Artur Adson

Artur Adson

Karl Arthur Adson (3. veebruar 1889 Tartu – 5. jaanuar 1977 Stockholm) oli eesti luuletaja, näitekirjanik, teatrikriitik ja memuarist. Ta sündis Tartus majateenija pojana, kuid üles kasvas sugulaste juures Võrumaal.

Adson õppis Tartus vaeste väikelastekoolis, Sänna vallakoolis, Võru linnakoolis, Pihkva maamõõdukoolis ning oli lühemat aega Tartu Ülikooli filosoofiateaduskonna hingekirjas. Ta töötas Venemaal ja Tallinnas maamõõtjana, Eesti Vabariigi põllutöö- ja haridusministeeriumis, ajalehetoimetusis, teatridramaturgina, vabakirjanikuna, aastail 1935–1940 siseministeeriumi filmiinspektorina ja propagandatalituse ametnikuna.

Adson tuli eesti kirjandusse võrumurdeliste luuletustega ning oli aktiivselt tegev Siuru ja Tarapita kirjanikeühingus.

Tema kujunemisele luuletajaks andis suuna tutvumine Marie Underiga 1913. aastal, kelle elukaaslaseks ja truuks saatjaks jäi Adson elu lõpuni. Adson on olnud eesti kirjanduse kõige järjekindlam murdeluuletaja, võrumurdelisi tekste sisaldavad eranditult kõik tema luulekogud. Murdekeele tõttu arhailise värvinguga värssides peegelduvad eesti luule arengulugu ja üldtendentsid.

1920. aastatel oli Adsonil vanema põlvkonna kirjanikuna oluline osa täita mitmes keskses kirjandusinstitutsioonis kirjanduselu organiseerijana, samal ajal tegutses ta aktiivselt ka teatri- ja kirjanduskriitikuna, jäädes sageli printsipiaalselt konservatiivseks.

1944. aasta septembris põgenes Adson Rootsi. Seal leidis ta rakendust arhiivitöölisena teatrimuuseumis ja raamatukogus.

Underi ja Adsoni hauakivi.

Artur Adson on maetud Skogskyrkogårdeni kalmistule.

Teosed

Luulekogud

• "Henge palango" (Tallinn 1917)
• "Vana laterna" (Tallinn 1919)
• "Roosikrants" (Tallinn 1920)
• "Kaduvik" (Tartu 1927)
• "Katai, kibuvits nink kivi" (Tartu 1928)
• "Pärlijõgi" (Tartu 1931)
• "Lehekülg ajaraamatust" (Tartu 1937)
• "Värsivakk" (valikkogu, koostanud ja eessõna: Ivar Grünthal, Stockholm 1959)
• "Rahumäe kannel" (Lund 1973)

• "Luuletused" (sari Väike luuleraamat, koostanud Oskar Kruus, Eesti Raamat, Tallinn 1990)

Mälestusteraamatud

• "Käsikivi" (memuaarse kallakuga proosalaastud, Tallinn 1922)
• "Neli veskit" (Vadstena 1946)
• "Väikelinna moosekant" (Vadstena 1946)
• "Ise idas – silmad läänes" (Vadstena 1948)
• "Siuru-raamat" (Vadstena 1949; 2. trükk: Tänapäev, Tallinn 2007, järelsõna: Janika Kronberg)
• "Reisiraamat" (Vadstena 1950)
• "Lahkumine" (Toronto 1951; 2. trükk ajakirja Kultuur ja Elu lisapoognatena 1990, 3. trükk: Eesti Raamat, Tallinn 1994, järelsõna: August Eelmäe)
• "Kadunud maailm" (Toronto 1954)

