Otto I (Saksa-Rooma keiser): erinevus redaktsioonide vahel

Eemaldatud sisu Lisatud sisu

Reasisene

Redaktsioon: 29. oktoober 2016, kell 23:44

Otto I (ka Otto Suur) (912–973) oli Saksa kuningas alates 936 ja Saksa-Rooma riigi keiser 962–973.

Otto I isa oli Saksa (Ida-Frangi) kuningas (919–936) Heinrich I. Saksi hertsog Otto krooniti 7. augustil 936. aastal Aachenis, isa järglasena Saksa kuningaks.^[1]

Saksa kuningana

Otto kindlustas Saksamaa kuningriigis oma võimu laiendades selleks kiriku ja vürst-piiskoppide võimu ning laiendas nende õigusi nende võimualadel, saavutades nende toe võitluses riigi aristokraatia, hertsogitega. Otto nimetas ise ametisse piiskoppe ja abte ning nimetas kirikutegelasi riiklikesse ametitesse.

Saksa kuningriigi hõimuhertsogkonnad keisririigi sees omasid tugevaid ja võimsaid hertsogeid (algselt väepealikke), kes seisid alati enne oma hertsogkonna kui keisririigi "riikliku huvi" eest. Ottoonide (Saksi) kuningas Heinrich I Linnupüüdja ja veelgi enam tema poeg, keiser Otto I nõrgendasid nende võimu, andes ustavatele piiskoppidele keisrimaid ja annetades neile regalia privileege. Erinevalt hertsogitest ei saanud nad jätta pärilikke tiitleid ja maid oma järglastele. Selle asemel reserveerisid keisrid piiskoppidele oma erakiriku teostamise, trotsides asjaolu, et kanoonilise õiguse järgi olid need rahvusülese katoliku kiriku osa. See kohtas kasvavat vastuseisu paavstide poolt, tipnedes ägeda Investituuritüliga aastal 1076. Sellest hoolimata jätkasid keisrid suurte territooriumite andmist kõige tähtsamatele (pea)piiskoppidele. Piiskopitoolile antud vahetu territoorium muutus siis vürstlikuks diötseesiks või piiskopkonnaks (Fürstbistum).

Otto I järkas kuningriigi territooriumi laiendamist, vallutusretkedega polaabide aladele (hilisema Pommeri aladel) ning moodustas vallutatud aladel 2 uut piirimarki ja ristiusu levitamiseks uutel aladel 968. aastal Magdeburgi peapiiskopkonna.

Paavst (946–955) Agapetus II andis Otto I-le privileege, mille alusel võis kuningas rajada peapiiskopkondi ja piiskopkondi ning määrata nende piire oma äranägemise järgi. Agapetus II laiendas 2. jaanuaril 948 Hamburg-Bremeni peapiiskopi jurisdiktsiooni Taani, Norra ja Rootsi üle ja andis Otto I rajatud Magdeburgi kloostri juhile metropoliidi volitused.

Itaalia kuningana

Aastal 950 mürgitati Itaalia kuningas Lothario II. Koos oma poja Adalbertoga kuningaks saanud Berengario II tegi Lothario lesele Adelheidile ettepaneku abielluda Adalbertoga. Kui Adelheid sellest keeldus, vangistas Berengario Adelheidi 951 Garda lossi torni. Adelheidil õnnestus põgeneda ning ta siirdus koos tütre Emmaga Canossasse. Sealt kutsus ta appi Saksa kuninga Otto I, kes oli kasvatanud Adelheidi venda Konradit. Otto saavutas Berengario üle võidu, abiellus ta 951 kuningalinnas Pavias Adelheidiga, võttis Pavias Lombardia raudkrooni rivaalitseva Ivrea markkrahvi Berengari eest ning hakkas ise Lombardia-Itaalia kuningaks, jättes asekuningaks Berengari. Ta saatis oma saadikud paavsti juurde. Itaalia kuningaks kroonitud Otto soovis saada keisri krooni, kuid Rooma valitseja Alberico II keeldumisel jättis paavst Agapetus II selle talle andmata.

952. aastal Augsburgis toimunud Saksa-Rooma riigipäeval tehtud otsuse järgi säilitas Berengar II Itaalia, kuid pidi loobuma Itaalia kuningriigi Verona margist.

