Väino Lepasepp
Väino Lepasepp (22. november 1931 Lümati küla, Ranna vald – 27. juuli 1963 Mooste lähedal) oli eesti geograaf ja alpinist.
Ta on esimesi eesti alpiniste, kes on tõusnud kuuetuhandelise mäe tippu (1960). 1960. aastal osales ta ka Eesti noorteadlaste esimeses kompleksekspeditsioonis Kamtšatkale, juhtis selle käigus alpinistina tõusu Avatša ja Kljutševskaja Sopka vulkaanile.[1]
Ta hukkus liiklusõnnetuses.[1]
Haridustee[muuda | muuda lähteteksti]
Ta õppis aastatel 1947–1950 Tartu Õpetajate Instituudis. 1956. aastal lõpetas ta Tartu Riikliku Ülikooli mullastikugeograafia ja geomorfoloogia erialal. Alates 1961. aastast oli ta TRÜ geograafiakateedri aspirant.[1]
Töökäik ja teadus[muuda | muuda lähteteksti]
Enne aspirantuuri astumist töötas ta mullastikukaardistajana ja kaardistusrühma juhina.[1]
Peamiselt tema metoodika alusel hakati 1956. aastal koostama Lõuna-Eesti künkliku moreenmaastiku kohta kompleksseid analüütilis-sünteetilisi kaarte. Ta esitas Haanja kõrgustiku künkliku moreenreljeefi näitel idee, et mandrijää pealetungi suunda saab kindlaks teha mitmesuguste mullatüüpide ilmakaarelise paiknemise alusel.[1]
Alpinism[muuda | muuda lähteteksti]
1958. aastal juhtis ta eestlaste grupi tipputõusu Kaukasuses Elbrusele (5642 m).[2]
1960. aastal võttis ta osa ekspeditsioonist Pamiiris Taga-Alai ahelikus. Selle käigus 30. juulil esmavallutati Hillar Kaalu juhtimisel 6211 meetri kõrgune seni veel vallutamata mäetipp. Tipp nimetati Estonia mäetipuks. Esmatõusjate seas tõusis tippu ka Väino Lepasepp[2] See oli eestlaste esimene kõrgtõus.
Viited[muuda | muuda lähteteksti]
- ↑ 1,0 1,1 1,2 1,3 1,4 Lepasepp, Väino. entsyklopeedia.ee
- ↑ 2,0 2,1 Ülevaade Eesti alpinismi ajaloost. jkalpiklubi.ee