsiooniteadlikkust. Süsteem on uus digitaalne süsteem, mis sisaldab hübriidset jälgimisseadet, vajades samas vähem tugivarustust kui eelnevad versioonid. Piloot saab süsteemi ühildada öise nägemise prillidega.

AESA Radar[muuda | muuda lähteteksti]

F-16 radariks kasutatud AN-APG-66. Radari ees olev "plaat" käib otsingurežiimis paremale vasakule

F-16A/B oli algselt varustatud Westinghouse AN/APG-66 radariga. Selle tasapinnaline radariplaat oli konstrueeritud kompaktseks, et see sobiks hävitaja suhteliselt väikese ninaga. Ülesvaaterežiimis kasutab APG-66 madala impulsi korduse sagedust. Keskmisel ja kõrgel kõrgusel oleva sihtmärgi jaoks kasutab radar madala sagedusega režiimi. Radaril on mitmeid töösagedusi: see pakub nelja õhk-õhk ja seitset õhk-maa-töörežiimi, mis on valmis tuvastama sihtmärke isegi öösel või halva ilmaga. A/B Ploki 15 mudel APG-66 v.2 lisas võimsama signaalitöötluse, suurema võimsuse, parema töökindluse ja suurema ulatuse keskkondades, kus radareid segatakse. Programm Mid-Life Update tutvustas uut mudelit APG-66 v.2A, millel on suurem tuvastuskiirus ja rohkem mälu.

AP/APG-68 on APG-66. uuendatud versioon, mida tutvustati koos plokiga F-16C/D. APG-68 on suurema ulatuse ja eraldusvõimega, samuti 25-erineva töörežiimiga. Sealhulgas on uueks lisaks maapinna kaardistamine, mere sihtmärkide tuvastus ja sihtmärgi jälgimine skaneerimise ajal (<10 sihtmärki).

Ploki 40/42 APG-68 v.1 mudel lisas täieliku ühilduvuse Lockheed Martini madala kõrgusega navigeerimise ja infrapunakiirguse seadmetega. Plokis 50/52 kasutati algul töökindlamat APG-68 v.5, millel on programmeeritav signaaliprotsessor ning mis kasutab VHSIC-tehnoloogiat.

Uuemad Plokk 50/52 (Plokk 50+/ 52+) on varustatud radariga APG-68 v.9, millel on 30% suurem õhk-õhk tuvastamise ulatus, sihtmärkide kaardistamine.

2004. aasta augustis sõlmiti Northrop Grummaniga leping, mis hõlmas APG-68 v.10 muutmist Plokk 40/42/50/52 hävitajate standardiks.

28. veebruaril 2020 sai Northrop Grumman Ameerika Ühendriikide Õhuväe korralduse pikendada nende F-16-de kasutusaega vähemalt aastani 2048. Hävitaja varustusse kuulub AN/APG-83 (SABR) radar. Radaril on suurem tuvastamis-ja jälgimissüsteem, mis võimaldab korraga jälgida kuni 20 sihtmärki. Automaatne sihtmärgituvastus, õhk-õhk, õhk-maa ja põimitud radari režiim.[7]

Piloodil on võimalik õhk-õhk-režiimis radari tööd suunata. Piloot saab valida, millist ala radari "plaat" uurib. (120°, 60°, 45°, 30°) Seda peamiselt selle pärast, et 120-kraadise tuvastusala puhul ei pruugi radar üles korjata kaugemal asuvaid sihtmärke. Näiteks 60-kraadise vaatenurga puhul on "plaadist" välja suunatud juga konkreetsem ja sihtmärgid, mis kaugemal lihtsamini tuvastatavad. Teisalt ei suuda ühegi hävitaja radar kogu vaatenurka ühe tõmbega katta. Radar skaneerib kogu ala "bar"-ide kaupa, mis tähendab, et esmalt alustab radar ala skaneerimist ülevalt siis liigub alumiste "tasemete" juurde.

Kokpit[muuda | muuda lähteteksti]

F-16 kokpiti eripäraks on piloodi jaoks erakordne vaateväli, mis tagab piloodile pea 360 kraadise vaatevälja. Kokpitis asuv iste on kallutatud 30-kraadise kaldenurga alla, enamikul hävitajatel jääb see 13-15 kraadi juurde. Kallutatud iste võimaldab piloodil taluda suuremaid g-jõude. Piloot lendab peamiselt parema käetoe külge kinnitatud juhtimiskangi (traditsiooniliselt asub juhtkang kahe jala vahel) ja pedaalide abil. Lahingmanöövrite ajal on juhtkangi küljes olevad nupud piloodile eeliseks, see laseb piloodil ilma kallutamata aktiveerida ja juhtida olulisi pardal olevaid süsteeme.