Viimane liideti Otto venna hertsog Heinrich I valitsetava Baieri hertsogkonnaga. Samal ajal liideti Verona margiga ka Istria mark, millest sai selle üks krahvkondi. Aastatel 952–975 (teistel andmetel 951–962) olid nii Kärnteni mark kui Verona mark Baieri hertsogite kontrolli all, moodustades massiivse Itaalia, Saksamaa ja slaavi lääni, mida valitsesid sakside Ottoonide dünastia sugulased.

Otto I võitis Saksamaa kuningriiki Švaabimaale tunginud ungarlasi 955. aastal toimunud (Lechfeldi) Lechi lahingus Augsburgi piiranud, tehes sellega lõpu nende rüüstamistele Kesk-Euroopas. Ungarlased jäid paikseks ning kristianiseerusid järgneva sajandi jooksul.

Paavst (955–965) Johannes XII üritas 958 laiendada Kirikuriiki, mistõttu paavsti vägi ründas Capuat ja Beneventot, kuid Salerno vürst Gisulfo I suutis vaenupoolte vahel rahu sõlmida. 959 vallutas Itaalia kuningas Berengar II Spoleto hertsogkonna ja tungis Kirikuriigi territooriumile. Johannes XII saatis abi lootuses 960 saadikud Saksa kuninga Otto I Suure juurde, keda ta kutsus Itaaliasse ja kellele ta pakkus keisri krooni.

Otto I kinnitas paavsti saadikutele, et ta kaitseb paavsti ja Kirikuriiki ning ei sekku Rooma siseasjadesse. Paavst lubas seepeale, et ei liitu Berengari ega tema poja Adalbertoga. Otto tungis 961 Itaaliasse, vallutas Itaalia kuningriigi ja marssis 31. jaanuaril 962 Rooma, kus Johannes XII kroonis ta 2. veebruaril 962 Rooma Peetri kirikus Saksa-Rooma keisriks, tema abikaasa Adelheidi aga keisrinnaks. Rooma elanikud andsid keisrile truudusvande ja lubasid Berengari mitte toetada. Otto I võttis endale ka Itaalia kuninga tiitli ja sellest ajast alates olid Itaalia kuningad alati ka Saksa kuningad ja Itaaliast sai seega Saksa-Rooma riigi osastiskuningriik.

Otto I avaldas 13. veebruaril 962 privileegi (Privilegium Ottonianum), mille alusel pidi keiser või tema saadik andma paavstiks valitud isikule vastava kinnituse, uus paavst pidi andma keisrile truudusvande ja tunnustama keisrit Kirikuriigi isandana. Keiser kohustus tagama Kirikuriigi terviklikkuse ning lubas selle territooriumi laiendada.

965. aastal loodi keiser Otto I poolt lääneslaavlaste alale Meißeni markkrahvkond.

Saksa-Rooma keisrina

Et Otto I nõustus hakkama ka paavsti ja kiriku kaitsjaks, siis kroonis paavst Otto 2. veebruaril 962 Roomas Saksa-Rooma keisriks. Sellega pandi alus Saksa-Rooma riigile, mis kestis 844 aastat, 1806. aastani.

973. aastal, vahetult enne oma surma kutsus Otto I Quedlinburgis kokku Riigipäeva. Sinna saabusid ka Poola valitseja Mieszko I ja Böömimaa valitseja Boleslav I ning isegi Bütsantsi aadlikke. Otto esitles seal rahvale oma uut miniat, Bütsantsi printsessi Theofanot, kelle abielu Otto I poja Otto II-ga pidi sümboliseerima ida (Ida-Rooma keisririik) ja lääne (Lääne-Rooma keisririik) impeeriumi vastastikust tunnustamist ja rahu.

Otto ise pidas ennast Rooma keisriks ning Lääne-Rooma taastajaks, kuna Frangi riigi, Frangi keisri tiitel oli vahepeal kadunud.

Viited

↑ Schmoeckel, Reinhard. Bevor es Deutschland gab. Expedition in unsere Frühgeschichte – von den Römern bis zu den Sachsenkaisern. Bergisch Gladbach, 2002. Lk. 786.

