Eesti alpinistlike tõusude ülevaade

Allikas: Vikipeedia

Enne 1950. aastat[muuda | muuda lähteteksti]

Esimene teadaolev mägironija praeguse Eesti alal oli Johann Jacob Friedrich Wilhelm Parrot, hilisem Tartu Ülikooli rektor. Pärast 1814. aastal Tartu Ülikooli lõpetamist veetis Parrot järgmised viis aastat Lääne-Euroopas ning tegi reise Alpidesse ja Püreneedesse. Üritades Monte Rosa (4634 m) tippu tõusta, jõudis ta kõrguseni 3915 m, Püreneedes tõusis ta aga kõrguselt teise, Maladetta tippu (3365 m) ja teadaolevalt esimese inimesena kõrguselt kolmandasse, Mont Perdu tippu (3346 m).

26. septembril 1829 tõusid Suur-Ararati tippu (5165 m) järgmised alpinistid:

  • Georg Friedrich Parrot (Tartu Ülikooli professor)
  • Hatšhatur Abovjan (Etšmiadsini kloostri diakon)
  • Aleksei Solorovenko (41. Jäägripolgu kütt)
  • Matvei Tolpanov (41. Jäägripolgu kütt)
  • Owannes Aiassian (Arguri küla talupoeg)
  • Murat Pogossian (Arguri küla talupoeg)

Parrot juhtis ulatuslikku uurimisretke, mille käigus uuriti Maa gravitatsiooni ja magnetismi, orograafiat, mäestike geoloogilist ehitust, lumepiiri kõrgust, kliimat, taimkatte kõrgusvööndeid jne. Kõik see on kirjas Parroti raamatus "Reise zum Ararat". Lisaks võib lugeda ka ülevaatest Parroti reiside kohta, mille kirjutasid Kuldev Ääremaa ja Priit Vürstiga 1970. aastate alguses ja see avaldati Eesti Looduses. Venekeelne tõlge kogumikus "Pobeždjonnõe Veršinõ".

1950–1959[muuda | muuda lähteteksti]

1956[muuda | muuda lähteteksti]

Peeter Varep hankis kuus tuusikut alpilaagrisse Baksan. 28. juunil 1956 pärast õppeprogrammi läbimist tõusid Leida Hellak, Hillar Kaal, Astra Maltsaar, Albert Sulg ja Peeter Varep Azau-Bashi (3800 m) tippu. 1B-raskuskategooria marsruut. Tõusu läbinutele anti märk "NSV Liidu alpinist".

Tõend_211.08.1956 kohaselt tõusis esimese eestlasena Elbruse läänetippu (5642 m) Bernald Sillaots. Enne Elbruse tõusu läbis Sillaots alpilaagris Šahtjor (hiljem laager Elbrus) alpinismi algõppe, mille käigus tegi 2B-raskuskategooria tõusu Via-Tau mäele. vt lisaks GoDiscover.

1957[muuda | muuda lähteteksti]

29.–30. juulil 1957 tõusis 18 alpinisti Kazbeki tippu (5033 m). Eesti esimese alpinaadi juhiks oli Peeter Varep.

Bruno Saul ja Eduard Schults läbisid 4. raskuskategooria marsruudi Lagan-Hohi tippu.

Esimesed kaljuronimisvõistlused, milles eestlased osalesid, olid Balti liiduvabariikide võistlused Lätis Oliņkalnsis. Võitjad olid Hillar Kaal ja Kaia Kalamees-Kõrge.

Loodi Spordiühingu Kalev alpinismisektsioon, millest moodustati hiljem Tallinna Alpinismiklubi.

1958[muuda | muuda lähteteksti]

4. augustil 1958 tõusis sakslaste grupis Elbruse tippu (5642 m) Jaanus Orgulas. 5. augustil 1958 tõusis tippu 31 eestlast. Juhtideks olid Hillar Kaal, Väino Lepasepp, Albert Sulg ja Peeter Varep. Jüri Martin läbis 4. raskuskategooria marsruudi.

1959[muuda | muuda lähteteksti]

Tartus asutati Alpiklubi Firn. Asutajad: Jüri Martin, Vello Park ja Rein Küttim.

Asutati Eesti NSV Matkaspordi Föderatsioon, mis koorineeriks matkamist, alpinismi ja orienteerumist.

1960–1969[muuda | muuda lähteteksti]

1960[muuda | muuda lähteteksti]

30. juulil 1960 tehti esmatõus Pamiiris Taga-Alai ahelikus 6211-meetrisse tippu, mis nimetati Estonia mäetipuks. Ekspeditsiooni liikmed: Peeter Varep (ekspeditsiooni ülem), Hillar Kaal (tõusu juht), peatreener Heino Paltser, radist Juhan Ahlberg, majandusülem Albert Sulg, arst Kalju Jõeväli, filmioperaator Otto Neiman (haigestus), Jukk Raudsepp, Jüri Martin, Väino Lepasepp, Felix Jürna, Ilmar Milliste, Eduard Schults, Lea Kukk-Prunsvelt ja Aita Lumiste-Eek.

Estonia Päevik Peeter Varepi artikkel

Peeter Varepi poolt kuni 1973. aastani juhitud Kalevi alpinismisektsioon kavandas alpinismi arenguplaani alates 1961. aastast. See nägi ette võimalikult suure hulga alpinismiinstruktorite koolitamise, et õpetajate ja treenerite puudus ei takistaks väljaõpet. Veel sisaldas plaan Eesti NSV ümmargustele tähtpäevadele pühendatud ekspeditsioonide läbiviimist NSV Liidu 7000-listel tippudel. Lihtsamast raskemale: 1965 Lenin (7134 m), 1970 Kommunism (7495 m) ja Korženevskaja (7105 m), 1975 Pobeda ehk Džengiš (7439 m). Viimane on palju raskem Kommunismist ja karmima kliimaga kui maailma põhjapoolseim 7000-meetrine mäetipp. Nende nelja mäe vallutamine andnuks ka hinnatud Lumeleopardi aunimetuse.

1962[muuda | muuda lähteteksti]

Läbiti esmakordset 5A-kategooria marsruut. Almatõ lähistel Tian Shani mäestikus mäe Tšekist tippu Peeter Varep, Hillar Kaal ja Albert Sulg.

1964[muuda | muuda lähteteksti]

Esimese 5B-raskuskategooria marsruudi läbis Heino Paltser mitte-eestlaste alpinismiinstruktorite grupis Kaukaasias.

Esmakordselt tõusis eesti alpinist üle 7000 meetri kõrguse mäe tippu. Enn Veerte tõusis Kesk-Aasia sõjaväeringkonna ekspeditsioonis Lenini mäetippu (7134 m).

1965[muuda | muuda lähteteksti]

14 eestlast (ekspeditsiooni juht Peeter Varep, treener Heino Paltser) tõusid 11.08.1965 Lenini tippu (7134 m). Tipus olid Heino Paltser (juht), Albert Sulg, Felix Jürna ja Peeter Varep. Teine grupp tõusis tippu lõuna poolt Ragnar Palmre juhtimisel: Enno Agasild, Kaljo Palmiste, Ilmar Palo, Vello Park, Ilmar Priimets, S. Rehtsalu, Jüri Tohver, Ain Uusna ja T. Salo. Tõusuga lõunast saadi Nõukogude Liidu esivõistlustel 4. koht. Baltikumi alpinistidel oli tõus esimene ja tunnistati parimaks.

1967[muuda | muuda lähteteksti]

Jõudsid Lenini tippu (7134 m) veel kolm eestlast: Eesti tolleaegne parim kaljuronija Vello Vets, režissöör Peet Väinsalu ja operaator Andres Sööt.

Tegevust alustas Tartu mägimatkakool.

1968[muuda | muuda lähteteksti]

Esimese eestlasena läbis 6. kategooria marsruudi Vello Park Ailama tippu (4547 m), teine bastion, grusiinlaste grupis. Grupp tuli selle marsruudiga Gruusia meistriks alpinismis.

1969[muuda | muuda lähteteksti]

Heino Paltseri juhtimisel läbis grupp P. Palmre, Jaak Sumeri ja venelane A. Sakash Tjan-Shanis Korona 5 torni, mis tunnistati Baltikumi parimaks tõusuks.

1970–1979[muuda | muuda lähteteksti]

1970[muuda | muuda lähteteksti]

Kolmas ekspeditsioon Eestist Pamiiri Kommunismi (7495 m) ja Korženevskaja (7105 m) tippu. 12 meest Ilmar Priimetsa juhtimisel tõusid Korženevskajale ja 8 meest (Ilmar Priimets, Jaak Sumeri, Tõnu Tennisson, Jüri Tohver, Ain Uusna, Priit Vürst, Kuldev Ääremaa) Heino Paltseri juhtimisel Kommunismile. Kommunismile tõus oli esimene Baltikumis ja tunnistati parimaks tõusuks. Ühtlasi said neli eestlast sümboolse aunimetuse Pamiiri Lumeleopard (Lenin (7134 m), Korženevskaja (7105 m) ja Kommunism (7495 m).

Algas valmistumine 1975. aasta Pobeda (7439 m) ekspeditsiooniks. Kavandati kaht ettevalmistavat ekspeditsiooni: 1973. aastal Edela-Pamiiri, üle 6000-meetriste tehniliste tõusude ja 1974. aastal Leninile lõpliku valiku tegemiseks.

1972[muuda | muuda lähteteksti]

Peeter Varep, Vello Park, Kaljo Palmiste ja Ilmar Palo tõusid Pamiiris Kommunismi (7495 m) tippu. 58-aastane Peeter Varep sai NSV Liidu vanimaks alpinistiks, kes oli tõusnud 7000-meetrisest kõrgemasse tippu.

16. juulil hukkus Ala Artša piirkonnas, tõusul Svobodnoja Korea tippu, 5B-kaljumarsruudil Heino Paltser. Juhuslikult langenud kivi löögist.

Asutati Tallinna Alpinismiklubi.

