Eesti luureajalugu

Allikas: Vikipeedia
Jump to navigation Jump to search

Käesolevas artiklis käsitletakse Eesti luureasutuste ja Eestiga seotud luure ajalugu.

Eesti luure sünd[muuda | muuda lähteteksti]

Eesti luure- ja vastuluureteenistus asutati novembris 1918 teadete kogumise jaoskonna nime all.[viide?] Eesti luure loojaks peetakse Oskar Mamersit, kellest sai selle esimene juht.[viide?] Vabadussõjas koguti edukalt teavet Venemaa punaste, valgete ja baltisaksa Landeswehri kohta.

Eesti agentluure rajas ja juhatas endine keiserliku Venemaa kogemustega kõrge luureohvitser (ta oli Läänemere luureülema asetäitja) Johan Laidoner.[viide?]

1. Esimese operatsioonina rajas ta Arhangelski piirkonnas (liitlasväed olid märtsis 1918 maabunud Murmanskis) salaja Eesti rahvusväeosa. Kuna Laidoner töötas Suurbritannia luurele, oli tal inglaste toetus. Laidoneri luurevõrk (mitu eesti ohvitseri) kontrollis kogu põhja suunduvat raudteeliiklust (eestlane kapten Karl Kool sai Nõukogude raudteekontrolli ülemaks) ja valmistati massiliselt valedokumente. Põhja toimetati paarsada eesti sõjameest ja raudteekontrolli ohvitserid. Enamlaste teenistusse jäi vaid kapten Kool, kes Laidoneri soovitusel töötas nüüd briti luure heaks. Temast sai Arhangelski rannasuurtükiväepatarei ülem. Tänu Koolile vallutasid inglased 3. augustil 1918 Arhangelski ilma ühegi lasuta.

2. Samal ajal kavandas Laidoner veel teisegi tähtsa luureoperatsiooni. Tema korraldusel kujundas kapten Konrad Rotschild Eesti vastuluure agentuuri Punaarmees. Selleks valiti ohvitserid, kes läksid vabatahtlikult teenima Punaarmeesse. Kapten Aleksander Schultzist sai Tšekaa Petrograadi vahipolgu ülem, kes tuli Vabadussõjas 1919. aasta sügisel üle Eesti poolele. 1919. aasta mais tuli üle Punaarmee eesti kütidiviisi ülem Leonhard Ritt koos 1000 relvis mehega. Hannes Walter oletab, et temagi oli üks Laidoneri luureohvitseridest [viide?]. Kodumaale ei naasnud kõik luureohvitserid, osa neist jäi Punaarmeesse teenima ka pärast Eesti Vabadussõda.

Eesti vastuluure tegutses edukalt Berliinis, kogudes teavet eestivaenulike baltisakslaste hulgas.[viide?] Tuntud Eesti sotsialist Mihkel Martna värbas mitu Saksa Riigipäeva sotsiaaldemokraadist saadikut (ideelistel kaalutlustel – eitasid Saksa imperialismi), kes teavitasid šifreeritud telegrammides Eesti luuret Saksa valitsuse kavade kohta Baltikumis.[viide?]

Riigiarhiivis on hulk uurimistoimikuid Eesti vastuluure avastatud agentidest ja mässuõhutajatest Vabadussõja ajal. Vabadussõda lõppes luurelahinguga, kui Eesti vastuluurel õnnestus murda koodid, mida Nõukogude Venemaa rahudelegatsioon kasutas Tartu rahukonverentsi ajal oma telegrammides. Tänu sellele oli Eesti delegatsioon vastase kavadest ette teavitatud.[viide?]

Eesti luure 1920–1940[muuda | muuda lähteteksti]

Kohe pärast Vabadussõda loodi Eesti kindralstaabi II osakond, ehk sõjaväeluure. Väeüksustes oli laialdane informaatorite võrk, sadakond inimest kogu sõjaväes ja 20 iseseisvuse aasta jooksul paar sada (Tiit Noormets)[viide?]. Sõltuvalt teabe tähtsusest maksti informaatoritele 3–50 krooni. Sõjaväeluure saatis Nõukogude Liitu agente ja värbas sõjaväelasi ning luuretöötajaid. Noormetsa arvates kulutati ainult agentluurele 30 000 krooni aastas. Leningradi GPU kaastöölistele ja Leningradi sõjaväeringkonna garnisoni komandöridele tasuti ka kokaiiniga (Edgar Lõuga tunnistus NKVD-s 1940)[viide?].

Raadioluure[muuda | muuda lähteteksti]

1937. aastal loodi kindralstaabi II osakonna juurde raadioluure D-jaoskond, mis tegi tihedat koostööd Saksa Abwehriga ja inglastega (William C. Swanborough, 1931 oli Eestis)[viide?]. Eestis töötanud mitmest vene salajasest raadiosaatjast õnnestus Tallinna oma eesti luurel tabada (ilma agendita). Eesti raadioluure eriüksuse koostöö inglastega katkes 1. septembril 1939 Teise maailmasõja algamisega.