Eelnev: Heinrich Linnupüüdja	Saksi hertsog 936–973	Järgnev: Bernhard I
Eelnev: Heinrich Linnupüüdja	Saksa kuningas 936–973	Järgnev: Otto II
Eelnev: tiitel loodi	Saksa-Rooma keiser 962–973	Järgnev: Otto II

[1] Schmoeckel, Reinhard. Bevor es Deutschland gab. Expedition in unsere Frühgeschichte – von den Römern bis zu den Sachsenkaisern. Bergisch Gladbach, 2002. Lk. 786.

[1]

@@ 6. rida: / 6. rida: @@
 ==Saksa kuningana==
-[[Pilt:HRR 10Jh.jpg|thumb|200px|right|[[Saksamaa kuningriik|Saksamaa kuningriigi]] kaart [[Saksi dünastia]]st Otto I Suure valitsemise ajal aastal 972 (tumesinine) ja keisririigi edasine laienemine kuni [[Konrad II (Saksa-Rooma keiser)|Saali Konradi]] valitsemiseni]]
 Otto kindlustas [[Saksamaa kuningriik|Saksamaa kuningriigis]] oma võimu laiendades selleks kiriku ja [[vürst-piiskop]]pide võimu ning laiendas nende õigusi nende võimualadel, saavutades nende toe võitluses riigi [[aristokraatia]], [[hertsog]]itega. Otto nimetas ise ametisse piiskoppe ja abte ning nimetas kirikutegelasi riiklikesse ametitesse.
 [[Saksamaa kuningriik|Saksa kuningriigi]] [[hõimuhertsogkonnad]] keisririigi sees omasid tugevaid ja võimsaid [[hertsog]]eid (algselt väepealikke), kes seisid alati enne oma [[hertsogkond|hertsogkonna]] kui keisririigi "[[riiklik huvi|riikliku huvi]]" eest. [[Saksi dünastia|Ottoonide]] ([[Saksimaa hertsogiriik|Saksi]]) kuningas [[Heinrich I (Saksa kuningas)|Heinrich I Linnupüüdja]] ja veelgi enam tema poeg, keiser Otto I nõrgendasid nende võimu, andes ustavatele piiskoppidele keisrimaid ja annetades neile ''[[regalia]]'' privileege. Erinevalt hertsogitest ei saanud nad jätta pärilikke tiitleid ja maid oma järglastele. Selle asemel reserveerisid keisrid piiskoppidele oma [[erakirik]]u teostamise, trotsides asjaolu, et [[kanooniline õigus|kanoonilise õiguse]] järgi olid need rahvusülese [[katoliku kirik]]u osa. See kohtas kasvavat vastuseisu [[paavst]]ide poolt, tipnedes ägeda [[Investituuritüli]]ga aastal 1076. Sellest hoolimata jätkasid keisrid suurte territooriumite andmist kõige tähtsamatele (pea)piiskoppidele. Piiskopitoolile antud vahetu territoorium muutus siis vürstlikuks diötseesiks või piiskopkonnaks (''Fürstbistum'').
+[[Pilt:HRR 10Jh.jpg|thumb|200px|right|[[Saksamaa kuningriik|Saksamaa kuningriigi]] kaart [[Saksi dünastia]]st Otto I Suure valitsemise ajal aastal 972 (tumesinine) ja keisririigi edasine laienemine kuni [[Konrad II (Saksa-Rooma keiser)|Saali Konradi]] valitsemiseni]]
 Otto I järkas kuningriigi territooriumi laiendamist, vallutusretkedega [[polaabid]]e aladele (hilisema [[Pommeri]] aladel)  ning moodustas vallutatud aladel 2 uut piiri[[Mark (territoorium)#Hilisemad keskaegsed margid|mark]]i ja ristiusu levitamiseks uutel aladel [[968]]. aastal [[Magdeburgi peapiiskopkond|Magdeburgi peapiiskopkonna]].
+Paavst (946–955) [[Agapetus II]] andis Otto I-le privileege, mille alusel võis kuningas rajada peapiiskopkondi ja [[piiskopkond]]i ning määrata nende piire oma äranägemise järgi. Agapetus II laiendas [[2. jaanuar]]il 948 [[Bremeni peapiiskopkond|Hamburg-Bremeni peapiiskop]]i [[jurisdiktsioon]]i [[Taani]], [[Norra]] ja [[Rootsi]] üle ja andis Otto I rajatud [[Magdeburg]]i kloostri juhile [[metropoliit|metropoliidi]] volitused.
