Eesti kõrgalpinism

Allikas: Vikipeedia
Jump to navigation Jump to search
Peeter Varep (foto 1979)

Eesti kõrgalpinism on Eesti alpinistide mägironimine üle 6000 meetri kõrguste mägede tippu.

Eesti kõrgalpinismi alguseks võib lugeda 1960. aastat, kui rühm eesti alpiniste võttis ette Peeter Varepi juhtimisel mägiekspeditsiooni Pamiiri mäestikus kuuetuhandelise mäe tippu (vallutati Estonia tipp).

Kõrgtõusud Pamiiris[muuda | muuda lähteteksti]

Peeter Varepi poolt juhitud VSÜ Kalevi alpinismisektsioon kavandas alpinismi arenguplaani alates 1961. aastast. Kava sisaldas Eesti NSV ümmargustele tähtpäevadele pühendatud ekspeditsioonide läbiviimist NSV Liidu üle 7000 m kõrguste mägede tippu: 1965. aastaks oli plaanitud ekspeditsioon Taga-Alai ahelikus Lenini mäetippu (7134 m), 1970. aastal Kommunismi (7495 m) ja Korženevskaja (7105 m) ning 1975. aastal Tian Shanis Pobeda mäetippu (7439 m).[1]

Esialgu läks kõik plaanide kohaselt. 1965. aastal läbi viidud Peeter Varepi juhtimisel Taga-Alai ekspeditsiooni käigus tõusid 14 eestlast (treener Heino Paltser, tõusude juhid Heino Paltser ja Ragnar Palmre) 11. augustil Lenini mäetippu. Eestlaste tipputõus Leninil tippu oli esimene Baltikumis. 1970. aastal korraldatud eestlaste Pamiiri-ekspeditsiooni käigus tõusid 12 meest Ilmar Priimetsa juhtimisel Korženevskaja tippu ja 8 meest Heino Paltseri juhtimisel Kommunismi mäetippu. Eestlaste tipputõus Kommunismi tippu oli esimene Baltikumis.[1]

Järgnevatel aastatel valmistuti 1975. aastal plaanitavaks ekspeditsiooniks Tian Shanis Hiina piiri ääres asuvale Pobeda tippu (7439 m) . Kavandati 2 ettevalmistavat ekspeditsiooni: 1973. aastal Edela-Pamiiri, et tõusta tehniliselt raskele kuuetuhandelise mäe tippu ja 1974. aastal Lenini tippu, et paika panna ekspeditsiooni lõplik koosseis. Need retked toimusidki 1973. ja 1974. aastal, kuid ekspeditsioon Lenini tippu lõppes traagiliselt: hukkusid Priit Vürst, Eerik Reino ja Tõnu Tennisson, kui maavärina tõttu liikuma hakanud lumelaviin mattis nad suurde jääprakku.[1]

1975. aastal kavandatud ekspeditsioon Pobeda tippu jäi ära, sest aasta varem suleti alpinistidele Pobeda mägi Nõukogude Liidu teravate suhete pärast Hiinaga.[1]

Kõrgtõusud teistes mäestikes[muuda | muuda lähteteksti]

Teistesse kõrgmäestikesse jõudsid eesti mägironijad hiljem: 1983. aastal Tian Shani (Ilmar Priimets), 1997. aastal Andidesse (Tõivo Sarmeti ja Jaan Künnapi grupid), 1998. aastal Himaalajasse (Eesti esimene Himaalaja ekspeditsioon), 2001. aastal Karakorami mäestikku (Eesti esimene Karakorami ekspeditsioon), 2008. aastal Hiina haldusalasse jääva Kaxgari mäeahelikku Ida-Pamiiris (Jürgen Saarniidu grupp) ja 2018. aastal Saser Muztaghi mäeahelikku Ida-Karakoramis (Kristjan-Erik Suurvälja grupp).

Baltikumi parimateks kõrgtõusudeks tunnistatud Eesti alpinistide kõrgtõusud[muuda | muuda lähteteksti]

Tõivo Sarmeti juhtimisel toimunud nelja ekspeditsiooni kõrgtõusud (1998, 1999, 2001, 2003) tunnistati Baltikumi parimateks
Alar Sikk (foto 2015)

Baltikumi meistrivõistluste raames selgitatakse muuhulgas välja Baltikumi aasta parim alpinistlik kõrgtõus. Seitsmel aastal oli parim kõrgtõus sooritatud eesti alpinistide poolt:

Eesti alpinistid, kes on tõusnud üle 7500 m kõrguste mägede tippu[muuda | muuda lähteteksti]

Eesti alpinistidele avanes võimalus ronida Ida-Pamiiri Hiina ala, Himaalaja ja Karakorami mägedes alles pärast NSV Liidu kokkuvarisemist. Seepärast moodustavadki Eesti alpinistide edetabeli ülemise poole tipputõusud, mis on tehtud pärast 1991. aastat:

Eesti naisalpinistid, kes on tõusnud üle 7000 m kõrguste mägede tippu[muuda | muuda lähteteksti]

Eesti kõrgtõusude rekordi areng[muuda | muuda lähteteksti]

Eesti kõrgtõusude rekordi areng (naised)[muuda | muuda lähteteksti]

Viited[muuda | muuda lähteteksti]

Vaata ka[muuda | muuda lähteteksti]