Dokumentide hävitamine 1940[muuda | muuda lähteteksti]

Sõjaväeluure ülem Richard Maasing käskis põletada kõik Nõukogude Liitu ja Punaarmeed puudutavad dokumendid, mis põletati staabihoone keskküttekatlas[viide?]. Maasing ise põletas ära kõik salajased paberid (arhiiv, kartoteek, isikute nimekirjad). Eesti okupeerimise ajaks juunis 1940 oli dokumentide hävitamine lõpule viidud.

Põgenemine[muuda | muuda lähteteksti]

Eesti sõjaväeluure juhid oskasid õigel ajal kaduda. Kolonel R. Maasing soovitas lahkuda või sõjaväest eemalduda vanematel ohvitseridel, Vabaduse Risti kavaleridel ja 1. detsembri mässu mahasurujatel[viide?]. R. Maasing lahkus salaja (kindral Reek keelas ja ähvardas arreteerida) 8. oktoobril 1939, ainult Laidoner teadis[viide?]. A-jaoskonna ülem Aleks Kurgvel lahkus suvel 1940, pärast ülekuulamislaadset kohtumist Nõukogude ohvitseridega. Venelaste käest pääsesid veel Villem Saarsen (Laidoneri tädipoeg), kapten Andres Kalmus ja Nõukogude Liidu vastase luure juht major Aksel Kristjan. Laidoner keeldus lahkumast: "Mis ütleb siis rahvas minust? Ütleb, et ma olen põgenenud."

Eesti luure 1940–1944[muuda | muuda lähteteksti]

Teise maailmasõja aegne eestlasest tippagent (peale Richard Maasingu) oli Nõukogude Liidu ja Saksamaa luurete heaks Vatikanis töötanud Aleksander Kurtna (1914–1983)[viide?]. Tööks Vatikani arhiivis sai ta 1939. aastal stipendiumi isiklikult president K. Pätsilt. Sõja puhkedes sai ta lühikest aega stipendiumi ka Moskva esindajatelt. Itaalia luure hakkas alates 1942. aastast otsima kummaliste raadiosignaalide allikat. Samal aastal hakkas paljusid keeli valdav Kurtna koostööd tegema gestapo esindaja Kappleriga, kes teadis, et ta on vene agent. Sakslane Kappler andis sissetuleku ning kasutas Kurtnat teabe hankimiseks Vatikanist ja valeteabe sokutamiseks venelastele. Kurtnast kujunes Kappleri tähtsaim agent. Kurtna oli väheseid eestlasi, kes võis Reichi maa-alal vabalt liikuda[viide?]. Pole teada, milliseid ülesandeid ta Kappleri käsul täitis. 30. juunil 1943 vahistasid itaallased Kurtna, kahtlustades, et ta on vene agent. Enne, kui sõjatribunal toimuda jõudis, kukutati Itaalias Mussolini ja septembris Rooma hõivanud sakslased vabastasid Kurtna. Tema toimikud saadeti Berliini, kus need haihtusid. 1944. aasta algusest oli sakslastele selge Rooma langemine liitlaste kätte. Nad rajasid vaimulikest luurevõrgu, mille võtmeisikuks oli Ullrich – Aleksander Kurtna[viide?]. 5 juunil vahistas Kurtna Itaalia sõjaväeluure, kahtlustades nüüd, et ta on saksa agent. Kurtnat hakkasid üle kuulama Inglise ja Ameerika vastuluuretöötajad. Kurtna andis neile üle samad dokumendid Roomas tegutsenud spionaaživõrgu kohta, mis venelastelegi. Saades teada, et Kurtna on eestlane, kes töötab venelastele, anti ta koos naisega 9. septembril 1944 venelastele kohtumõistmiseks. Oktoobri keskel sai vene spioon Kim Philby (tollal Inglise salaluures osakonnajuht) ettekande ja ülekuulamisprotokollid Kurtna kohta. Kurtna vabanes 1954. aastal Siberist Norilskist ja naasis Eestisse. Kurtna rääkis sõpradele (nt Ain Kaalep, Mati Unt) üldplaanis oma luuretegevusest[viide?].

Nõukogude okupatsioon 1944–1991[muuda | muuda lähteteksti]

Laidoneri alates 1938. aastast aastast loodud vastuluure võrgustikust, oli sõja järel pool Eestis ja pool välismaal[viide?]. Kahe poole vahel toimus suhtlus Berliini kaudu[viide?], niikaua kui naisi Ida-Berliinis läbi ei otsitud. Seejärel viidi dokumente välja Leningrad-Helsingi rongiga, kuni lisandus Tallinn-Helsingi laevaliin. Enn Tarto kirjeldab mälestusteraamatus, et tõeseks loeti ainult seda sõnumit, mis tuli Eestist kolmest erinevast allikast[viide?]. Kuna selles vastuluurevõrgustikus keegi vahele ei jäänud, siis Eestis arhiiviandmed nende tegevuse kohta puuduvad. Aga Eesti taasiseseisvumise järel on avaldatud hulgaliselt mälestusi, kus Läänest tulnud sidepidajad on siia sõnumeid jätnud, rõhutades, et neil polnud aimugi, kellega suheldi. 1980. aastatel lubas KGB Helsingi-Tallinn laevaliiniga kirjandust ja raamatuid sisse vedada, aga välja ei lubatud midagi viia (otsiti põhjalikult läbi)[viide?].

