Orienteerumine

Allikas: Vikipeedia
Disambig gray.svg  See artikkel räägib spordialast; ajakirja kohta vaata artiklit Orienteeruja (ajakiri)

Orienteeruja kontrollpunktis

Orienteerumine on Rahvusvahelise Orienteerumisföderatsiooni definitsiooni järgi spordiala, kus võistleja iseseisvalt liikudes läbib maastikul märgitud kontrollpunktid, kasutades orienteerumiskaarti ja kompassi.[1]

Orienteerumisalad ja võistluste liigid[muuda | redigeeri lähteteksti]

Rahvusvaheline Orienteerumisföderatsioon tunnustab nelja orienteerumisala:[2]

Orienteerumisvõistlusi liigitatakse:[3]

  • võistluse toimumise aja järgi:
    • päevased – toimuvad päevavalguses
    • öised – toimuvad pimedal ajal
  • võistluse iseloomu järgi:
    • individuaalvõistlused – kõik võistlejad võistlevad iseseisvalt, koostöö ja jälitamine rajal on keelatud
    • teatevõistlused – kaks või enam teatevõistkonna liige jooksevad järjestikuseid individuaaletappe
    • võistkonnavõistlused – kaks või enam võistkonna liiget teevad rajal koostööd
  • stardikorralduse järgi:
    • eraldistardiga võistlused – võistlejad stardivad rajale ühekaupa, kindlaksmääratud stardiintervalli vahega
    • ühisstardiga võistlused – võistlejad stardivad rajale kõik koos
    • viitstardiga võistlused – võistlejad stardivad rajale eelmis(t)e võistluspäeva(de) tulemuste alusel, stardiintervall vastab seniste tulemuste järgi kogunenud ajalisele kaotusele
  • tulemuste selgitamise järgi:
    • ühe stardikorraga võistlused – paremusjärjestus määratakse ühe võistluse tulemuste järgi
    • mitme stardikorraga võistlused – paremusjärjestus selgitatakse kahe või enama (sageli erinevatel päevadel toimuva) võistluse tulemuste summa järgi
    • eeljooksudega võistlused – eeljooksude parimad kvalifitseeruvad finaali, paremusjärjestus määratakse finaalvõistluse tulemuste järgi

Lisaks liigitatakse erinevate orienteerumisalade võistlusi distantsi pikuse järgi.

Suundorienteerumises peab võistleja raja (see tähendab etteantud kontrollpunktid kindlas järjekorras) läbima võimalikult kiiresti, paremusjärjestus selgitatakse raja läbimisele kulunud aja järgi. Valikorienteerumises on kindlaksmääratud kontrollaeg, võistleja peab kontrollaja jooksul läbima võimalikult palju kontrollpunkte ja jõudma enne kontrollaja lõppu finišisse. Pika kontrollajaga (3–24 tundi) võistkondlikku valikorienteerumist nimetatakse rogainiks.

Individuaalvõistlused toimuvad enamasti eraldistardiga, stardiintervall reeglina 1–3 minutit. Ühisstardiga individuaal- ja teatevõistlustel kasutatakse sageli hajutust (paralleelpunkte), et vältida võistlejate koostööd ja jälitamist.

Orienteerumise alusväärtused[muuda | redigeeri lähteteksti]

IOF käsitleb orienteerumist kui vaimset ja füüsilist väljakutset pakkuvat, tervislikku ja aktiivset elustiili toetavat, looduskeskkonda respekteerivat, kaasavat spordiala, mis sobib nii meestele kui naistele, erinevas vanuses ja erineva sotsiaalse taustaga inimestele.[4] Täpsusorienteerumine sobib ka puuetega inimestele.

Orienteerumine on nii võistlussport kui ka liikumisharrastus ja rahvasport. Võistlusspordina nõuab orienteerumine head kiirust ja vastupidavust, kombinatsioonis hea kaardilugemise ja teevalikuoskusega. Rahvaspordivõistlusel valivad osavõtjad endale sobiva kiiruse, nautides looduses liikumist koos samaaegse mõttetööga.

