Arvo Valton

Arvo Valton (kodanikunimega Arvo Vallikivi; sündinud 14. detsembril 1935 Märjamaa alevis) on eesti kirjanik.

Elulugu

Ta sündis ettevõtja pojana ning õppis 1943–1949 Märjamaa algkoolis. Koos vanematega küüditatuna jätkas ta õpinguid 1949–1954 Siberi keskkoolides. 1954. aastal naasis ta Eestisse. 1954–1959 õppis ta TPI Keemia- ja Mäeteaduskonnas, mille lõpetas mäeinsenerina. Töötas 1959–1961 Maardu Keemiakombinaadis vahetusülemana karjääris ja rikastusvabriku tehnilise juhatajana, 1961–1968 Tallinna Mõõduriistade Tehases inseneri, konstruktori ja patendiosakonna juhatajana. 1961–1967 õppis Üleliidulise Kinoinstituudi kaugõppes, lõpetas filmidramaturgina. 1968–1975 oli kutseline kirjanik, hiljem töötas stuudios "Tallinnfilm" toimetuskolleegiumi liikmena. Kirjanike Liidu liige 1965., juhatuse liige 1971. aastast, juhatuse presiidiumi liige 1981–1989, esimehe asetäitja 1990–1992. Eesti Kinoliidu liige 1979. Tegutsenud Eesti kirjanike klubi "Pegasus" presidendina. Oli Eesti Kongressi (1990–1992) ja VII Riigikogu (1992–1995) liige. Tegev hõimuliikumises.

Aastal 1980 kirjutas ta alla 40 kirjale.

Looming

Esimese trükiproovina ilmus novellett "Lauad" ("Noorus", 1960, 4). Varasemale lühiproosale on tunnuslik argieluseikade leidlik visandamine. Esikkogu "Veider soov" (1963) äratas elavat huvi: köitis värske nägemine ja leebe huumor. Novellikogus "Rataste vahel" (1966) ilmutas Valton varasemast suuremat tüpiseerimise oskust. Iseloomulik on inimese soovide kokkupõrge nende täitmist takistavate asjaoludega ja inimese jäämine argielu rataste vahele.

1960. aastate teisel poolel toimus Valtoni loomingus murrang: novellidesse ilmusid satiiriline hüperbool ja grotesk, mis kujunesid proosauuenduses tooniandvaks. Keskne on inimtegevuse võõrandumine jäigalt determineeritud süsteemis, bürokraatliku rutiini haardes: Valton kujutab inimeste süsteemi, kus tegevus muutub absurdseks. 1968 ilmunud kogud "Kaheksa jaapanlannat" (LR ja "Luikede soo. Karussell" kutsusid esile poleemika; Valtoni loomingust otsiti eksistentsialismi mõjusid. Võõrandumisele vastandas Valton inimeksistentsi kui subjektiivse olemise, resp. teisitiolemise. Novellikogus "Sõnumitooja" (1972) vaatleb ta teisitiolemise võimalusi võõrandumise haardes, Valtoni novell metaforiseerus ja võttis parabooli kuju. 1970. aastate algul tärganud ajaloohuvi kallutas kirjanikku käsitama ajalugu inimtegevuse näitelavana, millel on kalduvus korduda. Sarnaselt Karl Ristikiviga vältis Valton ajalooproosas Eesti ajalugu ja ammutas ainet teiste maade minevikust. Novellikogus "Õukondlik mäng" (LR 1972) aktualiseerib Valton ajaloonäidetel inimliku negatiivsuse avaldumisvorme. Kujunenud markantseimaks mudelproosa ja paraboolnovelli viljelejaks, siirdus Valton uute väljendusvahendite otsingule. Novellikogude "Pööriöö külaskäik" (LR 1974) ja "Läbi unemaastike" (1975) unenäo- ja müüdiloogika lisandas individuaalse ja kollektiivse alateadvuse analüüsi, müüdiloogika tõi esile subjektiivse olemise teise erikuju. 1970. aastate keskel muutus Valtoni looming žanride poolest mitmekülgseks: novellide kõrval ilmusid romaanid, aforismid, luuletused ja lasteraamatud. Novellivalikkogudes "Mustamäe armastus" (1978) ja "Võõras linnas" (1981) kujutab Valton elu ja inimest subjektiivse olemise vaatekohast; paiguti tugevnenud publistsistlik allhoovus on paigutatud mängu paradoksaalsusele, mis tagab maailmapildi ambivalentsi.