1973[muuda | muuda lähteteksti]

Toimus ekspeditsioon Edela-Pamiiri, Marxi ja Engelsi rajooni Priit Vürsti juhtimisel. Tõnu Tennissoni juhtimisel tehti kõrgtraavers Nikoladze (6250 m) – Karl Marxi (6723 m) tippudel 5B-raskuskategooria.

1974[muuda | muuda lähteteksti]

Ekspeditsioon Lenini mäetippu (7134 m) lõunast koos 7 tipu vallutamisega (2 neist esmatõusud ja 1 marsruudi esmaläbimine) Ilmar Priimetsa juhtimisel. Lenini mäetippu tõusid Juhan Ahlberg, Hindrek Kriis, Enn Branno, M. Klein, Vello Park, Kaljo Palmiste, Risto Tanner, Lembit Hiiesalu ja Ilmar Palo.

Tõusul Lenini mäetippu lõunast hukkusid laviinis Priit Vürst, Eerik Reino ja Tõnu Tennisson, pääsesid Jaak Sumeri ja Enn Saar. Laviin tabas alpiniste Lenini mäetipu lõunakülje tolleaegse raskeima marsruudi läbimise lõpuosas. Suhteliselt laugel nõlval ilmselt maavärina tõttu liikuma hakanud laviin mattis suurde jääprakku 3 meest. Artikkel ajakirjas Vokrug Sveta 1975 Vahetult pärast katastroofi toimunud esimene välisreis (valuutavaba gruppide vahetus läänesakslastega) Saksa ja Austria Alpidesse. Suleti alpinistide jaoks piiril asuv Pobeda teravate suhete pärast Hiinaga.

Olaf Sööt ja Jüri Tint tõusid esimeste eestlastena Põhja-Ameerika kõrgeimasse, Denali tippu (6194 m) (väliseestlaste tõus).

1977[muuda | muuda lähteteksti]

Eesti-Läti alpinistide ühisekspeditsioon Pamiiri Alai ahelikule, mitme tipu esmavallutused. Tippudele pandi nimedeks Kreuks, Anveld jne. Lätlaste grupp, kelle koosseisus oli ka Rein Loik, otsustasid ühe mäe nimeks panna Riia mäetipp (5300 m).

Tartu Ülikooli taasavamise 175. aastapäeva tähistamiseks organiseeris alpiklubi Firn tõusu Kazbekile, et sümboolselt lõpetada J. F. Parroti 1811. aastal pooleli jäänud tõus. Tipus Hindrek Kriis, Karl Ottas, Ivo Parmas, Kalle Hansen, Jaan Paaver, Veiko Tamm, Immar Puun, Toomas Täht, Aivar Pärgmäe.

1978[muuda | muuda lähteteksti]

NSV Liidu Spordikomitee rahvusvaheliste laagrite juhtkond kutsus 4 Eesti alpinisti tööle konsultantideks ja mägipäästjateks välismaalaste NSV Liidu mägedele tõuse organiseerivaisse alpilaagritesse ("MAL"). Järgneva 15 aastat jooksul töötas laagrites aastas kuni 15 eestlast. Urmas Grauen ja Ivo Parmas tegid Kaukaasias palju 5. kategooria tõuse.

Parroti Ararati-tõusu 150. aastapäeva tähistamiseks tõusid Pamiiris Korženevskaja tippu (7105 m) Juhan Ahlberg, Ilmar Priimets, Enn Saar ja Jaak Sumeri.

1979[muuda | muuda lähteteksti]

Ekspeditsioonil Lenini mäetippu (7134 m) Ilmar Priimetsa juhtimisel. Esimese eestlannana tõusis üle 7000 meetri kõrguse mäe tippu Helme Suuk.

7. augustil 1979 hukkus Fani mägedes Enok Põllu 4B-marsruudil tõusul Alaudini mäe tippu. Põhjus: varing, märjad kaljud, ilma julgestuseta.

1980–1989[muuda | muuda lähteteksti]

1982[muuda | muuda lähteteksti]

Tõus Parrotile 1982. aastal

Urmas Grauen läbis 6. kategooria marsruudi Zamin Karor. Kõrguste vahe oli 1200-meetrine, keskmiselt 82 kraadi, kohati negatiivne sein Kesk Aasias. Marsruut läbiti halva ilma pärast 4 päeva asemel 8 päevaga.

Tartu Ülikooli 350. aastapäeva tähistamiseks tehti ekspeditsioon Kesk-Pamiiri Tanõmasi ahelikule. Ekspeditsiooni juht Kalev Muru. Ekspeditsiooni käigus tehti esmatõusud:

tipp 6350 meetrit, NSV Liidu tolle aja kõrgeim vallutamata mägi nimetati Tartu Ülikool 350. Tippu tõusid Kalev Muru (juht), Anu Kallavus, Kalle Hansen, Andres Paris, Kalle Aedviir ja Jaan Künnap;

tipp 6277 meetrit nimetati Parroti mäetipuks. Tippu tõusid Alfred Lõhmus (juht), Helme Suuk, Ivo Parmas, Ivo Goldi, Ants Salk, Ants Stern.

Tartu Ülikool 350 (6350 m) tunnistati Baltikumi aasta parimaks tõusuks. Artikkel ajalehes Edasi 16.09.1982, Eelnev artikkel ülikoolilehes

Sel aastal osales NSV Liidu alpilaagrites rekordarv eestlasi – kokku 148 alpinisti.

1983[muuda | muuda lähteteksti]

Tõusudeks avati Pobeda mäetipp (7439 m).

Pärast tööd rahvusvahelises alpilaagris MAL ja tõuse Korženevskaja ning koos Aaro Aedviiruga Pik Kommunismi tippudesse tõusis 20. augustil 1983 kell 13.30 Ilmar Priimets Pik Pobeda tippu. Sellega oli Ilmar Priimets täitnud nimetuse Lumeleopard nõuded. Vt Lisaks Spordileht nr 107 ja 108, 1983, Na pik Pobedõ, Vokrug Sveta 5 mai 1985

Rein Grauberg suri haiguse tagajärjel sissemarsil Lenini mäetipu baaslaagrisse.

Jaak Sumeri suri infarkti tagajärjel, töötades Lenini mäetipu all laagris instruktorina.

1984[muuda | muuda lähteteksti]

Tõus Tallinna mäetippu 1984. aastal

Ekspeditsioon Pamiiris Ilmar Priimetsa juhtimisel. Sooritati Esmatõus 6047 meetri kõrgusse tippu, millele anti Tallinna nimi. Esmatõus tehti kolme grupi poolt, kolme eri marsruuti.

17. augustil 1984 jõudsid sinna Ilmar Priimets (juht), Urmas Grauen, Enn Branno ja Rein Loik; 18. augustil 1984 – Jaan Künnap (juht), Anu Kallavus, Kalev Muru, Andres Paris, Ants Stern ja Tõnis Lepik; 19. augustil 1984 – Ivo Goldi (juht), Helme Suuk, Edgar Haavik, Ants Salk, Jüri Treijar, Risto Tanner, Vello Park, Lembit Hiiesalu ja Peet Väinastu.

Sama ekspeditsiooni käigus tegid Alfred Lõhmus ja Kalle Hansen 18. ja 20. augustil 1984 esmatõusu 5750- ja 5700-meetrisse tippu. Ühele tipule anti spordiühingu Kalev nimi.

Tallinna Alpinismiklubi vene sektsioonist tegi mitmed raske kategooria tõuse. Andrei Melnikov tegi Krasnojarski grupiga kaks 6. kategooria tõusu.

1985[muuda | muuda lähteteksti]

Esimese eestlannana 5B-l oli Helme Suuk tehes Fani mägedes kolm 5B-raskusastme kaljumarsruuti.

Pamiiris tõusul Lenini mäetippu hukkus Tiina Tamm, kes koos V. Tammega üritas mitteametliku tõusu. (Mitte segi ajada Tiina Tammega, kes tõusis Lenini tippu 2007.)

1986[muuda | muuda lähteteksti]

Rahvusvahelises alpilaagris Pamiir ’86 töötavad treener-konsultandid ja mägipäästjad Kalev Muru, Alfred Lõhmus ja Jaan Künnap tõusid kuue nädalaga kolme kõrgtippu (Korženevskaja (7105 m), Kommunismi (7495 m) ja Lenini (7134 m)). Neile anti aunimetus Pamiiri Lumeleopard.

Teise eestlannana läbis 5B-raskuskategooria marsruudi Anu Kallavus. Fani mägedes kaks 5B-kaljumarsruuti Maria ja Rudaki mägedele. Köiekaaslaseks oli Vladimir Vladimirov-Meema.

1987[muuda | muuda lähteteksti]

8. augustil 1987 tõusid esimesed eestlased Alfred Lõhmus, Kalev Muru ja Jaan Künnap venelaste grupis Han-Tengrile (6995 m (7010 m)). Kuna järjekordselt oli Pobeda marsruut suletud ja asendatud Han-Tengri marsruudiga, said need kolm eestlast Lumeleopardi aunimetuse.

1988[muuda | muuda lähteteksti]

Kolmanda eestlannana käis Heili Hani 5B-l Zamin Kagori eestlaste grupis.

1989[muuda | muuda lähteteksti]

[Jaan Künnap

1989. aastal Lenini mäetipus ]]

Eesti mägimatkajad Tjan-Shanis Han-Tengri (7010 m) mäetipus (2 inimest) Tõivo Sarmeti juhtimisel, Tarmo Riga.

Lenini (7134 m) ekspeditsioon Mihhail Sobelmani juhtimisel. Tippu tõusis 11 inimest.