Orienteerumismaastik[muuda | redigeeri lähteteksti]

Orienteerujad maastikul

Orienteerumisvõistlused toimuvad enamasti loodusmaastikel, kuid mõned orienteerumisalad ja distantsid võivad toimuda ka linnamaastikel. Erinevates geograafilistes piirkondades on väga erinevaid orienteerumismaastikke, mis erinevad pinnamoe (reljeefi), pinnase, taimestiku ja selle läbitavuse, teede ja radade võrgu ja muude tunnuste poolest. See muudab võistluse iseloomu ja orienteerumisülesande iga kord erinevaks. Orienteeruja peab oskama kohaneda erinevate maastikega, kasutades antud maastikutüübile sobivaid orienteerumistehnilisi võtteid.[5][6]

Maastiku reljeef võib olla künklik, mägine, kaljune, ent võistlusi toimub ka tasandikel. Pinnas võib olla nii samblane kuiv metsaalus kui liivane pinnas, heinamaa, soo või raba. Metsa läbitavus võib suuresti varieeruda. Maastik võib olla näiteks hea nähtavuse ja läbitavusega palumännik, aga ka halvasti läbitav noorendik, tihnik või raiesmik. Sageli läbib võistlusrada väga erinevaid maastikuosi ning maastiku pidev muutumine nõuab orienteerujalt nii jooksukiiruse, sammupikkuse kui ka orienteerumistehniliste võtete kohandamist vastavalt oludele.[7]

Orienteerumisjooksu sprindidistantsid toimuvad sageli linnamaastikel või parkides. Rattaorienteerumise ja täpsusorienteerumise võistlused eeldavad teede ja radade võrku. Suusaorienteerumise võistlustel kasutatakse suusaradu, kuid sageli rajatakse spetsiaalne suusaradade võrk konkreetseks võistluseks.

Eestis on levinumateks orienteerumismaastikeks mõhnastikud, luitemaastikud, Lõuna-Eesti kuppelmaastikud ja Põhja-Eesti pangamaastikud.

Enne tiitlivõistlusi kuulutatakse võistlusmaastik keelualaks, mis tähendab, et võistlejatel ei ole lubatud minna nendele maastikele harjutama.[8]

Orienteerumiskaart[muuda | redigeeri lähteteksti]

Väljavõte orienteerumiskaardist

Orienteerumiskaart on topograafiline erikaart, millel näidatakse kõik objektid, mis võistlejale maastikul liikudes on ilmsed ja mis mõjutavad tema teevalikuid, näiteks pinnavormid, pinnasetüüp, taimestiku läbitavus, veekogud, asustatud alad ja üksikhooned, teed ja rajad, silmatorkavad üksikobjektid.[9] Pinnavorme ehk reljeefi kujutatakse orienteerumiskaardil samakõrgusjoonte abil. Samakõrgusjooned orienteerumiskaardil kujutavad endast sisuliselt kolmemõõtmelise reljeefi projektsiooni tasapinnale.

IOF on kehtestanud rahvusvahelised kaardistandardid, millega on sätestatud kasutatavate kaartide mõõtkava, samakõrgusjoonte vahe, kaardil kajastatavad objektid ja neile vastavad tingmärgid. Erinevate orienteerumisalade kaardistandardid on mõnevõrra erinevad.

Orienteerumisjooksu kaardid on mõõtkavas 1:10 000 või 1:15 000, sprindidistantsil 1:5000 või 1:4000. Mõõtkava näitab millises vastavuses on kaardil kujutatud objektide vahemaad võrreldes samade objektide vahelise vahemaaga maastikul. Näiteks mõõtkava 1:10 000 puhul vastab ühele sentimeetrile kaardil 100 meetrit maastikul. Reljeefi samakõrgusjoonte vahe on orienteerumisjooksu kaartidel 2,5 või 5 meetrit, sprindikaartidel 2 või 2,5 meetrit. Kaardil näidatakse ka magnetilised põhjajooned.

Kontrollpunktide asukoha täpsustamiseks trükitakse kaardile ka vastavate tingmärkidega legend, mis täpsustab kontrollpunkti objekti ja tähise paiknemist objektil.[6]

Orienteeruja üks olulisi oskusi on kaardilugemise oskus, see tähendab oskust tõlgendada kaardil esitatud informatsiooni.

Kompass[muuda | redigeeri lähteteksti]

Pöidlakompass (vasakul) ja plaadikompass (paremal)

Orienteeruja teine oluline abivahend on kompass, mis näitab magnetilist põhjasuunda. Enamasti kasutavad võistlejad plaadikompasse või pöidlakompasse. Kompassi kasutatakse asimuudi järgi kontrollpunkti suunas liikumisel.[5]

Rada[muuda | redigeeri lähteteksti]

Näide stardi, kontrollpunktide ja finiši kujutamisest suundorienteerumises
Kontrollpunktide legendi näidis

Orienteerumisrada on sisuliselt maastikul tähistatud kontrollpunktide kogum, mida võistleja peab läbima – suundorienteerumises kindlas etteantud järjekorras, valikorienteerumises vabalt valitud järjekorras. Kontrollpunktide asukohad näidatakse kaardil violetse ringiga. Stardi asukoht märgitakse kaardil violetse kolmnurgaga, finiši asukoht kahekordse ringiga. Suundorienteerumise kaartidel on kontrollpunktide ringid joontega ühendatud. Valikorienteerumise kaartidele kantakse kontrollpunktide asukohad, kuid punkte omavahel joonega ei ühendata.