F-16-l on kokpiti ees ekraan, mis projitseerib piloodi ees visuaalset lennu- ja lahinguteavet, ilma et see limiteeriks vaatevälja. Täiendav teave lennu ja süsteemide kohta kuvatakse multifunktsionaalsetel ekraanidel (asuvad piloodi vasaku ja parema jala kohal). Vasakpoolne kuva on esmane ekraan, mis tavaliselt näitab radarit ja liikuvaid kaarte. Parempoolne kuva on süsteemiekraan, mis sisaldab teavet mootori, teliku, klappide, seadete ning kütuse ja relvade oleku kohta. Piloot saab ekraanide sisu vahetada paari vajutusega. Algselt olid F-16A ja B variandi kuvad ühevärvilised, hiljem asendati ploki 50/52 variantide ekraanid värviliste vedelkristallkuvaritega.

Piloodi kiivrit saab kasutada nii öise vaatega prillidena kui ka juhtsüsteemina relvade jaoks. Näiteks saab piloot suunata õhk-õhk-raketi AIM-9X enda pead keerates (raketi "ninas" asetsev soojusotsija on suunatav kiivriga). Boeingu liigendkiivrisse paigaldatav juhtsüsteem on saadaval alates plokist 40.[8]

Mootori tõukejõud[muuda | muuda lähteteksti]

Hävitaja mootorist tulev tulejuga võib olla kuni 10 meetri pikkune

Esialgselt valiti F-16 mootoriks Pratt & Whitney F100-PW-200 turboventilaator. Katsetuste ajal leiti, et mootori puhul on oht tühikäigule minekuks. Kuni probleemide lahendamiseni käskis õhuvägi pilootidel lennata "juhtkangi suremise hetkeni" (juhuks kui mootor peaks minema tühikäigule). Aja möödudes tutvustati uut mootori tüüpi: F100-PW-220, mis oli jõudluselt ja vastupidavuselt parem. Uus mootoritüüp paigaldati plokkidele 32 ja 42. Paljud Plokk 25. mudelite mootorid (F100-PW-220) uuendati 220E vastu. E variant parandas töökindlust ja hooldatavust.

Iga mootorile tuleva uuendusega suurenes selle võimsus: plokk 50 puhul on mootorijõuks 131,6 kN*. Plokk 52 oli seevastu jõuga 129,4 kN*. Ameerika Ühendriikide õhuvägede tellitud 1466-st F-16C/D 556 varustatud F100-seeria ja 890 varustatud F110-seeria mootoritega. Araabia Ühendemiraatide Plokk 60 töötab General Electric F110-GE-132 turboventilaatori peal, mille maksimaalne tõukejõud on 144,6 kN*. See on ühtlasi ka suurima jõudlusega mootor F-16 puhul.[9]

*Väärtused on esitatud mootori järelpõlemisrežiimis.

Variandid[muuda | muuda lähteteksti]

F-16 mudeleid järjestatakse plokkide alusel. Plokid hõlmavad nii ühe-kui kahekohalisi hävitajaid. Lennukite järkjärguliseks uuendamiseks on aastate jooksul kasutusele võetud erinevaid tarkvara ja riistvara süsteeme, relvade ja struktuurilisi uuendusi. Kuigi tavaliselt järjestatakse mudeleid plokkide järgi, on olnud ka palju muid variante, kus on tehtud olulisi muudatusi. Näiteks muudetakse vanemad F-16-d droonsihtmärkideks.

Põhiartikkel: General Dynamics F-16 Fighting Falcon[10]

F-16A/B[muuda | muuda lähteteksti]

F-16A (ühe istekohaga) ja F-16B (kahe istekohaga) olid esialgsed variandid. Nende variantide hulka kuuluvad ploki 1, 5, 10 ja 20 versioonid. Plokk 15 oli esimene suurem muudatus, millel olid suuremad horisontaalsed stabilisaatorid. See on kõige arvukam kõigist F-16 variantidest, mida on toodetud pea 475 tükki. Paljud F-16A ja B variandid on uuendatud ploki 20 standarditele vastavaks.