Pamiiri-Alai ekspeditsiooni käigus Kalev Muru juhtimisel tehti Arki orus esmatõusu ühele 5000 m kõrgusele tippu ja nimetati see Eesti Ülikooli tipuks. 2. august 1989. 4258 m kõrgune mägi, raskuskategooria 4A, Tipus Kalle Hansen, Ivo Parmas, Ain Niller, Heikki Tuuksam, Uuno Ader, Kalev Muru. Artikkel Firni arhiivis Edasi 21.09.1989

30. juunil 1989 hukkus Fani mägedes Tallinnast pärit Mihhail Semenov (28-aastane) 2B-marsruudilt laskudes mööda 1B-marsruuti. Varing, seongu puudumine.

1990–1999[muuda | muuda lähteteksti]

1990[muuda | muuda lähteteksti]

Eestlased Korženevskaja mäetipul 1990. aastal

Toimus ekspeditsioon Pamiiri ja Tjan-Shani Vladimir Vladimirov-Meema juhtimisel. Lenini mäetipus (7134 m) käis 15 inimest ja Han-Tengri (6995 m) tipus 7 inimest. Mõlemal tõusul oli juhiks Jaan Künnap. Han-Tengril esimese eestlannana Helme Suuk.

Matkarühm Tõivo Sarmeti juhtimisel tõusis Estonia (6211 m) ja Lenini mäetippu (7134 m) 5 inimest.

Urmas Graueni juhitud matka käigus mitmed tõusud Elbruse (5642 m) tippu.

1991[muuda | muuda lähteteksti]

Ekspeditsioon Pamiiri Vladimir Vladimirov-Meema juhtimisel. Tõusude juht Jaan Künnap. Korženevskajal (7106 m) 5 inimest ja Pik Kommunismil (7495 m) 7 inimest. Teiste hulgas esimese eestlannana Helme Suuk, kes sai selle eest esimese eestlannana Lumeleopardi aunimetuse.

Matkarühm Tõivo Sarmeti juhtimisel tõusis Pamiiris Korženevskaja (7106 m) ja Pik Kommunismi tippu (7495 m). 12. augustil 1991 kell 15.40 Korženevskaja tipus Tõivo Sarmet, Raivo Plumer, Heiki Erm. 22. augustil 1991 Kommunismi mäetipus kell 15.00 Raivo Plumer ning kell 17.30 Tõivo Sarmet ja Heiki Erm. Aruanne (4 MB)

Ekspeditsioon Pamiiri Urmas Graueni juhtimisel. Ekspeditsioon tehti ettevalmistusena kavandatud Annapurna ekspeditsioonile, mis jäi ära. Lenin mäetipus (7134 m) mööda tavamarsruuti käis 11 inimest. Sooritati ka esmatõusud kahele 5000-lisele mäele, mis nimetati Norma (5467 m) ja Paide (5341 m) tippudeks.

Esimese „kodueestlasena“ tõusis Olev Sõerumäe Mont Blanci tippu (4807 m) iseseisvalt osalisena ühistõusus Prantsusmaa poolt.

1992[muuda | muuda lähteteksti]

Pamiiris kolm gruppi, mida juhtisid Urmas Grauen, Vladimir Vladimirov-Meema ja Tõivo Sarmet. Lenini mäetipus (7134 m) käis 8 inimest. Helme Suuk tõusis Lenini tippu teist korda (varem 1979. aastal).

1993[muuda | muuda lähteteksti]

Esimene eestlaste grupp Mont Blancil, Prantsusmaa poolt. Tipus käis 11 inimest. Tipus esimese eestlannana Helme Suuk. Ekspeditsiooni juht Vladimir Vladimirov-Meema ja tõusu juht Jaan Künnap.

Samal ajal toimus kaks eraldi ekspeditsiooni: Tjan-Shani, Han-Tengri tippu (6995 m). Gruppe juhivad Tõivo Sarmet ja Peedo Nelke. 02.08.1993 tõusid Han-Tengri tippu Peedo Nelke ja Eero Ots. 4. augustil 1993 tõusis tippu Tarmo Riga.

Ilmus Peeter Varepi raamat "Alpikirka".

1994[muuda | muuda lähteteksti]

Esimene eestlaste grupp Aafrika kõrgeimal tipul Kilimanjarol (5895 m). Tipus käis 15 inimest, ekspeditsiooni juht Vladimir Vladimirov-Meema ja tõusu juht Jaan Künnap.

Kuu aega hiljem teine eestlaste grupp Kilimanjarol (5895 m), seekord Urmas Graueni juhtimisel. Tipus 11 inimest. Grupiga koos tõusid tippu esimesed eesti mägironijad Els Kütt ja Aili Grauen.

Toimus Aki Kettuneni (Soome) juhitud Eesti-Soome ühisekspeditsioon Pik Pobeda tippu (7439 m). Eestlased Eero Ots ja Peedo Nelke tõusevad Musta obeliskini umbes 7100 meetri kõrguseni. Tõivo Sarmet tõusis kõrguseni 6918 meetrit. Kõik kolm tõusid Pik Pobeda läänetippu (nimetatakse ka Vazha Pshavela) ning läbisid 5A-raskuskategooria marsruudi.

Ekspeditsioon Šveitsi Alpidesse, juht Erika Ader. Tõusti Matterhorni tippu (4478 m), mööda klassikalist Hörnligrati marsruuti. Tipus Priit Jaagant, Norman Aas, Kaari Kivikas-Simson (esimene eestlanna, ainult 16-aastane), Ivar Mäerand, Karri Kukk ja teise grupi koosseisus Aleksei Kovaltšuk ja Sergei Põshnjuk.

1995[muuda | muuda lähteteksti]

Rein Grabbi tõusis Lõuna-Ameerika, Andide kõrgeimale Aconcagua tippu (6962 m).

Tõus Alpides Matterhorni tippu mööda klassikalist Hörnligrati marsruuti. Grupi juht Tõivo Sarmet. Tipus käis viis inimest.

1996[muuda | muuda lähteteksti]

Esimene eestlaste matk Nepalis Mount Everesti ja Cho Oyu piirkonnas: Kala Patthar (5644 m), Cho La kuru (5420 m), Gokyo Ri (5357 m), Nameless Fangs (u. 5700 m), Renjo La kuru (5417 m). Reis 24.10.-2.12.1996; Ülo Suursaar (grupi juht), Aime Staskevitš, Raivo Raam.

1997[muuda | muuda lähteteksti]

Aleksei Kovaltšuk tõusis Cho Oyu tippu (8201 m) Peterburi grupi koosseisus.

Toimusid esimesed ekspeditsioonid Eestist Lõuna-Ameerika, Andide kõrgeimasse, Aconcagua tippu (6962 m). Tõivo Sarmet koos kaaslastega Arne Sarapuu, Raivo Plumer ning nädal hiljem Jaan Künnap koos kaaslastega Enn Nõmmik ja Üllar Põld.

Alpiklubi Firn organiseeris Eesti esimese naisekspeditsiooni Elbrus '97. Ekspeditsiooni juhtis Kalev Muru.

Asutati Mägiekspeditsioonide Klubi.

Asutati Tallinna Kaljuronimisklubi.

1998[muuda | muuda lähteteksti]

Esimene eestlaste matkareis (Ülo ja Ülle Suursaar; 21.06.-15.07.1998) Pakistani Himaalajasse Nanga Parbati jalamile (Fairy Meadows) ning Karakorami Gilgiti ja Hunza piirkonda (Rash Pharil u. 5000 m).

Toimub Mägiekspeditsioonide Klubi ekspeditsioon Cho Oyu mäele (8201 m). Ekspeditsiooni juht Tõivo Sarmet. 9. oktoobril 1998 jõudsid Arne Sarapuu ja Tarmo Riga ning 11.10.1998 Margus Proos, Raivo Plumer ja Tõivo Sarmet Cho Oyu (8201 m) tippu. Ekspeditsiooni käigus saavutab Helme Suuk eesti naiste kõrgusrekordi, tõustes kõrgemale kui 7500 meetrit merepinnast. Balti mägironijate kokkutulekul tunnistati see aasta parimaks tõusuks. Vt lisaks Õhtuleht 26.10.1998

Toimus Peterburi grupi ekspeditsioon Džomolungmale, mille käigus Aleksei Koval ja Boris Slepikovski tõusid kõrgemale kui 8500 meetrit merepinnast.

1999[muuda | muuda lähteteksti]

Toimus Mägiekspeditsioonide Klubi organiseeritud tõus, Tõivo Sarmeti juhtimisel, Põhja-Ameerika kõrgeimasse, Denali tippu (6194 m). 31.05.1999 tõusid tippu Tõivo Sarmet, Ivar Lai, Urmas Leppmets, Ivar Mäerand, Raivo Plumer, Raul Vahisalu, Andrus Öövel.

Aprillis korraldas Noorte Matkaklubi Valdo Kanguri juhtimisel tõusu Elbruse idatippu (5621 m). Esmakordselt laskuvad eestlased nii kõrgest tipust lumelaudadel ja suuskadel. Tipus 15.04.1999 Valdek Udris, Kristjan-Erik Suurväli ja Marek Hajetski, kes laskuvad lumelaudadel ja Valdo Kangur, Peeter Luik, Renee Tuul ning soomlased Ilkka Uusitalo ja Mika Seppänen suuskadel.

Toimus Jaan Künnapi Alpinismiklubi ekspeditsioon Pamiiri, Lenini mäetippu (7134 m). Ekspeditsioonil ei osale ühtegi JK Alpiklubi liiget. Tipus Alar Linna ja Eric Hints.

Tõusud Alpides Mont Blancile (4807 m). Mitmed eestlaste grupid tõusid suve jooksul, enamasti Itaalia poolelt Mont Blanci tippu. Tipus kokku üle 100 inimese. Noorte Matkaklubi grupis osaleb Valdo Kangur juhtimisel poolt 77 inimest.

Eestlaste esmatõus Alpide kõrguselt teise tippu, Dufourspitzi (4634 m). Tippu jõudsid Heino Kristal juht, Peeter Tarvis ja Mall Kivisalu, hiljem samal päeval jõudsid tippu Valdo Kangur juht, Toomas Holmberg, Boris Mushinski ja Terje Tähe.