Ajavõtu- ja märkesüsteem[muuda | redigeeri lähteteksti]

Raja läbimise ajavõtuks ja kontrollpunktide läbimise tõendamiseks kasutatakse elektroonilist märkesüsteemi. Eestis, Lätis, Saksamaal ja mitmes teises Euroopa riigis kasutatakse SportIdent märkesüsteemi, Soomes ja Norras kasutatakse EMIT märkesüsteemi.[10][11]

Võistlusklassid[muuda | redigeeri lähteteksti]

Võistlejad jagunevad soo ja vanuse järgi erinevatesse vanuseklassidesse. Tiitlivõistluste medalitele võisteldakse nn põhiklassides, mille rahvusvahelisteks tähisteks on M21 ja W21, Eestis M21 ja N21 (vastavalt 21-aastased ja vanemad mehed ja naised). Maailma, Euroopa ja Eesti meistrivõistluste medalitele võisteldakse ka noorte, juunioride ja veteranide vanuseklassides.

Päevakud ja võistlused[muuda | redigeeri lähteteksti]

Orienteerumisvõistlusi nii Eestis kui mujal maailmas korraldavad tavaliselt orienteerumisklubid.

Eestis on populaarsed orienteerumispäevakud, mis on sobivad orienteerumisharrastajatele (sealhulgas algajatele) ja mida orienteerumissportlased kasutavad treeningutena. Erinevatele vanuseklassidele on erineva pikkuse ja raskusastmega rajad. Orienteerumispäevakul osalemiseks ei ole vaja eelnevalt registreerida. Erinevates Eesti piirkondades korraldatakse orienteerumispäevakuid kevadest sügiseni erinevatel nädalapäevadel tööpäevade õhtutel: Tallinnas, Tartumaal ja Pärnumaal neljapäevadel, Läänemaal, Lääne-Virumaal ja Võrumaal kolmapäevadel, Põlvamaal teisipäevadel.[12]

Esimene orienteerumispäevak, täpsemalt orienteerumisneljapäevak, toimus 11. juunil 1964 Kloostrimetsas. Päevakute idee autor oli Rain Lahtmets ja esimese neljapäevaku korraldaja oli Toomas Kerem.

Eesti meistrivõistlusi korraldatakse orienteerumisjooksus, suusaorienteerumises ja rattaorienteerumises. Euroopa ja maailmameistrivõistlusi korraldatakse kõigil neljal orienteerumisalal.

Lisaks korraldatakse mitmeid pikkade traditsioonidega rahvavõistlusi. Eestis on nendeks öine teatevõistlus Jüriööjooks (alates 1960, võistkonnas 3 meest ja 2 naist), Suvejooks, Suunto Games, Ilves-3 ja Koprakarikas. Aastatel 1979–2011 korraldas OK Ilves mitmepäevast teatejooksu Ilvesteade, kus kõrgaastatel 1986–1989 osales üle 3000 võistleja. Soomes on populaarseim võistlus rahvusvaheline teatevõistlus 7-liikmelistele võistkondadele Jukola, kus viimastel aastatel (alates 2010) on osalenud üle 1500 võistkonna ehk üle 10 000 võistleja.[13] Rootsis korraldatakse 5-päevast rahvavõistlust O-Ringen, kus osavõtjate koguarv on ulatunud üle 20 000.[14]

Orienteerumise ajalugu[muuda | redigeeri lähteteksti]

Maailmas[muuda | redigeeri lähteteksti]

Orienteerumine on alguse saanud peamiselt Norra ja Rootsi sõjaväes kasutatud navigeerimistestist. Esimeseks orienteerumisvõistluseks peetakse 31. oktoobril 1897 Norras toimunud 10,5 km pikkuse rajaga võistlust.[5]

1961. aastal moodustati Kopenhaagenis toimunud kongressil Rahvusvaheline Orienteerumisföderatsioon (IOF). IOFi asutajaliikmeteks olid Bulgaaria, Norra, Rootsi, Saksa DV, Saksa FV, Soome, Šveits, Taani, Tšehhoslovakkia ja Ungari.[15]