F-16C/D[muuda | muuda lähteteksti]

F-16C (ühe istekohaga) ja F-16D (kahe istekohaga) variandid hakati tootma 1984. aastal. Esimene C/D versioon oli Block 25 täiustatud kokpiti instrumentide ja radariga. Lisati AIM-7 ja AIM-120 õhk-õhk raketid. Plokid 30/32, 40/42 ja 50/52 olid hilisemad C/D versioonid. F-16C/D lennuki maksumus oli 18,8 miljonit USA dollarit. Hoolduskulud on lennutunni kohta 7000 – 22 470 dollarit.

F-16E/F[muuda | muuda lähteteksti]

F-16E (üheistmeline) ja F-16F (kaheistmeline) on uuemad F-16 plokk 60 variandid. Sellese projekti enim panustanud riik on Araabia Ühendemiraadid. Plokk 60 on varustatud AN/APG-80 radari, lisatud kütusepaakide ja võimsama General Electric F110-GE-132 mootoriga.

F-16IN[muuda | muuda lähteteksti]

F-16IN põhineb F-16E/F mudelil, kuid sellel on AN/APG-80 radar, GE F110-GE-132A mootor, uuendatud kokpit ja kiivri külge kinnitatud juhtsüsteem. Alates 2017. aastast on Lockheed Martin nõustunud tootma Indias hävitajaid F-16 Block 70 koos India kaitseettevõttega. Uus tootmisliin on peamiselt India õhuväe jaoks, kuid toimub ka eksport.

F-16IQ[muuda | muuda lähteteksti]

Ameerika Ühendriikide Kaitsejulgeoleku amet teatas 2010. aasta septembris Ameerika Ühendriikide Kongressile 18 F-16IQ lennuki sõjalisest müügist. Müügi koguväärtuseks hinnatakse 4,2 miljardit USA dollarit.

F-16N[muuda | muuda lähteteksti]

F-16N oli õppelendudel vastase lennumasin, mida kasutas USA merevägi. See põhineb F-16C/D plokk 30-l ja selle mootor on General Electric F110-GE-100. Kuigi üheistmelised F-16N ja kaheistmelised TF-16N põhinevad väikese õhuava F-16C/D lennukikerel, on nende puhul säilinud APG-66/B radar. Eemaldatud on lennukikerelt 20 mm kuulipildur, samuti ei kanna F-16N-id rakette. Kogutoodanguks toodeti kokku 26 lennukit, millest 22 on ühekohalised F-16N-id ja neli on kahekohalised TF-16N-id. Lennukite esialgne partii oli kasutusel aastatel 1988–1998, kasutusaja sees avastati aga kahekohaliste puhul pisipragusid.

Relvastus[muuda | muuda lähteteksti]

Vanemaid F-16-id oli võimalik relvastada kuni kuue AIM-9 Sidewinderi õhk-õhk-raketiga, kasutades selleks mõlemal tiivaotsal relssheitjaid. Samuti oli võimalik kasutada AIM-7 Sparroweid. Uuemad hävitaja versioonid toetavad AIM-120 AMRAAMi. Lennuk võib kanda mitmesuguseid muid õhk-õhk tüüpi rakette, erinevaid õhk-maa-tüüpi rakette või pomme. Lennukikere külge on võimalik kinnitada elektrooniliste vastumeetmete seadmeid, lisaks kütusepaake. Andurite või radarite jaoks on saadaval veel kaks ruumi kere all.

F-16 kannab 20 mm (0,787 tolli) M61A1 Vulcani kuulipildur õhk-õhk-ja õhk-maa-ülesannete jaoks. 20 mm kahur on paigaldatud kere sisse, kokpiti vasakule. Kahuril on 512 laengut.[11]

Uusima F-16 plokk 70. Relvastus[muuda | muuda lähteteksti]

Õhk-maa tüüpi relvastus (air-to-ground missiles)[muuda | muuda lähteteksti]

AGM-65 Maverick/AGM-65; Laser Maverick

AGM-142B Have Lite

AGM-88 HARM

Õhk-õhk tüüpi relvastus (air-to-air missiles)[muuda | muuda lähteteksti]