Taasasutati Alpiklubi Firn.

Asutati Jaan Künnapi Alpinismiklubi (JKA).

2000–2009[muuda | muuda lähteteksti]

2000[muuda | muuda lähteteksti]

Noorte Matkaklubi korraldas Valdo Kanguri juhtimisel Eesti-Soome ühisekspeditsiooni Pamiiris Lenini mäetippu (7134 m). 15. augustil 2000 tõusid tippu Toomas Sumeri ja Boris Slepikovski (kaheksandal mäepäeval!). 16. augustil 2000 olid tipus Toomas Holmberg ja Jüri Vilismäe. 21. augustil 2000 tõusid tippu Valdo Kangur ja Valdek Udris. Valdek Udris laskus tipust mööda Lenini tipu põhjaseina lumelaual. Tema laskumine on üldse teine laskumine Lenini tipust ning esimene lumelaual. Kristjan-Erik Suurväli laskus lumelaual 6400 meetri kõrguselt mööda tavamarsruuti. Soomlased Ilkka Uusitalo, Aksana Koivunen, Ilkka Koskinen, Antti Kurola ja Riku Lavia tõusid Lenini mäetippu mööda Lipkini marsruuti kuni 6800 m kõrgusele ja laskusid sealt suuskadel.

Noorte Matkaklubi ja JK Alpiklubi alustavad jääseina ronimisvõistlustega Rannamõisa pangal.

Bezengi-Elbrus mägimatka lõpuks tõusid 28.07.2000 Elbrusel nii lääne (5642 m) kui idatippu (5621 m) Raivo Plumer (juht); läänetippu Eduard Pukkonen, Ülo Suursaar, Jaan Ainelo; idatippu Urmas Lest.

Viiskümmend aastat tagasi vallutasid Maurice Herzog ja Louis Lachenal esimeste inimestena üle 8000 m kõrguse mäe (Annapurna 8091 m, 3. juunil 1950). Tähistamaks seda sündmust, asutas JK Alpiklubi Tarmo Riga ja Arne Sarapuu ettepanekul Rändauhinna. JKA Rändauhinna esimeseks laureaadiks sai Valdek Udris oma tõusuga Leninile (7134 m) ja laskumisel sealt lumelaual.

2001[muuda | muuda lähteteksti]

Mägiekspeditsioonide Klubi korraldas ekspeditsiooni Tõivo Sarmeti juhtimisel Karakorumi, Broad Peak (8047 m) mäele. See on teine Eestist korraldatud ekspeditsioon üle 8000 meetri kõrgusele tippu. 23.07.2001 jõudsid Raivo Plumer ja Tarmo Riga Broad Peak eeltippu „Rocky Summit“ (8012 m). Balti mägironijate kokkutulekul tunnistati aasta parimaks tõusuks.

JK Alpiklubi ekspeditsioon Põhja-Ameerikasse Denali (6194 m) mäele. Tipus Priit Melnik, Enn Nõmmik, Alar Sikk.

JK Alpiklubi ekspeditsioon Pamiiris Lenini mäetippu (7134 m). Tipus Urmas Peiker ja Hannes Oja.

Alpiklubi Firn reis Kaukaasias. Tehakse tipud 12.07.2001 Bjeduhh (4270 m) 2B, 13.07.2001 Volnaja Ispanija (4200 m) 3A, 17.07.2001 Trapets (3740 m) 2A, 22. juuli 2001 Elbruse ida- ja läänetipp sadulalt (5642 m), 2A.

Alpides 23.08.2001 tõusid Valdek Udris ja Mart Toom Matterhorni (4478 m) tippu mööda Lion Ridge (Liongrat) marsruuti Itaalia poolelt. Samuti tehti La Tour Ronde (3792 m) põhjasein 3A ja Deant du Geant (4014 m) tipud.

JK Alpiklubi alustab Öiste päästetööde võistluste korraldamist Rannamõisa pangal.

JK Alpiklubi Rändauhinna laureaadiks sai Raivo Plumer oma tõusuga Broad Peak (8047 m) eeltippu Rocky Summit (8012 m).

2002[muuda | muuda lähteteksti]

Aleksei Kovaltšuk tõusis Lhotse tippu (8516 m) Peterburi ekspeditsiooni koosseisus.

JK alpiklubi korraldas õppereisi Ullu-tau alpilaagrisse. Instruktorid Kalev Muru ja Heili Hani. Tehakse marsruute 2A ja 2B Lazga, 3A Tju-Tju (4460 m) traavers.

JK Alpiklubi korraldas ekspeditsiooni Pamiiri Lenini mäetippu (7134 m). Tipus Jaan Künnap (grupi juht) koos nelja kaaslasega.

8. veebruaril 2002 tõusis Toivo Laan Suur-Ararati (5165 m) tippu.

30. juulil 2002 tõusid Alpides Matterhorni mäe tippu (4478 m) mööda Liongrati marsruuti Viktor Palm, Priit Rooden, Meeri Sassian, Vladimir Shor ja Marko Veisson.

JKA rändauhinna laureaadiks sai Aleksei Kovaltšuk tõusu eest Lhotsele (8516 m).

2003[muuda | muuda lähteteksti]

Mägiekspeditsioonide Klubi korraldas Tõivo Sarmeti juhtimisel ekspeditsiooni Himaalajasse Džomolungma (8848 m) mäele. 22.05.2003 kell 15:00 jõudis tippu Alar Sikk koos leedulase Saulius Viliusega. Alar Sikk kasutas tõusul lisahapnikku. Ivar Lai tõusis oma tipuüritusel 8550 m kõrgusele. Balti mägironijate kokkutulekul tunnistati see aasta parimaks tõusuks.

JK Alpiklubi ekspeditsioon Pamiiri Lenini mäetippu (7134 m). Tipus Leivo Sepp ja Marko Kalve.

JK alpiklubi korraldas õppereisi Ullu-tau alpilaagrisse. Instruktor Urmas Grauen. Tehakse marsruudid 13.07.2003 Mestia (4230 m) 1B, 18.07.2003 Kojavgan harja marsruut idast (3879 m) 3A, 20.07.2003 Tju -Tju teine läänetipp (4420 m) mööda lõunaribi 3B.

JK Alpiklubi Rändauhinna laureaadiks sai Alar Sikk oma tõusuga Džomolungmale (8848 m).

Kuus noort geograafi tegid augustis retke Kõrg-Tatrates. Tipu Rysy 2503 m traavers (Poolast Slovakkiasse) ja tõus Krivani tippu (2494 m). Grupis Tiina Kuusik, Eveli Sisas, Kadri Kiilu, Siim Sepp, Rasmus Kask ja Hendrik Proosa.

2004[muuda | muuda lähteteksti]

JK Alpiklubi ekspeditsioon Tjan-Shani Han-Tengri (6995 m) mäele. 5. augustil 2004 toimus Han-Tengril maavärina tagajärjel jää- ja lumelaviin. Laviin vallandus Tšapajevi nõlvalt 6000 meetri kõrguselt ja tabas 4700 meetri kõrgusel mägironijaid. Kokku 11 Tšehhi, Ukraina ja Vene alpinisti hukkus. eesti ekspeditsiooni liikmed jäid laviini alumisse ossa, kuid pääsesid õnnelikult ja organiseerisid laviinijäänute päästmistöid.

Alpiklubi Firn korraldas õppereisi Ullu-tau alpilaagrisse. Instruktor A. Olik Ukrainast. Tehakse marsruudid 11. juuli 2004 Gumatshi (3805 m), põhja harjalt 1B, 14. juuli 2004 Ullu-Tau läänetipp (4203 m), lääne harjalt 2B; 16. juuli 2004 Latsga (3995 m), lääne harjalt 3B, 17. juuli 2004 Latsga (3995 m), ida harjalt 3A, 20. juuli 2004 Tju-Tju (4460 m) traavers idast läände 3A, 21. juuli 2004 Tju-Tju teine läänetipp (4430 m), lõuna kontraforsilt 3B, 25. juuli 2004 Tseget-Tau (4102 m), kirde seinal põhja ribilt 3A, 27.-28. juuli 2004 Ullu-Tau (4207 m), traavers läänetipp – peatipp – läänetipp 4A.

14. juuli 2004 Latsga (3995 m) 3A, ja 16. juuli 2004 Latsga 3B.

Augustis tõusid Tartu matkajad Sander Lulla, Lauri Palumets ja Hendrik Proosa Gouteri marsruuti pidi Mont Blancile (4808 m).

Mägiekspeditsioonide Klubi organiseeris tõusu Tõivo Sarmeti juhtimisel Suur-Ararati (5165 m) tippu, et tähistada J.J.F. Parrot esmatõusu 175 aastapäeva.

Ilmus Jaan Künnapi koostatud „Matkaspordi käsiraamat“, mis võtab kokku erinevate matka liikide info ja on mõeldud kõigile looduses liikujatele.

JK Alpiklubi rändauhinna vääriliseks ei hinnatud ühtegi mägironimisalast saavutust.

2005[muuda | muuda lähteteksti]

JK Alpiklubi liige Leivo Sepp korraldas tõusu Lõuna-Ameerika kõrgeimasse tippu Aconcagua (6962 m). Tipus Kristjan-Erik Suurväli ja Meelis Nurk.

JK Alpiklubi korraldas ekspeditsiooni Pamiiri Lenini mäetippu (7134 m). 11. augustil 2005 tipus Johan Kütt, oletatavalt noorim eestlane, kes on jõudnud üle 7000 meetri kõrgusega tippu Pamiiris.

Saulius Vilius korraldas Leedu-Eesti ühisekspeditsioonil Karakorumisse Gasherbrum II (8035 m) mäele. Tipp jäi tegemata suure laviiniohu tõttu.

Aprillis tõusid 8 Tartu matkajat Marokos Kõrg-Atlase kõrgeimasse tippu Jebel Toubkal (4167 m).