 ==Itaalia kuningana==
-Aastal [[950]] mürgitati [[Itaalia kuningas]] [[Lothar II (Itaalia)|Lothario II]]. Koos oma poja [[Adalberto]]ga kuningaks saanud [[Berengario II]] tegi Lothario lesele Adelheidile ettepaneku abielluda Adalbertoga. Kui Adelheid sellest keeldus, vangistas Berengario Adelheidi [[951]] [[Garda]] lossi torni. Adelheidil õnnestus põgeneda ning ta siirdus koos tütre [[Itaalia Emma|Emmaga]] [[Canossa]]sse. Sealt kutsus ta appi [[Saksa kuningas|Saksa kuninga]] Otto I, kes oli kasvatanud Adelheidi venda [[Konrad III (Burgundia)|Konradit]]. Otto saavutas Berengario üle võidu, abiellus ta [[951]] kuningalinnas [[Pavia]]s Adelheidiga, võttis [[Pavia]]s [[Lombardia raudkroon]]i rivaalitseva [[Ivrea]] markkrahvi [[Berengar II (Itaalia)|Berengari]] eest ning hakkas ise [[Lombardia]]-Itaalia kuningaks, jättes asekuningaks Berengari. [[952]]. aastal [[Augsburg]]is toimunud Saksa-Rooma riigipäeval tehtud otsuse järgi säilitas Berengar II Itaalia, kuid pidi loobuma Itaalia kuningriigi [[Verona mark|Verona margist]].
+Aastal [[950]] mürgitati [[Itaalia kuningas]] [[Lothar II (Itaalia)|Lothario II]]. Koos oma poja [[Adalberto]]ga kuningaks saanud [[Berengario II]] tegi Lothario lesele Adelheidile ettepaneku abielluda Adalbertoga. Kui Adelheid sellest keeldus, vangistas Berengario Adelheidi [[951]] [[Garda]] lossi torni. Adelheidil õnnestus põgeneda ning ta siirdus koos tütre [[Itaalia Emma|Emmaga]] [[Canossa]]sse. Sealt kutsus ta appi [[Saksa kuningas|Saksa kuninga]] Otto I, kes oli kasvatanud Adelheidi venda [[Konrad III (Burgundia)|Konradit]]. Otto saavutas Berengario üle võidu, abiellus ta [[951]] kuningalinnas [[Pavia]]s Adelheidiga, võttis [[Pavia]]s [[Lombardia raudkroon]]i rivaalitseva [[Ivrea]] markkrahvi [[Berengar II (Itaalia)|Berengari]] eest ning hakkas ise [[Lombardia]]-Itaalia kuningaks, jättes asekuningaks Berengari. Ta saatis oma saadikud paavsti juurde. Itaalia kuningaks kroonitud Otto soovis saada keisri krooni, kuid Rooma valitseja Alberico II keeldumisel jättis paavst [[Agapetus II]] selle talle andmata.
+[[952]]. aastal [[Augsburg]]is toimunud Saksa-Rooma riigipäeval tehtud otsuse järgi säilitas Berengar II Itaalia, kuid pidi loobuma Itaalia kuningriigi [[Verona mark|Verona margist]].
+[[Pilt:Karte Herzogtum Bayern im 10. Jahrhundert.png|pisi|Baieri aastal 976 koos [[Idamark]]i, [[Kärnteni mark|Kärnteni]] ja [[Verona mark]]idega.]]
-[[Pilt:Otto I Manuscriptum Mediolanense c 1200.jpg|thumb|left|Otto I võit [[Itaalia kuningriik|Itaalia]] [[Itaalia kuningas|kuninga]] [[Berengar II]] üle]]
 Viimane liideti Otto venna hertsog [[Heinrich I (Baieri)|Heinrich I]] valitsetava [[Baieri hertsogkond|Baieri hertsogkonnaga]]. Samal ajal liideti Verona margiga ka [[Istria mark]], millest sai selle üks krahvkondi. Aastatel [[952]]–[[975]] (teistel andmetel [[951]]–[[962]]) olid nii [[Kärnteni mark]] kui Verona mark [[Baieri hertsog]]ite kontrolli all, moodustades massiivse Itaalia, Saksamaa ja slaavi lääni, mida valitsesid sakside [[Saksi dünastia|Ottoonide dünastia]] sugulased.
