Rüütlimõis: erinevus redaktsioonide vahel
PResümee puudub |
|||
| 8. rida: | 8. rida: | ||
Rüütlimõisal võisid olla majanduslikult iseseisvad ja rüütlimõisa nõuetele vastavad allüksused, nõndanimetatud [[kõrvalmõis]]ad (''Beigut'') ja [[karjamõis]]ad (''Hoflage'') kui kaugemad eraldiasuvad majapidamised. |
Rüütlimõisal võisid olla majanduslikult iseseisvad ja rüütlimõisa nõuetele vastavad allüksused, nõndanimetatud [[kõrvalmõis]]ad (''Beigut'') ja [[karjamõis]]ad (''Hoflage'') kui kaugemad eraldiasuvad majapidamised. |
||
Hoidmaks mõisa suguvõsa käes, moodustasid suuremate mõisade omanikud [[18. sajand]]i keskpaiku nõndanimetatud |
Hoidmaks mõisa suguvõsa käes, moodustasid suuremate mõisade omanikud [[18. sajand]]i keskpaiku nõndanimetatud perekonnavaldusi ehk [[fideikomiss]]e (''Adliges Güterfamilienfideicomiβ''), mille koosseisu või kuuluda üks või enam rüütlimõisa ning mida ei tohtinud võõrandada ega koormata muul viisil kui üksnes läbi pärimise. Tihti pärandati niisuguseid valdusi suguvõsa meesliini pidi esmasünni (''Primogenitur'') põhimõtte kohaselt. Niisugusel juhul nimetati fideikommissi [[majoraat|majoraadiks]]. |
||
Eesti aladel kuulus sugukonnavalduste koosseisu umbes 109 rüütlimõisa. Kehtiva tükeldamis- ja võõrandamiskeelu tõttu oli võimatu nende mõisate talumaade päriseks ostmine. Lahendusena likvideeriti ajutiselt fideikommiss, eraldati sealt müügiks määratud maa ning sageli asutati allesjäänud mõisamaa baasil fideikommiss uuesti. |
|||
Eesti aladel moodustati umbes 109 suguvõsamõisa. Nendes oli müügikeelu tõttu keeruline [[talu]]sid päriseks osta. |
|||
Rüütlimõisa omanikul ([[mõisavanem]]al) oli oma mõisa territooriumil [[Mõisakohus|kohtu-]] ja politseivõim ([[mõisapolitsei]]) ja maksuvabadus, ainuõigus pidada [[veski]]t ja [[kõrts]]i, [[viin]]a põletada, [[õlu]]t pruulida ja jahti pidada |
Rüütlimõisa omanikul ([[mõisavanem]]al) oli oma mõisa territooriumil [[Mõisakohus|kohtu-]] ja politseivõim ([[mõisapolitsei]]) ja maksuvabadus, ainuõigus pidada [[veski]]t (kuni [[1871]]) ja [[kõrts]]i, [[viin]]a põletada (kuni [[1900]]), [[õlu]]t pruulida ja jahti pidada (kuni [[1916]]). |
||
| ⚫ | |||
Samas oli [[mõisavanem]] kohustatud osa võtma [[maapäev]]ast ja täitma valitud või määratud omavalitsusameteid. Samuti oli mõisaomanikul rida naturaalmajanduslikke koormisi nagu teede ja sillaehituskohustus jms. |
|||
| ⚫ | Mõisaomaniku politseivõim kitsenes pärast [[Vallakohus|vallakohtute]] moodustamist vastavalt [[1802]]–[[1804]]. aasta [[Eestimaa talurahvaseadused|talurahvaseadusele]]. [[1865]]. aastal kadus mõisnikel [[kodukariõigus]]. 1866. aasta [[kogukonnaseadus]] piiras mõisnike politseivõimu veelgi ja [[1888]]. aasta [[politseireformi seadus]] kaotas selle täielikult |
||
| ⚫ | Mõisaomaniku politseivõim kitsenes pärast [[Vallakohus|vallakohtute]] moodustamist vastavalt [[1802]]–[[1804]]. aasta [[Eestimaa talurahvaseadused|talurahvaseadusele]]. [[1865]]. aastal kadus mõisnikel [[kodukariõigus]]. 1866. aasta [[kogukonnaseadus]] piiras mõisnike politseivõimu veelgi ja [[1888]]. aasta [[politseireformi seadus]] kaotas selle täielikult. |
||
| ⚫ | |||
Rüütlimõisad kaotati Venemaal [[Maadekreet|maadekreediga]] [[9. november|9. novembril]] [[1917]]. [[Esimene maailmasõda|Esimese maailmasõja]] ajal [[1918]] Saksa okupatsioonivõimud |
Rüütlimõisad kui eriõiguslikud maaüksused kaotati Venemaal [[Maadekreet|maadekreediga]] [[9. november|9. novembril]] [[1917]]. [[Esimene maailmasõda|Esimese maailmasõja]] ajal [[1918]] aasta alguses ennistasid Saksa okupatsioonivõimud Baltimaades mõisnike õigused. [[10. oktoober|10. oktoobril]] [[1919]] võttis sotsialistidest enamusega [[Asutav Kogu]] vastu eesti maata maaelanike maanälja kustutamiseks [[maaseadus]]e, mille alusel toimunud [[1919. aasta maareform|maareform]]i käigus võõrandati sümboolse hüvitise eest 874 rüütlimõisa.<ref> [http://www.muuseum.harju.ee/Moisad/ajalugu_syndmused_1919.html Harjumaa muuseum: Eesti maareformi seadus]</ref> Lisaks sellele veel poolmõisad, mis kuulusid rüütlimõisate omanikele. |
||
[[Läti]]s toimus [[maareform]] [[1920]]. aastal. |
|||
==Rüütlimõis Saksamaal== |
==Rüütlimõis Saksamaal== |
||
Redaktsioon: 13. mai 2011, kell 12:18
Rüütlimõis oli algselt rüütlile kuulunud läänimõis.