Märtsis talvise suusamatka (10 matkapäeva,177 km) käigus Hibiinides (Koola ps, Venemaa) sooritati ka kolm talvist alpinistlikku tõusu järgmistel marsruutidel – Jumetsorr edelaribilt (1097m, 1B), Malyi-Vudjavr idaseinal "laviinikuluaarist" (1068 m, 2A), Otkol geograafide kurult (1058m, 1B). Grupi koosseis: Andres Hiiemäe, Timo Palo.

3. juulil 2005 tõusis Eveli Habakuk koos prantslase Jean-Marie Renaud'ga Aiguille de Moine (3412 m) tippu mööda idaseina 5A-raskuskategooria marsruudil.

Kesk-Kaukasuse mägimatka raames (matka juht Jaan Ainelo) tõusid 16. juulil idast Elbruse idatippu (5621 m) Eduard Pukkonen, Madis Pukkonen, Ülo Suursaar ja Jüri Vilismäe (selle tõusuga on Jüri Vilismäe tõusnud Elbrusele kõigist neljast põhisuunast). Lisaks Cheget Tau (4102 m, 2B) ja Gumatshi tipp.

17. juulil 2005 tõusid instruktor Anatoli Petrovitš Oliku juhtimisel Andres Hiiemäe ja Tõnu Põld Tju-Tju 1. läänetippu (4420 m) mööda edela seinal olevat Hatskevitši marsruuti 5A-raskuskategooria.

21.juulil 2005 tõusid Kesk-Kaukaasias Ushba (4694 m) mäe põhjatippu esimeste eestlastena Viktor Palm ja Marko Veisson.

24. juulil 2005 tõusid instruktor Anatoli Petrovitš Olik juhtimisel Andres Hiiemäe ja Tõnu Põld Dzailyk (4533 m) mäe tippu mööda lõunaseina, üle zandarmi "Monah", 5A-raskuskategooria.

Juulis Ullu-Tau alpilaagris viibinud grupp (Ursula Hiiemäe, Tõnu Põld, Andres Hiiemäe) sooritasid piirkonnas lisaks ka järgmised tõusud: Via-Tau lõuna harjalt traavers (3620 m, 2B, Hiiemäe,A+2), Latsga kagu ribilt (3995 m, 4B, Olik, A+3), Ullu-Tau loode seinalt "Doska" (4203 m,4B, Olik,A+4)), Dzailyk põhja seinalt lääne harjalt (4533 m, 4A, Hiiemäe,A+2)

Alpiklubi Firn korraldas õppereisi Itaalia Alpidesse, tõusud tippudesse Signalkuppe (Punta Gnifetti) (4554 m, PD), Parrot Spitze (4436 m, PD), Ludwigshöhe (4342 m, PD), Vincenti Piramide (4215 m, PD). Grupijuhid Heili Hani ja Enok Sein.

Toimusid Tartu kaljuronijate ronimisreisid Soome Olhava seinale ja Ukrainasse Krimmi poolsaarele.

JK Alpiklubi Rändauhinna laureaadiks sai Andres Hiiemäe oma tõusudega Dzailyk (4533 m) 5A ja Tju-Tju (4420 m) 5A.

2006[muuda | muuda lähteteksti]

Matkamise ja Mägironimise Edendamise Klubi korraldas ekspeditsiooni Kristjan-Erik suurväli juhtimisel Pamiiri Korženevskaja (7105 m) ja Qullai Ismoili Somoni (endine Kommunism) (7495 m) mägedele. 7. augustil 2006 tõusid Korženevskaja (7105 m) tippu Kristjan-Erik Suurväli, Priit Joosu, Hannes Oja, Priit Rooden, Priit Simson. Kristiina Kindel tõusis 6800 meetri kõrgusele. 17.08.2006 tõusis Qullai Ismoili Somoni tippu Priit Joosu, Priit Rooden tõusis 7000 meetri kõrgusele, viimasesse telkimispaika. GoDiscover nr 5.

JK Alpiklubi korraldas ekspeditsiooni Pamiiri Lenini mäetippu (7134 m). 17. augustil 2006 tipus alpiklubi Firn liige Toivo Laan ja Kalle Ribelus.

Talvise suusamatka (Põhja-Rootsi, Sareki rahvuspark, 12 matkapäeva, 244 km) käigus 10.märtsil talvine tõus Kebnekaise (2117 m) tippu "Östraleden" marsruuti pidi (PD/2A). Grupi koosseis: Andres Hiiemäe

Eveli Habakuk tõusis Boliivias, Kuniglikud Kordiljeerid koos Pierre-Jean Dauphantiga 19.09.2006 Illimani (6438 m) raskuskategooria PD+ ja 30.08.2006 Huayna Potosi (6088 m) AD-raskuskategooria tippudesse.

17. juulil 2006 tõusid Loode-Venemaal Koola poolsaarel Bolshoi-Vudjavr (1068 m) tippu mööda põhjaseinal asuvat Lesenka marsruuti 5A-raskuskategooria Andres Hiiemäe (juht), Tõnu Põld ja Marko Aasa. Lisaks tehti samasse tippu viiv 4B-marsruut ja Malõi Vudjavri (1068 m) tippu 3A- ja 3B-marsruut ning Tahtarvumtshorrt peatippu (1154 m) 2B-marsruut ja Tahtarvumtshorri lõunatippu (1143 m, 2A).

20. juulil 2006 tõusid Mart Kainel ja Jaan Ainelo Alpides Matterhorni (4478 m) tippu Hörnli ribi (Hörnligrat) AD/3A-3B raskuskategooria marsruuti pidi ja 19. juulil tõusid Ülo Suursaar ja Indrek Vahtra Mont Blanci (4810 m) tippu Gouter' marsruuti (PD/2A) pidi. Sama reisi käigus tõusti ka 14.07.2006 Finsteraarhorni (4274 m, PD/2A) ja 17.07.2006 Mönchi (4099 m, PD/2A) tippu. Tippudes Ülo Suursaar (juht), Eduard Pukkonen, Jaan Ainelo, Mart Kainel.

22.08.2006 tõusid Kesk-Kaukaasias, Gruusias, Valdo Kanguri juhitud grupis 22 eestlast, sealhulgas kaks 13-aastast Kazbeki (5047 m) mäe tippu.

27.08.2006 tõusid Tartu matkajad Lauri Palumets, Marko Puksing ja Rainis Venta peale kahenädalast mägimatka idaküljest Atškerjakoli laavavoolu mööda Elbruse idatippu (5621 m). Üle 5000 m jõudsid varasemal tipukatsel ka Maarja Kirt, Mikk Gaškov ja Hendrik Proosa.

05.10.2006 tõusid Martin Luts, Silver Aid, Marko Aid, Peeter Pihelgas, Eduard Aksjonov, Jürgen Saarniit Suur-Ararati (5165 m) tippu.

26.11.2006 tõusid 37 eestlast Aafrika kõrgeima mäe Kilimanjaro (5963 m) tippu. Ühtlasi oli tegu uue maailma rekordiga: kõige enam ühe rahvuse esindajaid ühel päeval Kilimanjaro tipus. Varasem rekord kuulus 32 ronijaga USA-le.

18.12.2006 tõusid Alar Sikk (juht) ja Andras Kaasik Aconcagua (6962 m) tippu.

Toimub Tartu kaljuronijate ronimisreis Soome. Käiakse Olhava, Huuhkajavuori ja Havukallio seintel.

JK Alpiklubi Rändauhinna laureaadiks sai Priit Joosu oma tõusudega Korženevskajale (7105 m) ja Qullai Ismoili Somonile (endine Kommunism) (7495 m).

2007[muuda | muuda lähteteksti]

13.01.2007 tõusid Jane Riga, Alar Sikk, Priit Melnik, Tarmo Riga ja Toomas Sumeri Antarktika kõrgeimasse tippu Vinson Massif (4892 m). Tegu oli ühtlasi ka eestlaste esimese mägiekspeditsiooniga Antarktikasse.

JK Alpiklubi korraldas ekspeditsiooni Pamiiri Lenini mäetippu (7134 m). Tipus Tiina Tamm, Priit Joosu, Jüri Saarniit, Üllar Põld, Raimo Rotberg. Tiina Tamm on pärast Helme Suuki teine eestlanna üle 7000 meetri kõrguse mäe tipus.

Valdo Kangur korraldas ekspeditsiooni Pamiiri Lenini mäetippu (7134 m). Tipus Argo Mere, Fred Viidul, Tarmo All ja Ivar Mäerand. Argo Mere on esimene eestlane, kes laskub Lenini tipust mööda põhjaseina suuskadel. Päev hiljem laskub mööda Lenini mäe põhjaseina 6900 m kõrguselt suuskadel Valdo Kangur.

JK Alpiklubi korraldas reisi Kaukaasiasse Elbrusele (5642 m) mäele. Tipus käis 62 eestlast.

25.05.2007 tõusis Eveli Habakuk esimese eestlannana (prantslaste grupis) McKinley (6194 m) tippu.

17.07.2007 tõusid Raivo Plumer ja Avo Rõõmussaar Peruu Andides Huascaran (6768 m) tippu.

20.07.2007 tõusid Johan Kütt, Tõnu Põld ja Olavi Vaino Matterhorni (4478 m) tippu.

21.07.2007 tõusid Valdo Kangur juhtimisel 19 liikmeline grupp Kazbeki (5033 m) tippu, mööda 2B tavamarsruuti. Valdo Kangur tõusis esimese eestlasena Kazbeki tippu suuskadel ja laskus tipust samuti suuskadel Kirjeldus. Samal reisil tehti veel Ortsveri (4365 m) 2B, Dikanatse (3295 m) 1B tipud.

Alpinism.ee korraldas 23. juunist kuni 15. juulini alpilaagri Gruusias Zeskho alpilaagris. Tehti 2B, 3A ja 4A marsruudid. Käidi vaatamas Shkara Gruusia poolset külge.