Elmar Salumaa kirjeldab oma mälestusteraamatus "Tiib pandud aastaile õlale", kuidas teda vangistanud NKVD ülekuulajad püüdsid temalt saada tevet mingi luurevõrgustiku kohta, mille olemasolest tal aimugi polnud[viide?]. Pole selge, kes KGB kaastöölistest EELK-s töötas ka Eesti vastuluurele. Indrek Jürjo on uurinunud EELK ja KGB seoseid[viide?]. Tõnis Erilaid väidab, et EELK vaimulike seas oli KGB agente (Kuidas kirikuõpetaja ütles end eesliinil olevat, Õhtuleht, 1.10.2014, lk 14). Samas ta kirjeldab vaimuliku Harri Mõtsniku tegevust, kes sattus kohtu alla poliitvange toetava kahe avalduse koostamise tõttu.

Põhjalikumalt on okupatsiooniajal toimunud vastuluuremängudest kirjutanud Pekka Erelt, peamiselt Eesti Ekspressis [viide?].

Alfons Rebane (1908–1976) töötas aastatel 1946–1950 inglaste ülekuulajana Berliinis ja hiljem Suurbritannia välisluure MI6 Eesti-suunaliste operatsioonidega[viide?]. NKVD vastutegevuse tõttu kukkusid need täielikult läbi.

Eestist kogutud andmed lekivad Londonist Moskvasse[muuda | muuda lähteteksti]

Suurbritannia salaluureteenistuse põhjapiirkonna juht Harry Carr ühendas Inglise luurega Stockholmi eestlased Richard Maasingu, August Rei, Henri Laretei, Aksel Linkhorsti[viide?]. Carr kogus teavet Balti riikide kohta ja kogu teave jõudis Kim Philby lauale. Philby oli Nõukogude-vastase luure koordineerija (1945–1947) kes tegi koostööd NKVD-ga. Carri agentuuri agentide nimed ja ka nelja Stockholmi eestlase kogutud teabe edastas Philby Moskvasse[viide?].

Suurbritannia luureoperatsioonid Eestis 1951–1955[muuda | muuda lähteteksti]

Suurbritannia salaluure operatsioonid Eestis toimusid aastatel 1951–1955[viide?]. Kõik Londonist Eestisse saadetud luurajad langesid NKVD osavalt seatud libametsavendade lõksu. Üks läbikukkumise põhjus oli kuus vene spiooni, kes 1950. ja 1960. aastatel töötasid Suurbritannia luures. Eesti riigiarhiivis on kaks haruldast NKVD vastuluure fotoalbumit 1954. ja 1955. aastal Eestis toimunud luureoperatsioonide fotodega[viide?]. 28. oktoobril 1954 saabus torpeedopaadiga Saaremaale inglise agent Harri (Raimund Jantra) suure varustusega põrandaalusele vastupanugrupile, mis oli tegelikult NKVD väljamõeldis[viide?]. Pärast 21. aprilli 1955 suurt saadetist taibati Londonis, et midagi on valesti. Sellega lõpetati 1951. aastal alanud Alfons Rebase juhitud Suurbritannia salaluure operatsioon Eestis. Operatsioonist pääsesid eluga tunnistajad Nikolai Urm ja Mart Männik, teised hukati (2; Leo Audova, Eerik Hurma) või tapsid end ise (1; varjunimi Gustav, oletatavalt Kornelius Meier)[viide?]. Nikolai Urm saadeti Londonisse tagasi lootuses Alfons Rebane Eestisse meelitada (inglased ei lubanud minna). Mart Männik värvati ümber ja ta edastas NKVD etteantud teated Londonisse.

Next.svg Pikemalt artiklis Briti luureoperatsioon Eestis 1951–1955

Heinrich Mark ütles 1995. aasta vestluses Stockholmis, et sidepidamine Eestiga toimus Soome kaudu[viide?]. Soome ja Nõukogude Liidu vahel oli võrdlemisi tihe rongiühendus. Nende rongide juhid olid mõnel korral eestlased, kes toimetasid andmeid üle piiri[viide?]. Teise maailmasõja lõpus koolitas Alexander Cellarius välja eesti noormehi, kes saadeti Eestisse eesmärgiga, et kui Nõukogude Liit Eesti uuesti okupeerib, siis teavet välja saata. Osa neist arreteeriti, osa elas kogu okupatsiooni üle. Osa olid NKVD teenistuses, aga andsid teavet edasi Läände.[1]

Allikad[muuda | muuda lähteteksti]

Kogu viitamata tekst: Pekka Erelt. Surnud luuraja tagasitulek. – Eesti Ekspressi raamat. OÜ Hea lugu, 2013.

Viited[muuda | muuda lähteteksti]

  1. Pekka Erelt. Naise viha hukutas kaks spiooni. Eesti Ekspress 28.04.1995. (16.12.2014)