IRIS-T

AIM-7F/M Sparrow

AIM-120A/B AMRAAM

AIM-120C/D AMRAAM

AIM-9N/P Sidewinder

AIM-9L/M/S Sidewinder

AIM-9X Sidewinder

Üldotstarbelised pommid (general-purpose weapons)[muuda | muuda lähteteksti]

BLU-107 Durandal

MK-82 500-lb LDGP

MK-82 Snakeye 500-lb HDGP

MK-82 AIR

M117 750-lb LDGP

MK-83 1000-lb LDGP

MK-84 AIR

MK-84 2000-lb LDGP

BLU-109 2000-lb LDGP

Ründavad/kaitsvad väljaõppesüsteemid (offensive/defensive training systems)[muuda | muuda lähteteksti]

2.75-in. Practice Rocket

Laser-Guided Training Round

ACMI Pod

A/A 37U-36 Aerial Target System

SUU-20/SUU-5003 Practice Bomb and Rocket Dispense

Navigeerimis- ja jälgimissüsteemid (navigation/reconnaissance/utility pods)[muuda | muuda lähteteksti]

AAQ-20 Pathfinder Navigation Pod

ADL-500 Advanced Data Link Pod (GBU-15)

AAQ-13 LANTIRN Navigation Pod

MXU-648 Cargo Pod

Next-Generation Cargo Pod

AARS Reconnaissance Pod

TARS, ETARS, MARS, Falcon SAR Reconnaissance Pod

DB-110 Reconnaissance Pod

AWW-13 Data Link (AGM-84)

Juhitavad pommid (guided weapons)[muuda | muuda lähteteksti]

GBU-12 Paveway II/GBU-51; Paveway II/GBU-49; Enhanced Paveway II 500-lb LGB (LGB – Laser Guided Bomb)

Paveway IV

GBU-16 Paveway II 1000-lb LGB (MK-83 Warhead)

GBU-10 Paveway II/GBU-50 Enhanced Paveway II 2000-lb LGB (MK-84 Warhead

GBU-22 Paveway III 500-lb LGB (MK-82 Warhead)

GBU-24/EGBU-24 Paveway III 2000-lb LGB (MK-84 Warhead)

GBU-24/EGBU-24 Paveway III 2000-lb LGB (BLU-109 Warhead)

GBU-27/EGBU-27 2000-lb LGB (BLU-109 Warhead)

GBU-38 JDAM/GBU-54 Laser JDAM 500-lb

GBU-32 JDAM 1000-lb (MK-83 Warhead)

GBU-15 2000-lb EO Guided Bomb (MK-84 Warhead)

GBU-31 JDAM/GBU-56 Laser JDAM 2000-lb (MK-84 Warhead)

GBU-31 JDAM/GBU-56 Laser JDAM 2000-lb (BLU-109 Warhead)

Peibutised (decoys)[muuda | muuda lähteteksti]

ADM-160B MALD/ ADM-160C MALD-J

ALE-50 Advanced Towed Decoy

Raketid; raketisalvod (rocket/gun pods)[muuda | muuda lähteteksti]

MK-4, MK-66 2.77-in. Rocket

APKWS Laser 2.75-in. Rocket

MK-4, MK-66 2.77-in. Rocket

M61Aa 20 mm Vulcan Cannon

LAU-68/131 Rocket Pod

LAU-3A/5003 Rocket Pod

Jaoturid (dispencers)[muuda | muuda lähteteksti]

SUU-25 Flare Dispenser

CBU-105 WCMD

Kütusepaagid (fuel tanks)[muuda | muuda lähteteksti]

300 gallonit mahutav keskosapaak

370 gallonit mahutav tiivapaak

600 gallonit mahutav tiivapaak

Conformal Fuel Tank

Elektroonilised vastumeetmed (electronic countermeasures)[muuda | muuda lähteteksti]

ALQ-131 ECM Pod/ALQ-211 AIDEWS Pod

ALQ-119/184 ECM Pod

Jälgimissüsteemid (targeting systems)[muuda | muuda lähteteksti]

AAQ-33 Sniper Advanced Targeting Pod

AAQ-28 Litening II Advanced Targeting Pod

AAQ-14 LANTIRN/Sharpshooter Targeting Pod

AN/ASQ-213 HARM Targeting System R7

AAQ-32 Integrated FLIR Targeting System

Kasutuses[muuda | muuda lähteteksti]

WWWW
Kahekohaline F-16D harjutamas sabahaagiga maandumist
Iisraeli F-16 plokk 50 hävitaja koos väliste kütusepaakidega