-[[Pilt:Markgraftschaft Meissen 1000.PNG|thumb|200px|[[Meißeni markkrahvkond]] aasta 1000 paiku]]
 Otto I võitis [[Saksamaa kuningriik]]i [[Švaabimaa hertsogkond|Švaabimaa]]le tunginud [[Ungari vürstiriik|ungarlasi]] [[955]]. aastal toimunud (''Lechfeld''i) [[Lechi lahing (955)|Lechi lahingus]] [[Augsburg]]i piiranud, tehes sellega lõpu nende rüüstamistele [[Kesk-Euroopa]]s. [[Ungarlased]] jäid paikseks ning kristianiseerusid [[10. sajand|järgneva sajandi]] jooksul.
+[[Pilt:Otto I Manuscriptum Mediolanense c 1200.jpg|thumb|left|Otto I võit [[Itaalia kuningriik (keskaegne)|Itaalia]] [[Itaalia kuningas|kuninga]] [[Berengar II]] üle]]
+Paavst (955–965) [[Johannes XII]] üritas [[958]] laiendada [[Kirikuriik]]i, mistõttu paavsti vägi ründas [[Capua]]t ja [[Benevento hertsogkond|Benevento]]t, kuid [[Salerno vürst]] [[Gisulfo I]] suutis vaenupoolte vahel rahu sõlmida. [[959]] vallutas [[Itaalia kuningas]] [[Berengar II]] [[Spoleto hertsogkond|Spoleto hertsogkonna]] ja tungis [[Kirikuriik|Kirikuriigi]] territooriumile. Johannes XII saatis abi lootuses [[960]] saadikud [[Saksa kuningas|Saksa kuninga]] Otto I Suure juurde, keda ta kutsus [[Itaalia]]sse ja kellele ta pakkus keisri krooni.
-Kui aastal 960 ründas Berengar [[Kirikuriik]]i, vallutas paavst [[Johannes XII]] kutsutud kuningas Otto [[Itaalia ajalugu#Saksa-Rooma riik|Itaalia]] [[Itaalia kuningriik (keskaegne)|kuningriigi]]. Ta võttis endale ka [[Itaalia kuningas|Itaalia kuninga]] tiitli ja sellest ajast alates olid Itaalia kuningad alati ka Saksa kuningad ja Itaaliast sai seega [[Saksa-Rooma riik|Saksa-Rooma riigi]] osastiskuningriik.
+Otto I kinnitas paavsti saadikutele, et ta kaitseb paavsti ja Kirikuriiki ning ei sekku Rooma siseasjadesse. Paavst lubas seepeale, et ei liitu Berengari ega tema poja [[Adalberto II|Adalbertoga]]. Otto tungis [[961]] Itaaliasse, vallutas [[Itaalia ajalugu#Saksa-Rooma riik|Itaalia]] [[Itaalia kuningriik (keskaegne)|kuningriigi]] ja marssis [[31. jaanuar]]il [[962]] Rooma, kus Johannes XII kroonis ta [[2. veebruar]]il 962 [[Rooma Peetri kirik]]us [[Saksa-Rooma keiser|Saksa-Rooma keisriks]], tema abikaasa [[Adelheid]]i aga keisrinnaks. Rooma elanikud andsid keisrile truudusvande ja lubasid Berengari mitte toetada. Otto I võttis endale ka [[Itaalia kuningas|Itaalia kuninga]] tiitli ja sellest ajast alates olid Itaalia kuningad alati ka Saksa kuningad ja Itaaliast sai seega [[Saksa-Rooma riik|Saksa-Rooma riigi]] osastiskuningriik.
+[[Pilt:Markgraftschaft Meissen 1000.PNG|thumb|200px|[[Meißeni markkrahvkond]] aasta 1000 paiku]]
+Otto I avaldas [[13. veebruar]]il 962 privileegi (''[[Privilegium Ottonianum]]''), mille alusel pidi keiser või tema saadik andma paavstiks valitud isikule vastava kinnituse, uus paavst pidi andma keisrile truudusvande ja tunnustama keisrit Kirikuriigi isandana. Keiser kohustus tagama Kirikuriigi terviklikkuse ning lubas selle territooriumi laiendada.
 [[965]]. aastal loodi keiser Otto I poolt [[lääneslaavlased|lääneslaavlaste]] alale [[Meißeni markkrahvkond]].