Näidendid

• "Toomapäev" (Tartu 1928)
• "Neli kuningat" (Tallinn 1931)
• "Lauluisa ja Kirjaneitsi" (Tallinn 1930)
• "Kolmas tee" (varjunimega Peeter Bollmann, Tallinn 1932)
• "Iluduskuninganna" (Tallinn 1933)
• "Elav kapital" (Tallinn 1934)
• "Karu läheb mee lõksu" (Tallinn 1936)
• "Üks tuvi lendab merele" (Tallinn 1937)

Teatriraamatud

• "Das estnische Theater (Tartu 1933)
• "Vilet ja loorbereid" (valik arvustusi, Tartu–Tallinn 1938)
• "Teatriraamat: ajalugu ja isiklikke kogemusi" (Stockholm 1958)

Lasteraamat

• "Nakits" (lugu väikesest lõbusast ja targast koerast, Tallinn 1944; 2. trükk: Eesti Raamat, Tallinn 1993, järelsõna: Astrid Reinla)

Artiklid

• Eduard Hubel lavakirjanikuna, Varamu nr. 9 1939

Päevik

• Rootsi päevik. Katkendeid. Sissejuhatus, katkendite valik ja kommentaarid: Rutt Hinrikus – Looming 2009, nr 10, lk 1367–88 ja nr 11, lk 1541–63

Kirjavahetus Tuglasega

• Artur Adson, Friedebert Tuglas, "Paaži ja Felixi kirjavahetus 1917–1944". Koostanud, kommenteerinud ja eessõna: August Eelmäe. Toimetanud ja kommentaare täiendanud Ülle Kurs ja Õnne Kepp. Underi ja Tuglase Kirjanduskeskus, Tallinn 2011, 614 lk; ISBN 9789985865316 (677 kirjast 409 on varem avaldatud ajakirjas Keel ja Kirjandus, 1989/2 – 1995/8)

Teenetemärk

• Valgetähe teenetemärgi IV klass (3. veebruar 1939)

Tsitaat

Elu ning selle veetmist provintsilinnas peetakse tavaliselt väikekodanlikuks. Viimast on meilgi 1905. a. revolutsioonist peale ja mõningal määral vene pahempoolse kirjanduse mõjul ägedasti halvustatud. Ometi ei ole see väikekodanlus, kõigile ta vigadele vaatamata, iganeski teostanud selliseid vägivallaakte ega veerema pannud sääraseid hävituslaineid, nagu seda on teinud ta sõimajad maailmaparandajate leerist vabaduse, vendluse ja võrdsuse lipukirja all.

Väikelinna moosekant, 1946, lk. 9.

Kirjandus

• Mart Mäger, “Ristiinimese teekond. Artur Adson. Vaateid” – Looming 1989, nr 2, lk 257–265
• Hella Keem, "Artur Adsoni elust ja loomingust" – Keel ja Kirjandus 1989, nr 2, lk 70–81
• Janika Kronberg, "Artur Adson kodupaigalaulikuna" – Keel ja Kirjandus 1989, nr 2, lk 82–86
• Inda Rajasalu, "Filmitsensuur ja Artur Adson" (A. Adsoni tegevusest Eesti Vabariigi filmiinspektorina 1935–1940) – Kleio 1997, nr 1 (aprill), lk 15–18
• August Eelmäe, "Artur Adsoni kodu ja igatsus" – A. Eelmäe artiklikogumikus "Kõned & kirjatööd", Underi ja Tuglase Kirjanduskeskus 2006, lk 44–55
• Sirje Kiin, "Marie Under. Elu, luuletaja identiteet ja teoste vastuvõtt". Tänapäev, Tallinn 2009, eriti lk 149–173 (peatükk "Artur Adson ja "Sonettide" sünnitaust")

Välisviited

• Millele filmiinspektori käärid on maiad. [Intervjuu], Uus Eesti, 8. november 1938, nr 306, lk 6; loetav ka digiteeritud ajalehtede aadressil
• Jaan Kärner, Artur Adson näitekirjanikuna, Looming nr 2/1939
• Harald Paukson, Artur Adson luuletajana, Looming nr 2/1939