F-16 on üks levinumaid hävituslennukeid terves maailmas, kuuludes 25 riigi sõjaväe lennukiparki. Kokku on toodetud üle 4588 lennuki, millest üle 3000 on kasutusel: USA-s, Araabia Ühendemiraatides, Bahreinis, Belgias, Egiptuses, Hollandis, Iisraelis, Indoneesias, Itaalias, Jordaanias, Kreekas, Lõuna-Koreas, Marokos, Norras, Omaanis, Pakistanis, Poolas, Portugalis, Singapuris, Taanis, Tais, Taiwanis, Tšiilis, Türgis ja Venezuelas. Praegu müüb USA seda lennukit peamiselt välisriikidele.

USA relvajõud plaanivad lennukeid F-16 käigus hoida kuni 2025. aastani.

Kasutusel olevad hävitajad (F-16 kõik väljalasked)
Riigid Kasutuses (2020) Rünnakuvalmis Väljaõpe
Bahrein Bahrein 21[12] 17x F-16C/V 4x F-16D
Belgia Belgia 51[12] 43x F-16A 8x F-16B
Tšiili Tšiili 46[12] 35x F-16A/C 11x F-16B/D
Taani Taani 44[12] 33x F-16A 11x F-16B
Egiptus Egiptus 218[12] 168x F-16A/C 50x F-16B/D
Kreeka Kreeka 153[12] 114x F-16C 39x F-16D
Iisrael Iisrael 224[12] 175x F-16C/I 49x F-16D
Indoneesia Indoneesia 32[12] 25x F-16A/C 7x F-16B/D
Iraak Iraak 34[12] 26x F-16C/IQ 8x F-16D/IQ
Jordaania Jordaania 59[12] 44x F-16A 15x F-16B
Maroko Maroko 23[12] 15x F-16C 8x F-16D
Madalmaad Madalmaad 68[12] 60x F-16A 8x F-16B
Norra Norra 53[12] 44x F-16A 9x F-16B
Omaan Omaan 23[12] 17x F-16C 6x F-16D
Pakistan Pakistan 76[12] 45x F-16A/C 31x F-16B/D
Poola Poola 48[12] 36x F-16C 12x F-16D
Portugal Portugal 27[12] 24x F-16A 3x F-16B
Rumeenia Rumeenia 12[12] 9x F-16A 3x F-16B
Singapur Singapur 60[12] 60x F-16C/D
Lõuna-Korea Lõuna-Korea 169[12] 118x F-16C 51x F-16D
Tai Tai 63[12] 38x F-16A 15x F-16B
Türgi Türgi 245[12] 158x F-16C 87x F-16C/D
Taiwan Taiwan 142[12] 115x F-16A/V 27x F-16B
Araabia Ühendemiraadid Araabia Ühendemiraadid 77[12] 55x F-16E 22x F-16F
Venetsueela Venetsueela 20[12] 16x F-16A 4x F-16B

Tehnilised andmed[muuda | muuda lähteteksti]

