Knud IV

Allikas: Vikipeedia
Püha Kanuti ikonograafiline embleem on mõõk või pistoda, teda kujutati kuningana, sageli paljasjalgsena, mõnikord koos püha Carlo Borromeoga. Ta on Tallinnas ka käsitööliste patroon, mujalt selliseid andmeid ei ole.

Knud IV (ka Püha Kanut või Kanut Püha u. 1043 – 10. juuli 1086 Odense) oli Taani kuningas 1080 – 1086, kes püüdis tugevdada Taani monarhiat, toetas roomakatoliku kirikut ja pretendeeris inglise troonile. Ta oli esimene Taani kuningas, kes tapetuna mässuliste poolt 1086, kanoniseeriti katoliku kiriku poolt ja tunnistati Taani kaitsepühakuks 1101.

Elukäik[muuda | muuda lähteteksti]

Kanut oli Sweyn II Estrdssoni väljaspool abielu sündinud poeg, kes tuli troonile 1081 oma poolvenna Harald III järel ja sai Taanimaa kuningaks Kanut IV-ks. Kuus aastat varem oli ta saanud lüüa William Vallutajalt Inglismaa trooni pärast võideldes. Abiellunud Flandria krahvi Robert I tütre Adelaga, sündisid talle poeg Charles ja kaksiktütred Cæcilia (kes abiellus Pealik Erikuga) ja Ingeridi (abiellus Paksu Folkega).

Kanut pühendus kirikuvõimu tugevdamisele ja kirikute ehitamisele kogu maal. 1085. aastal valmistus Kanut uueks sõjakäiguks Inglismaale, püüdes saada krooni, mida pidas endale kuuluvaks, kuid vend Olaf I juhitud mäss kodumaal nurjas sõjakäigu. Kuningas põgenes uute maksude ja seaduste pärast rahulolematute alamate eest Odensesse, kuid tabati benediktiinide Püha Albani abikloostris, kus ta enne surma jõudis veel pattu kahetseda ja armulaua sakramendi vastu võtta. Siis tapeti ta altari ees põlvitavana koos venna Benedicti ja veel 17 kaaslasega. Kroonik Ælnoth Cantebury'ist täheldab, et Kanut suri odatorgetest külgedele, mida aga ei kinnita röntgenuuringud aastast 2008. Aastal 1300 viidi Kanuti ja tema venna säilmed Kanuti auks ehitatud Püha Kanuti katedraali, kus tema ja ta venna säilmed on eksponeeritud tänapäevani.

Tema hauaga seoses tekkisid mitmed legendid ning Kanutit hakati pidama märtriks. Jumal olevat karistanud mässavaid taanlasi kuninga tapmise eest kaheksa-aastase näljahädaga. 1101. aastal kuulutas paavst Paschalis II Kanuti Erik III palvel pühakuks ja Taani esimeseks märtriks.[1] Legendi järgi määranud kuningas Kanut, et jõule tuleb tähistada 20 päeva. Knud Püha päeva tähistatakse kirikukalendris 19. jaanuaril, kuid rahvalikult 13. jaanuaril, mis on 20. päev peale jõule.[2]

Tänu Kanut IV-le, keda austati kõigis põhjamaades, muutus nimi Kanut, mis tähendas muinasskandinaavias nii "toredat, uhket" kui ka "sõlme" (knútr), populaarseks. Nimi on meil tarvitusel ka lühendina Nuut, mis nüüd esineb vaid perekonnanimena.[3] Püha Kanutit ei maksa segi ajada teise Taani kuningaga – Knud Lavardiga (12. märts 1096 – 7. jaanuar 1131), kes kanoniseeriti 1170.

Vaata ka[muuda | muuda lähteteksti]

Viited[muuda | muuda lähteteksti]

  1. Tarand (1995), lk 110
  2. "Nuudipäev, ka kanutipäev – 13. jaanuar (ka 7. jaanuar)". BERTA – Eesti rahvakalendri tähtpäevade andmebaas. Kasutatud 14. jaanuar 2017.
  3. Tarand (1995), lk 111

Allikad[muuda | muuda lähteteksti]

  • Kristi Tarand. Pühakuteraamat: nende elulood, teod ja ikonograafilised embleemid. Tallinn: Perioodika, 1995,