20.08.2007 tõusid Tartu matkajad Itaalia tavamarsruuti pidi Mont Blancile (4808 m), laskudes hiljem Gouteri marsruuti pidi Prantsusmaa poole. Tipus Kairi Kiik, Maarja Kirt, Kristjan Rooni, Mikk Gaškov, Hendrik Proosa.

JK Alpilklubi liikmed korraldavad ekspeditsioon Himaalajasse Lobuche East (6119 m) mäele. 08.11.2007 tõusid tippu Tõnu Põld, Taimar Väljataga, Marko Aasa, Siim Kadak, Pille Lepik.

02.12.2007 tõusid Uus-Guineas Austraalia ja Okeaania kõrgeimasse tippu Carstensz Pyramid (kohalikus keeles Puncak Jaya, 4884 m) esimeste eestlastena Alar Sikk, Andras Kaasik ja Ervin Mast.

18.12.2007 tõusid Priit Melnik, Pille Saluvere, Tõnu Veski, Aivar Sepp Aconcagua (6962 m) tippu.

30.12.2007 tõusis Eveli Habakuk Aconcagua (6962 m) tippu, mööda False Polish Glacier marsruuti.

JK Alpiklubi Rändauhinna laureaadiks sai Tiina Tamm tõusuga Lenini mäetippu (7134 m).

2008[muuda | muuda lähteteksti]

27.01.2008 tõusis Alar Sikk Aafrika kõrgeimasse tippu Kilimanjarole (5963 m). Selle tõusuga sai Alar Sikust esimene eestlane, kes on tõusnud kõigi kontinentide kõrgeimatesse tippudesse nn "the Seven Summits" klubi liige.

Jaanuaris 2008 tõusis Allan Valge Aconcagua (6962 m) tippu.

Jaanuaris 2008 tõusid Jane Riga ja Tarmo Riga Andides viie vulkaani tippu Iliniza Norte (5126 m), Cotopaxi (5897 m), Chimborazo (6267 m), Pasachoa (4199 m) ja Corazon (4791 m).

Veebruaris korraldas Mägironimise ja Matkamise Edendamise Klubi korraldas tõusu Gruusias Kazbeki tippu. Tõus ebaõnnestus halbade ilmastiku olude tõttu. Kolm ööd telgis ja kaks ööd Meteo jaamas.

Jürgen Saarnit korraldas ekspeditsiooni Mustagh-Atale. Jõuti kolmandasse laagrisse 6800 meetri kõrgusele.

JK Alpiklubi korraldas reisi Kaukaasiasse Elbruse (5642 m) mäele. Tipus käis 57 eestlast.

JK Alpiklubi korraldas ekspeditsiooni Pamiiri Lenini mäetippu (7134 m). Tipus käisid Jelena Kravtšenko ja Anatoli Utemov.

Juunis käisid kaks Tartu kaljuronijat, Kairi Kiik ja Hendrik Proosa, Sloveenias ja Horvaatias ronimisretkel. Paklenica rahvuspargis Anica Kuki massiivil kaljumarsruudid pikkusega kuni 350 m. Mosoraški 5c (350 m) tõusuga saavutati Balticum 2008 võistlusel kaljuronimises 3. koht. Kirjeldus

25. juulil 2008 tõusid Tõivo Sarmet, Helme Suuk, Inna Lai, Ivar Lai, Rauno Pukkonen, Jaan Reimand Uus-Guineas Carstensz Pyramidi (4884 m), kohalikus keeles Puncak Jaya tippu. Mägironimise ja Matkamise Edendamise Klubi korraldas Kristjan-Erik Suurväli juhtimisel ekspeditsiooni Tjan-Shanis, Pobeda (7439 m) mäele. 8. augustil 2008 tõusis Urmas Peiker kõrval asuva Han-Tengri (7010 m) tippu. 10. augustil 2008 tõusid Priit Joosu ja Hannes Oja Pobeda (7439 m) tipuürituse käigus Pobeda läänetippu (6918 m) (Vazha Pshavela) ja ööbisid seal lumetormis neli ööd. Hannes Ojal külmusid sõrmed.

Alpiklubi Firn tegi Alpides Mount Blanci massiivil, Aiguille de Tour (3542 m) 2 marsruuti (PD+, AD) ja Aiguille de Chardonnet (3824 m) 1 marsruut (AD). 09.07.2008 hukkus Aiguille de Chardonett tipust laskudes Eva Liivak.

JK Alpinismi rändauhinna laureaadiks sai Alar Sikk, kes on esimese eestlasena tõusnud kõigi kontinentide kõrgeimatesse tippudesse (the Seven Summits).

2009[muuda | muuda lähteteksti]

Jaanuaris 2009 tõusid Jane Riga ja Tarmo Riga Argentinas La Ramada (6384 m) ja Mercedario (6720 m) tippu.

Mais 2009 tõusis Tarmo Riga Põhja Iraanis Damavand (5670 m) mäe tippu.

15. juunil 2009 tõusis Mikk Gashkov Ecuadoris Chimborazo vulkaani madalamale kaksiktippu, nn Ventimilla tippu (6225 m). Kairi Kiik ja Hendrik Proosa tippu ei jõudnud, kuid tõusid üle 6000 meetri. Sama reisi käigus tõusti Pichincha vulkaani madalamale Rucu Pichincha (4698 m) tippu. Kirjeldused. Nädal hiljem üritab tippu tõusta ka teine seltskond, kuid halva ilma tõttu jääb piiriks 5300 m.

14. juulil 2009 tõusis Eveli Habakuk koos Michel Adamiga Lagginhorni (4010 m) tippu mööda lõunaharja, AD-raskuskategooria ja 15.07.2009 Weissmies (4023 m) tippu mööda tavarada, AD-raskuskategooria.

4. augustil 2009 tõusid esimeste eestlastena Üllar Põld ja Tiina Tamm Hiinas Muztagh Ata (7546 m) mäe tippu. Tiina Tamm on esimene eestlanna, kes on tõusnud üle 7500-meetrise mäe tippu.

Juunis korraldas Urmas Grauen tõusu Kazbeki mäetippu Gruusias. Keegi tippu ei jõudnud.

Valdo Kangur korraldas õppereisi Gruusiasse ning grupp üritab tõusu Tetnuldi mäele.

Juulis 2009 tõusis Jürgen Saarniit Iraanis Damavand (5670 m) mäe tippu.

Augustis 2009 tõusis Allan Valge sakslaste grupis Lenini mäetippu (7134 m).

Eesti Matkaliit koos Välisministeeriumiga korraldas mägimatka 180. aastapäeva tähistamiseks Parroti esmatõusust Ararati (5165 m) mäe tippu. 09.10.2009 tipus Vahur Luhtsalu, Virge Luhtsalu, Jaan Künnap, Riho Västrik, Erki Tammiksaar, Urmas Peiker, Marko Johanson, Toomas Holmberg, Jonne Kotta, Erik Jaaniso, Tõnis Tähe, Raili Hein, Roman Hein, Henri Semmel, Anu Tammepuu, Marge Lodjak, Toomas Meldre, Mairi Sikka ja Vahur Lokk.

Andres Hiiemäe tegi Kaukaasias Bezengi alpilaagris 18. juunil 2009 Gidan (4167 m) tipu kaguharjalt 2A-marsruuti ja üritas Misses-Tau (4427 m) paremalt kontraforsilt idaseinal 5B-kategooria marsruuti. Jõuti kuni 4300 m kõrgusele, läbimata jäi 3 vertikaalset köit tipubastionil öösel sadanud 15–20 cm paksuse lumekihi tõttu. Kirjeldus.

Alar Siku Matkaklubi organiseeris kaks tõusu Kazbeki mäele. Juunis tipus Alar Sikk (juht), Aira Tammemäe, Meelis Soomets. Septembris Rita Malken, Aira Tammemäe, Ago Altjõe, Ahto Altjõe, Ertti Hermanson, Väiko Dorbek ja Ever Lipp. Vt lisaks Eesti Päevaleht 24.10.2009

11. oktoobril 2009 tõusis Eveli Habakuk koos Michel Adamiga Island Peak (Imja Tse, 6189 m) tippu Kesk-Nepalis Himaalajas, PD+ raskuskategooria.

5. detsembril 2009 tõusis Tarmo Riga Aconcagua (6962 m) tippu.

Detsembris organiseeris Alar Siku Matkaklubi tõusu Aconcagua (6962 m) tippu. Keegi grupist tippu ei jõudnud.

2010–2020[muuda | muuda lähteteksti]

2010[muuda | muuda lähteteksti]

Jaanuaris tõusid Fred Viidul (koos oma kitarriga, millel ta mängis tipus laulu "Koduküla Väike Maja") ja Mikk Pääru Aconcagua (6962 m) tippu.

9. jaanuaril 2010 tähistas Alpiklubi Firn oma tegevuse 50. juubelit. Universitas Tartuensis

12. märtsil tõusid 7 Tartu matkajat 10-päevase suusamatka käigus Hibiinides Petreliuse tippu (1141 m, 1B). Lisaks tehti veel seitse kuru raskustega kuni 1B vene järgi. Matkast lähemalt

4.-13. juulil toimus matk Monte Rosa piirkonda Itaalias, mille käigus tõusis matkagrupp järgmistesse tippudesse: 6. juuli Breithorn 4164 m, 7. juuli Castor 4228 m, Pollux 4099 m, 10. juuli Balmenhorn 4167 m, Corno Nero (saksa nimega: Schwarzhorn) 4322 m, Lydwigshöhe 4341 m, Parrotspitze 4436 m, Vincent Pyramid 4087 m, 11. juulil Zumsteinspitze 4563 m, Grenzsattel (Alpide kõrgeim sadul )4452 m, Dufourspitze 4634 m, 12. juuli Lyskamm traavers (Ida-Lyskamm 4527 m, Lääne-Lyskamm 4447 m, 1 km sadul 4417 m) Lys kurult kuni Felikjoch kuruni laskudes ning tagasi Lysi liustikku tõustes üle Lyskammi nina 4272 m. Matkast lähemalt: http://traverselion.wordpress.com/

16. juulil tõusid kaks seongut Anu Peljo ja Martin Ruudi ning Helen Korju ja Toomas Kuul Matterhorni (itaalia keeles: Monte Cervino) 4476,4m Itaaliapoolsesse tippu Lion marsruuti kasutades. Tõusust täpsemalt: http://traverselion.wordpress.com/

22. juulil tõusis Tõnis Peljo Lenini mäetippu (7134 m). Tõus toimus üksinda (kasutades siiski kohalikku baaslaagriteenust) ning tipp saavutati esimese mägironijana sel hooajal.