Tehnoandmed YF-16[13] F-16A/B[13] F-16C (plokk 30) F-16E (plokk 60)
Tüüp mitmeotstarbeline lennuk mitmeostarbeline lennuk mitmeotstarbeline lennuk mitmeotstarbeline lennuk
Pikkus 14,8 m 14,59 (15,1 m Pitot' toruga) 14,52 m (15,03 m Pitot' toruga) 14,52 m (15,03 m Pitot' toruga)
Tiivaulatus 9,45 m 9,45 m 9,45 m 9,45 m
Tiivapindala 27,87 m² 27,87 m²
Tiiva külgsuhe 3,2 3,2
Tiiva pinnakoormus
  • tühikaalul 297 kg/m²
  • nominaalsel stardikaalul 431 kg/m²
  • suurimal lennukaalul 688 kg/m²
  • tühikaalul 311 kg/m²
  • nominaalsel stardikaalul 457 kg/m²
  • suurimal lennukaalul 813 kg/m²
Kõrgus 4,95 m 5,08 m 5,09 m 5,09 m
Tühikaal 6170 kg 7390 kg 8273 kg 8670 kg
Normaal stardikaal 12 003 kg 12 747 kg
Suurim stardikaal 17 000 kg 19 187 kg 22 680 kg
kütusekogus 3986 l (3175 kg) 7390 l (5886 kg) ( CFT–ga)
Ülekoormus g- limiit −3 kuni +9 g −3 kuni +9 g
Suurim kiirus
  • Mach 2,02 ehk 2142 km/h (optimaalsel lennukõrgusel)
  • Mach 1,2 ehk 1470 km/h (merepinna tasemel)
  • Mach 1,89 ehk 2007 km/h (optimaalsel lennukõrgusel)
  • Mach 1,2 ehk 1470 km/h (merepinna tasemel)
Lennulagi 15 240 m 15 240 m
Suurim tõusukiirus 254 m/s
Max nurkkiirus
  • lühiajaliselt ca 26°/s
  • kestvamalt 21,7°/s
Tegevusraadius
  • Hi-Hi-Hi-profiil: 925 km
  • Hi-Lo-Hi-profiil: 580 km
  • Hi-Hi-Hi-profiil: 1605 km
  • Hi-Lo-Hi-profiil: 650 km
Ühe otsa lennukaugus 3819 km 4220 km
Õhkutõusu distants 533 m
Maandumisdistants 762 m
Max relvalast 9276 kg 5638 kg
Radar AN/APG-66 AN/APG-68 AN/APG-80
Mootor üks Pratt & Whitney F100, turboventilaator üks Pratt & Whitney F100, turboventilaator üks General Electric F110-GE-100, turboventilaator üks General Electric F110-GE-132, turboventilaator
Tõukejõud
  • järelpõlemisel 106 kN
  • järelpõlemisel 106 kN
  • järelpõlemisel: 128,90 kN
  • tavaliselt: 76,31 kN
  • järelpõlemisel: 142,38 kN
  • tavaliselt: 79,22 kN
Tõuke/kaalu suhe
  • suurim (tühikaalul) 1,59
  • nominaalne (normaalsel stardikaalul) 1,09
  • minimaalne (suurimal stardikaalul) 0,69
  • suurim (tühikaalul) 1,67
  • nominaalne (normaalsel stardikaalul) 1,14
  • minimaalne (suurimal stardikaalul) 0,64

Viited[muuda | muuda lähteteksti]

  1. "Kergekaalulise hävitaja programm". (Lõik "Lightweight Fighter program"). Wikipedia, 01.06.2020. Vaadatud 05.06.2020.
  2. "Finalistide valimine ja esimene lend". (Lõik "Selection of finalists and flyoff"). Wikipedia, 01.06.2020. Vaadatud 05.06.2020.
  3. Harry J. Hillaker. "Technology and the F-16 Fighting Falcon Jet Fighter". National Academy of Engineering, 01.03.2004. Vaadatud 06.06.2020.
  4. "Üldine konfiguratsioon". (Lõik "General configuration"). Wikipedia, 01.06.2020. Vaadatud 05.06.2020.
  5. "The purpose of the part in front of the wing F-16C". F-16.net, 17.02.2009. Vaadatud 05.06.2020.
  6. "Otsejuhtimine". (Lõik "Negative stability and fly-by-wire"). Wikipedia, 01.06.2020. Vaadatud 05.06.2020.
  7. "AESA Radar". (Leht "AESA Radar"). Lockheed Martin. Vaadatud 05.06.2020.
  8. "Kokpit". (Lõik "Cockpit and ergonomics"). Wikipedia, 01.06.2020. Vaadatud 06.06.2020.
  9. "Mootori tõukejõud". (Lõik "Propulsion"). Wikipedia, 01.06.2020. Vaadatud 06.06.2020.
  10. "Variandid". (Lõik "Variants"). Wikipedia, 01.06.2020. Vaadatud 06.06.2020.
  11. "Uusima F-16 Väljalaske 70. Relvastus". (Leht "Certified Advanced Weapons"). Lockheed Martin. Vaadatud 05.06.2020.
  12. 12,00 12,01 12,02 12,03 12,04 12,05 12,06 12,07 12,08 12,09 12,10 12,11 12,12 12,13 12,14 12,15 12,16 12,17 12,18 12,19 12,20 12,21 12,22 12,23 12,24 "Riikide õhuväed". (Leheküljed 11-34). Flightglobal, 01.01.2020. Vaadatud 05.06.2020.
  13. 13,0 13,1 "Tehnilised andmed". (Lõik "Specifications"). Wikipedia. Vaadatud 05.06.2020.

Kirjandus[muuda | muuda lähteteksti]