Rüütlimõis Vene Keisririigis
Alates 1783. aastast oli rüütlimõis eramõis (Privatgut), mida tohtis omada ainult kohalikku rüütelkonda immatrikuleeritud aadliseisuses isik (mitteaadlik sai õiguse rüütlimõisa osta Kuramaal ja Liivimaal 1866. aastal, Eestimaal 1869). Rüütlimõisade omanikud olid kuni 1917. aastani Baltimaades seisuliku omavalitsuskorralduse aluseks.
Rüütlimõisaks (Rittergut) loeti mõisa, mille suurus Eestimaal oli 450 tiinu, sellest 150 tiinu põllumaad ning lisaks heina– ja karjamaa, Liivimaal 300 tiinu ja 100 tiinu põllumaad, Saaremaal 162 tiinu ja 54 tiinu põllumaad.
Rüütlimõisal võisid olla majanduslikult iseseisvad ja rüütlimõisa nõuetele vastavad allüksused, nõndanimetatud kõrvalmõisad (Beigut) ja karjamõisad (Hoflage) kui kaugemad eraldiasuvad majapidamised.
Hoidmaks mõisa suguvõsa käes, moodustasid suuremate mõisade omanikud 18. sajandi keskpaiku nõndanimetatud perekonnavaldusi ehk fideikomisse (Adliges Güterfamilienfideicomiβ), mille koosseisu või kuuluda üks või enam rüütlimõisa ning mida ei tohtinud võõrandada ega koormata muul viisil kui üksnes läbi pärimise. Tihti pärandati niisuguseid valdusi suguvõsa meesliini pidi esmasünni (Primogenitur) põhimõtte kohaselt. Niisugusel juhul nimetati fideikommissi majoraadiks.
Eesti aladel kuulus sugukonnavalduste koosseisu umbes 109 rüütlimõisa. Kehtiva tükeldamis- ja võõrandamiskeelu tõttu oli võimatu nende mõisate talumaade päriseks ostmine. Lahendusena likvideeriti ajutiselt fideikommiss, eraldati sealt müügiks määratud maa ning sageli asutati allesjäänud mõisamaa baasil fideikommiss uuesti.
Rüütlimõisa omanikul (mõisavanemal) oli oma mõisa territooriumil kohtu- ja politseivõim (mõisapolitsei) ja maksuvabadus, ainuõigus pidada veskit (kuni 1871) ja kõrtsi, viina põletada (kuni 1900), õlut pruulida ja jahti pidada (kuni 1916). Rüütlimõisad olid kuni 1881. aastani vabastatud maamaksust, muudest otsestest maksudest ja majutuskohustusest: nad maksid ainult kohalikke ja kirikumakse.
Samas oli mõisavanem kohustatud osa võtma maapäevast ja täitma valitud või määratud omavalitsusameteid. Samuti oli mõisaomanikul rida naturaalmajanduslikke koormisi nagu teede ja sillaehituskohustus jms.
Mõisaomaniku politseivõim kitsenes pärast vallakohtute moodustamist vastavalt 1802–1804. aasta talurahvaseadusele. 1865. aastal kadus mõisnikel kodukariõigus. 1866. aasta kogukonnaseadus piiras mõisnike politseivõimu veelgi ja 1888. aasta politseireformi seadus kaotas selle täielikult.
Rüütlimõisad kui eriõiguslikud maaüksused kaotati Venemaal maadekreediga 9. novembril 1917. Esimese maailmasõja ajal 1918 aasta alguses ennistasid Saksa okupatsioonivõimud Baltimaades mõisnike õigused. 10. oktoobril 1919 võttis sotsialistidest enamusega Asutav Kogu vastu eesti maata maaelanike maanälja kustutamiseks maaseaduse, mille alusel toimunud maareformi käigus võõrandati sümboolse hüvitise eest 874 rüütlimõisa.[1] Lisaks sellele veel poolmõisad, mis kuulusid rüütlimõisate omanikele. Lätis toimus maareform 1920. aastal.
Rüütlimõis Saksamaal
Saksamaal eksisteerisid rüütlimõisad 1945. aastani.