27.07 tõusis Eesti Kun-Lun ekspeditsioon koosseisus K-E. Suurväli, P. Joosu, P. Simson, A. Mere, S. Kadak, J. Sibul ja M. Aasa Lazio tippu (6045 m). Tegemist oli teise tõusuga üleüldse sellesse tippu ja marsruudi esmaläbimisega. 3.08 tegid esmatõusu Marko Aasa, Priit Joosu ja Kristjan-Erik Suurväli 5202 m (gps 5227 5 m eksimust) meetri kõrgusele nimetusse tippu Qongtan ja Kalakolu liustike vahel. Tõus oli umbes 2B kategooria. Kell 11:47 jõuti tippu.

9.-17.augustil läbisid Kairi Kiik ja Hendrik Proosa Ukrainas Krimmi poolsaarel Forosskaja Gruppa massiivi Forosskii Kant nimelisel seinal neli alpinistlikku kaljumarsruuti. "ПО ЦЕНТРУ ЗАПАДНОЙ ЧАСТИ МАССИВА" (350 m 1Б, 10 м IV), "ПО ПРАВОМУ КРАЮ ЗАПАДНОЙ ЧАСТИ МАССИВА" (400 m 2А, 40 m IV), "ПО ВОСТОЧНОМУ КРАЮ (ПК)" (240 m 2Б) ja "ПО КРАЮ ЛЕВОЙ СТОРОНЫ “ЗЕЛЕНОГО УГЛА”" (400 m 4А, 20 м V). Täpsem info

12. septembril tõusid Damavandi 5671 (Iraanis) tippu Siivi Liivik, Airi Sokk, Andres Karu, Aare Hommik, Andero Saar ja Toomas Holmberg

23. oktoobril tõusis Kunnar Karu Mera Peak 6476 m ja 3. novembril Baruntse 7129 m tippu. Tõusud tehti SummmitClimb INC kommertsekspeditsiooni raames. http://baruntseexpedition2010.blogspot.com/

2011[muuda | muuda lähteteksti]

26. veebruarist 4. märtsini ronisid Andres Hiiemäe ja leedukas Saulius Saikauskas Slovakkia Tatrates Maly Kežmarsky štit põhjaseinal talvistes oludes kolm kaljumarsruuti. Marsruudid "...", III; "Orlowskeho cesta", IV ja "Koncert sa nekonal", IV+. Esimesel marsruudil olime sunnitud ebasoodsates ilmaoludes ka külmööbima. Paar päeva varem maha sadanud 40 cm lumevaip aeglustas edasiliikumist ning julgestuseks sobivate kaljupragude leidmist, mistõttu jäime laskumise alustamiseks pimeda kätte. Pärast keskööd otsustasime jõu säästmiseks harjale ööbima jääda. Esimese hommikuvalgusega jätkasime liikumist ja keskpäevaks olime kenasti tagasi hütis.

24. veebruaril 2011 tõusid Raivo Plumer, Tõivo Sarmet ja Jaan Reimand Mehhiko kõrgeima mäe (vulkaan) Orizaba tippu (5622 m)

Aprilli alguses tõusis Andres Karu üksi Mehhiko kõrgeima mäe (vulkaan) Orizaba (5622 m) tippu.

16. mail jõudsid Džomolungma (8848 m) tippu, Jagged Globe kommertsekspeditsiooni koosseisus kell 06:10 Tanel Tuuleveski (koos Wangdi sherpaga) ja kell 06:30 Andras Kaasik (koos Pem Chiri sherpaga). Tanelist ja Andrasest said teine ja kolmas eestlane, kes Džomolungmale tõusnud. Enne neid ei olnud keegi Eestist Džomolungmale tõusnud Nepali poolelt. Jagged Globe ERR intervjuu DELFI

22. juulil tõusis Andres Hiiemäe koos kahe vene alpinistiga Ivan Miroshnichenko (Tšeljabinsk) ja Sergei Zurbulajev (Ulan-Ude, Burjaatia) Ida-Kaukasuses, Dagestani-Aserbaidžaani piiril asuva Erydag (3925 m) mäele mööda Poljakovi marsruuti, vene raskuskategoorias 5B. Tõus sooritati rahvusvahelise alpinismifestivali "Dagestan-2011" raames, sama tõus tunnistati ka festivali parimaks tõusuks.

25.–31. juulil läbisid Kairi Kiik ja Hendrik Proosa Itaalias Orco orus (Valle dell'Orco) massiivil Sergent neli kaljumarsruuti. Apparazione del Cristo Verde (330 m, Alpide marsruudikategoorias TD), Via Locatelli (170 m, D+), Nautilus (270 m, TD-) ja Via Delle Placche (250 m, D+). Marsruudid läbiti vabaronimisega ja ajutiste vahejulgestuspunktidega, jaamad ja siledad pragudeta seinaosad olid varustatud slämburnaeltega.

28. juuli tõusid Marx mäetippu (6726 m) Tajikistanis Priit Joosu (juht), Priit Simson, Allan Valge, Jaan Sibul ja Sven Oja, marsruut 4A. 3. augustil tõusid Sosednaja (5936 m) tippu Jaan Sibul (tõusujuht) Sven Oja ja Erkki Aadli, marsruut 2B.

3. augustil 2011 tõusid Üllar Põld, Tiina Tamm, Olavo Vaino, Arno Sults, Kaupo Tiislär ja Koit Teder Koskulaki (7028 m) tippu Hiinas Kunluni mäestikus.

3. augustil 2011 tõusis Anu Nõulik Muztagh Ata (7546 m) tippu Hiinas.

10. augustil tõusid Jane ja Tarmo Riga koos Arviga (kohalik mees) Nun Kun massiivis asuva Nuni tippu (7135 m) Indias. Nun-Kun.Blogspot

3. septembril tõusis Ülo Kangur koos hispaanlastega Pürenee mäestiku kõrgeimasse Aneto (3404 m) tippu Hispaanias. [1]

16.–24. septembrini piirasid Andres Hiiemäe koos leedulase Saulius Saikauskas Geisleri/Odle mäemassiivi Dolomiitides (Itaalia) ning ronisid kolm kaljumarsruuti. Kleine Fermeda (2800 m), via Südostkante, IV; Sass de Mesdi (2760 m), Direkte Südwand ehk via Moroder-Malsiner, VI A1 (VII); Sass Rigais (3025 m), traavers Ostgrat-Normalweg von Westen, II.

2012[muuda | muuda lähteteksti]

Ekspeditsioonigrupp 2012. aastal Tartu Ülikool 350 mäetipus

12. veebruaril 2012 tõusid Kalle Oja, Sven Vallimäe, Meelis Luukas, Indrek Tammemagi ja Tiit Orlovski Lõuna-Ameerika kõrgeimasse, Aconcagua tippu (6962 m).

Juulis toimus ekspeditsioon Karakorumis Gasherbrum I-le (8080 m) Nepali ja Hiina piiril. Ekspeditsioonil osalesid Saulius Vilius (Leedu), Tarmo Riga, Allan Valge ja Tanel Tuuleveski (Eesti). Tõusta õnnestus 6500 meetri kõrgusele, edasise tõusu välistas pikk lumesaju periood.

31. juulil tõusis grupp koosseisus Andres Hiiemäe (grupijuht), Merili Simmer, Erik Jaaniso, Priit Rooden, Marko Aasa, Tõnu Põld, Sven Oja, Priit Joosu, Priit Simson, Kristjan-Erik Suurväli Tartu Ülikool 350 mäetippu (6258 m), Kesk-Pamiiri mäestikus Tadžikistanis Kokkuvõte Pildigalerii Eesti Ekspress 9. august 2012 ERR

28. oktoobril kell 10.30 tõusis Kunnar Karu (Nipernaadi klubi) Ama Dablam tippu (6,812), Nepalis SummmitClimb INC kommertsekspeditsiooni raames.

Tõus Boliivias Alpamayo Pequeno tippu Priit Melnik ja Pille Saluvere

Kunnar Karu koos kohalike sõpradega ronis suvel alpides Frendo Spur to Aguille de Midi (D+ / III 4 1200 m, 4B-marsruut), Aguille du Plan traververse, Küfner ridge to Mt Maudit (4656m, 1100 tõusumeetrit 3B-marsruut), Mt Blanc du Tacul (4232 m) via Three-Sommets Mt Blanc route.

Kalle Kiiranen (grupi juht), Jüri Vilismäe, Meelis Vind, Liidia Vind, Meelis Viirma, Maila Viirma, Kalle Tammemäe, Alar Ojalill, Einar Kivisalu tegid matka Alpides, Zermatti piirkonnas. Matka käigus tehti ühine matk ning seejärel jaguneti gruppideks mille kestel tehti Matterhornil tõus umbes kõrguseni 4100 (AD), Breithorn (4164 m, F+) Täpsem teave Kalle Kiiraneni matkapäevikust

2013[muuda | muuda lähteteksti]

23.02.2013 – 01.03.2013, Prantsusmaal Chamonix ronisid Viljar Grauen, Petteri Grauen ja Allan Valge järgmised alpinistlikud jäämarsruudid – Cascade de Cosmique III TD M5 200 m, Le Fil a Plomb III TD- WI4+ M4 700 m (ronitud tehnilise osa lõpuni) ning jäämarsruudid – Cascade Sainte-Marie directe WI4+ 120 m, La solution WI4 100 m, Cascade de l*EMHM WI4+ 120 m.