Valtoni esimene romaan "Tee lõpmatuse teise otsa" (1978) on ajalooline, jutustatakse mongoli valitsejast Tšingis-Khaanist ning taoistlikust mungast Chang Chunist. Kõiki romaani kompositsioonireegleid lammutab loogikast loobuv sürrealistlik raamat armastusmotiivide variatsioonidega "Arvid Silberi maailmareis" (1984, lühem variant 1981), kus autor esitab subjektiivseid kujutlusi rännakutena järjest avarduvas aegruumis. Kahe raamatuna "Üksildased ajas" (I - 1983; II - 1985) ilmunud kuues jutus on keskendatud üksilduse kui olemisviisi analüüsile, mis lahkneb konformsest ja stereotüüpsest olemisest.

Valton on avaldanud aforismikogud "Uksed kriuksuvad öösiti" (1977), "Märklaud kilbiks" (1980) ja "Tagasi tulevikku" (1985) ning kaks luulekogu "Kollasteks laikudeks laguneb" (1978) ja "Seniks" (1992).

Arvo Vallikivi nimega raamatuist "Retk ooboluste riiki" (1978) jutustab maavarade tekkest, "Ajaprintsess" (1981) on lastele kirjutatud kunstmuinasjuttude kogu, "Põhjanaela paine" (1983) tugineb hüperboreilise folkloori motiividele; müüdiloogikale omased võtted avalduvad siin eriti ehedalt.

Mütoloogia kõrval on Valton ilmutanud huvi europotsentrismi lagunemist tinginud mõttevoolude vastu (zen-budism, taoism jt.) 1979. aasta romaanivõistlusel kõrvalelükatud romaan "Rauakolina etüüdid" koos tsensuuritõketesse jäänud poliitiliste novellide kui ka uuema lühiproosaga ilmusid koguna "Rännak giidi saatel" (1988, Juhan Smuuli nimeline preemia 1989), milles poliitilised realiteedid on seostatud eetikaga. Autor juhib tähelepanu vägivallale poliitikas, arendades reaalelu episoode absurdini, selles kasutab idamaade motiive "Pildid filosoofi, prohveti, kunstniku, poeedi elust" (1992). Väljasaadetute elu Siberis kujutab romaan "Masendus ja lootus" (1989). Friedebert Tuglase novelliauhinna on saanud 1973 "Ohtlik leiutis" ja 1979 "Mustamäe armastus", Eduard Vilde nimelise kolhoosi auhinna 1984 jutustused "Üksildased ajas" I. Ülevaate Valtoni proosast annavad "Valitud teosed" I - II (1984).

Publitsistina on Valton sõna võtnud rahvuskeele ja -kultuuri ning keskkonnakaitse kohta; 1986 algatas ta diskussiooni fosforiidimaardlate üle.

Filmid, näidendid

Valton on kirjutanud stsenaariumid mängufilmidele "Viimne reliikvia" (1969, Eduard Bornhöhe "Vürst Gabriel ehk Pirita kloostri viimased päevad" ainetel), "Hundiseaduse aegu" (1984) ja Herman Sergo "Näkimadalate" ainetel ning telemängufilmidele "Minu naine sai vanaemaks" (1976) ja "Ringhoov" (1988, novelli "Mustamäe armastus" motiividel, lavastaja T. Virve). Kogutuna on avaldatud filmistsenaariumid "Kohtunikud ja kohtualused. Erapooletu. Hundiseaduse aegu" (1990), stsenaariume ja libretosid koos memuaaridega teatrist ja filmindusest leidub kogus "Proovipildid" (1990). Ka kaks näidendit on avaldatud raamatuna "Vägede valitsejad. Pealkiri" (1988), neist esimene sai "Ugala" teatrimaja avamisnäidendite võistlusel II auhinna ja lavastati 1986 Pärnu teatris. "Vanemuises" lavastati 1966 Paul-Eerik Rummo koostatud montaaž Valtoni proosast "Lugusid argielust ehk Valtoniana". Valton on kirjutanud libreto Eino Tambergi ooperile "Lend" ("Estonia" 1980). Valton on tõlkinud vene, mari, udmurdi, mokša, bulgaaria, poola ja ungari kirjandust.

Teised teosed

"Muinasjutt Grandi leidmisest" (1976), "Arvidi maailmareis" (LR 1981), "Vanad arved" (1981), "Kiirustav kahetsus" (1989), "Kirikutrepil" (1989), "Kohtunikud ja kohtualused" (1990), "Proovipildid" (1990), "Üks tund Toledos" (1990), "Kuninglik lõbu" (1991), "Liisa ja Robert" (1993), "Liblikas, ilus ja paks" (2003).

Välislingid

• Arvo Valton: ma ei usu kultuuri allakäiku ERR, 30. jaanuar 2009
• Holger Kaints. Triviaalsusest punutud mustrid, muidu kriuksuga lood, Sirp, 19. märts 2010