24.02.2013 – 01.03.2013, Norras Rjukanis ronisid Erkki Aadli ja Meelis Luukas jäämarsruudid – To Menn og et Foster 5 köit WI 4, Blindtarmen WI 4, Isroser WI3, Svaddefossen WI4, Isfest WI3; Tõnu Põld ja Kaupo Tiislar – Plaster pa Saret WI3 (3 köit), Nedre Svingfoss WI3, Rollagsasiget WI3, Kyllingtrappa WI3; P.Joosu ja K-E Suurväli To Menn og et Foster 6 köit WI4, Isroser WI3, Nedre Svingfoss WI3, Plaster pa Saret WI3,

10.04.2013 tõusid Island Peak’i (Imja Tse, 6189m) tippu Raivo Plumer (juht), Ain Polma, Margus Proos, Jaan Reimand, Avo Rõõmussaar ja Margit Salmar.

13. mail 2013 üritasid Uko Nõulik ja Anu Nõulik tõusta Cho-Oyule. Tippu ei jõutud, tõusti umbkaudu tipuplatoo platoo algusesse. Anu Nõulik külmetas sõrmed.

17.07.2013 tõusid Kalle Kiiranen (grupi juht), Jüri Vilismäe, Eve Sankovski, Kaur Virunurm, Ele-Merike Pärtel, Priit Niibo Pamiiri-Alai (Fan) mäestikus Energia tippu (5120m).

21.07.2013 tõusid Kalle Kiiranen (grupi juht), Jüri Vilismäe, Eve Sankovski, Kaur Virunurm, Ele-Merike Pärtel, Priit Niibo Pamiiri-Alai (Fan) mäestikus Chimtarga tippu (5487m).

??.07.2002 tõusis Kunnar Karu, Katrin Merisalu, Targo Tennisberg, Marko Villup, Martti Järv, Rain Seepõld, Allan Sülla Suur-Ararati (5165m) tippu.

02.08.2013 tõusid Lauri Stern, Meelis Tapo, Kaire Roop, Marek Ojasalu, Hannes Oja, Kaido Plovits Suur-Kaukasuses Gruusias Kazbeki (5047m) tippu.

17.08.2013 tõusis Indrek Tammemägi Stok Kangri (6123m) tippu Ladakhis, Põhja Indias. Kokku oli grupis 4 inimest: 2 Nepaalist, 1 Suurbritanniast ja 1 Eestist.

17.10.2013 tõusid Ehtel Taevere, Ene Soop, Kersti Rüütelmaa, Kunnar Karu, Rene Käsik, Heldur Pedajas ja Siim Kadak Suur-Kaukasuses Gruusias Kazbeki (5047m) tippu.

27.12.2013 tõusis Tarmo Ploom esimese eestlasena Aafrika kõrguselt teise mäe Mount Kenya tippu Nelion (5188m).

29.12.2013 tõusis Kunnar Karu esimese eestlasena Aafrika kõrguselt teise mäe Mount Kenya mõlemasse tippu: Batian (5199m) ja Nelion (5188m).

2014[muuda | muuda lähteteksti]

Ekspeditsioon Kaukaasiasse Elbrusele (5642m). Tipus käis 12 eestlast.

02.08.2014 tõusid Priit Joosu, Allan Valge, Meelis Kuris ja Meelis Luukas Tjan-Shanis Han-Tengri (7010m) tippu.

08.08.2014 tõusid Anu Peljo, Ene Soop, Lauri Ehrenpreis, Lauri Stern ja Aivar Kolga Lenini (7134m) tippu.

??.10.2014-??.11.2014 tõusis Kunnar Karu Lõuna-Ameerika erinevatele tippudele: Iliniza Norte (5126m), Iliniza Sur (5248m), Cotopaxi (5897m), Cayambe (5790m), Antisana (5758m), Chimborazo (6268m).

30.12.2014 tõusis Kunnar Karu Lõuna-Ameerika kõrgeimale tipule Aconcagua (6962m).

2015[muuda | muuda lähteteksti]

15.01.2015 tõusis Andras Kaasik Antarktise kõrgeimale tipule Vinson Massif (4892m). Ühtlasi saavutas ta teise eestlasena kõigi kontinentide kõrgeimatele tippudele tõusjate klubisse (the Seven Summits).

23.01.2015 tõusid Marko Aasa, Vambola Sipelgas, Lisette-Huaniita Sipelgas Lõuna-Ameerika kõrgeimale tipule Aconcagua (6962m).

12.-14.02.2015 tõusid Ain Rästa, Indrek Tammemägi, Krista Kirspuu, Allan Sülla, Endro Roosimäe, Andres Karu, Katrin Merisalu Lõuna-Ameerika kõrgeimale tipule Aconcagua (6962m).

07.06.2015 hukkusid Peruus Ancashi piirkonnas Huarazi linna lähedal Cordilliera Blanca mäestikus, Tocllaraju mäel (6034m), umbes 5900 meetri kõrgusel Jane Riga, Tarmo Riga ja Allan Valge, kukkudes jääprakku. Ellu jäi ja päästjatel õnnestus päästa gruppi kuulunud liige Annemai Märtson.

??.07.2015 tõusid Priit Joosu ja Priit Simson Peruu Andides Alpamayo (5947m) tippu.

26.07.2015 tõusid Ene Soop, Lauri Ehrenpreis ja Lauri Stern mööda Lion Ridge (Liongrat) marsruuti pidi Matterhornile (4478m).

31.07.2015 tõusid Ene Soop ja Lauri Ehrenpreis Alpide kõrguselt teisele tipule Dufour (4634m).

18.08.2015 tõusid Üllar Põld, Tiina Tamm, Ain Rästa, Kaupo Tiislär ja Meelis Luukas Pamiiris Korzhenevskaja (7105m) tippu. Tiina Tamm on teine Eesti naine (Helme Suuk (1991)), kes on jõudnu Korzhenevskaja tippu.

2016[muuda | muuda lähteteksti]

24.07.2016 tõusid Ruslan Aizatulin, Ain Rästa, Mart Vernik, Meelis Luukas, Andres Rootalu, Marko Aasa, Krista Kirspuu, Katrin Merisalu ja Sven Illing Lenini (7134m) tippu.

03.08.2016 tõusid Kalle Kiiranen, Allan Sülla ja Marie Saame Lenini (7134m) tippu.

05.08.2016 tõusid Üllar Põld ja Tiina Tamm Pamiiris Korzhenevskaja (7105m) tippu. Tiina Tamm on teine eestlanna, kes on tõusnud viis korda seitsmetuhandeliste mägede tippu.

23.08.2016 tõusid Oleg Miroshnikovs (grupijuht), Maris Pärn, Renell Kaelep, Henry Patzig, Kristiina Vaik, Priit Lätt ja Taavi Adamson Fani mägedes Tadžikistanis Energia (5120m) tippu.

15.09.2016 tõusid Ülle Lobjakas, Raivo Plumer, Ain Polma (juht), Margit Salmar, Katrin Tombak ja Veiko Vaade Põhja Iraanis Damavandi (5670m) tippu.

07.11.2016 tõusid Erik Jaaniso ja Karmen Stimmer Khumbus Nepaalis Chukkung Ri (5559m) tippu.

2017[muuda | muuda lähteteksti]

Sven Oja ja Erkki Aadli ronisid Aiguille du Moine marsruudi: Face E – Voie Contamine Labrunie, TD, 6a > 5c, IV P2, (5A) Priit Joosu ja Kristjan-Erik Suurväli - Aiguille du Moine: Arête S Classiqueu,D (+) 5c > 5a III P3. (4B) Tõnis Aaliste ja Ahti Grünberg tõusid Matterhorni tippu Elbruse idatippu tõusid põhjaküljest Üllar Põllu grupp koosseisus Tiina Tamm, Erle Rudi, Siim Kadak, Kadak Elbruse läänetippu (5642 m) tõusis Marko Aasa ja grupp 31. juulil 2017 jõudsid Elbruse tippu Liina Ehrenpreis ja Riina Soo. Kazbeki tippu (5047 m) tõusis Marko Aasa juhitud 12-liikmeline grupp.

Martin Suga juhtimisel tõusis kaheksaliikmelisest matkagrupist kuus liiget India Himaalaja Stoki aheliku peatippu Stok Kangrile (6152 m). Stok Kangri on populaarne kuuetuhandeline, millele ronitakse peamiselt juulis-augustis.

29. juulil 2017 kell 13 tõusis Katrin Merisalu vene grupi koosseisus Tadžikistanis Pamiiri mäestikus Teaduste Akadeemia ahelikus asuva Korženevskaja (7105 m) tippu. Katrin peaks olema teadaolevalt kolmas Eesti naine, lisaks Helme Suukile (1991) ja Tiina Tammele (2015, 2016) kes on jõudnu Korženevskaja tippu.

6. augustil 2017 tõusid 4 Meelis Luukas, Kalle Kiiranen, Krista Kirspuu ja Ain Rästa Ismoili Somoni (Kommunism) (7495 m) tippu. Gruppi juhtis Kalle Kiiranen, Sama grupi liiga Allan Sülla tõusis tippu hiljem. Kalle gruppi kuulus ka varem kõrvalolevale Korženevsjake tõusnud Katrin Merisalu.

Bezengis tõusid Lauri Stern, Lauri Ehrenpreis Ehrenpreis, Matt Rammo - Dych-Tau 4B ja Misses-Tau 4B., Priit Lätt ja Kristiina Vaik - Gidan 2A, Archimedes 3A, Sella 3A, Bašhauz 3A, Rees Juurmaa - Mizirgi 5A

Tujuk-Su alpilaager Taavi Adamson ja Elise, Mariliis, Mattias, Masha, Ivan ja Kirill, Rees Juurmaa Sairam 5B


Välislingid[muuda | muuda lähteteksti]


Vaata ka[muuda | muuda lähteteksti]