1962. aastal toimusid Norras esimesed Euroopa meistrivõistlused orienteerumisjooksus. Esimesed maailmameistrivõistlused orienteerumisjooksus toimusid 1966. aastal Soomes Fiskarsis. Suusaorienteerumise MM toimus esmakordselt Soomes Hyvinkääl 1975. aastal. Esimene rattaorienteerumise MM toimus 2002. aastal Prantsusmaal Fontainebleau's. Täpsusorienteerumise MM korraldati esimest korda 2004. aastal Rootsis Västeråsis.[16]

Eestis[muuda | redigeeri lähteteksti]

Eestis loetakse esimeseks orienteeriumisvõistluseks 19. juunil 1926 Pirital Kloostrimetsas esimese üleriigilise Kaitseliidu päeva spordivõistluste raames toimunud 4,9 km pikkuse raja ja 5 kontrollpunktiga orienteerumisjooks. (Esialgu kasutati kirjapilti orienteerimisjooks). Võistluse võitis ajaga 29.18,8 Tartu Ülikooli majandusüliõpilane Julius Tiisfeldt, kes oli tol ajal tuntud kergejõustiklane (Varssavi 1924. aasta ülemaailmsete üliõpilasmängude võitja keskmaajooksus).[17]

Esimesed individuaal-võistkondlikud Eesti meistrivõistlused orienteerumisjooksus peeti 27. septembril 1959 Nelijärvel. Esimesteks Eesti meistriteks orienteerumises tulid Riola Koppel ja Ülle Rooba. Suusaorienteerumises toimusid esimesed Eesti meistrivõistlused 14. veebruaril 1960 Elvas.[18]

8. juunil 1959 asutati Eesti NSV Matkaspordi Föderatsiooni juures orienteerumisspordi komitee, mille esimeheks valiti Aleks Kaskneem. 1960. aastal reorganiseeriti matkajaid ja orienteerujaid ühendav Eesti NSV Matkaspordi Föderatsioon Eesti NSV Matka- ja Orienteerumisspordi Föderatsiooniks, 15. mail 1960 peeti föderatsiooni presiidiumi esimene koosolek, kus presiidiumi esimeheks valiti Armult Reinsalu. 16. oktoobril 1962 moodustati Eesti NSV Spordiühingute ja -organisatsioonide Liidu presiidiumi otsusega iseseisev Eesti NSV Orienteerumisspordi Föderatsioon (EOF), mille esimesel pleenumil 16. detsembril 1962 valiti presiidiumi esimeheks (presidendiks) Anto Raukas. 6. detsembril 1987 reorganiseeriti EOF Eesti NSV Orienteerumisliiduks (EOL), vastava otsuse kinnitas Eesti NSV Riiklik Kehakultuuri- ja Spordikomitee 29. aprillil 1988.

3. oktoobril 1978 asutati Tartus Eesti esimene orienteerumisklubi, OK Ilves, selle algatajaks oli Arvo Kivikas. Järgnenud aastatel asutati Eesti eri piirkondades uusi orienteerumisklubisid, sealhulgas OK Orion (1979 Tallinnas), OK Kape (1981 Tartus), TA Orienteerumisklubi (1982 Tallinnas).

Eesti NSV orienteerumisföderatsiooni ja Eesti Orienteerumisliidu presidendid:

Eesti Orienteerumisliit võeti Rahvusvahelise Orienteerumisföderatsiooni liikmeks IOF peaassambleel 10. juulil 1992 Šveitsis. Sellele oli eelnenud telefonihääletus Eesti Orienteerumisliidu tunnustamiseks, mis toimus vahetult pärast taasiseseisvumist 27. septembril 1991.

1994. aastast annab Eesti Orienteerumisliit välja ajakirja Orienteeruja.

2015. aasta seisuga tegutses Eestis 32 orienteerumisklubi, kes on Eesti Orienteerumisliidu liikmed.[19]

Eesti meistrivõistluste medaleid on mitmelt orienteerumisalalt kokku võitnud kõige rohkem Maret Vaher: aastatel 1986–2015 on ta võitnud kokku 129 medalit, neist 73 kulda, 36 hõbedat ja 20 pronksi.[20] Meestest on Sixten Sild võitnud Eesti meistrivõistlustelt aastatel 1985–2003 kokku 51 medalit, sealhulgas 35 kulda, 5 hõbedat ja 11 pronksi.[21]

Eesti orienteerujate medalivõidud rahvusvahelistel tiitlivõistlustel[muuda | redigeeri lähteteksti]

Maailmameistrivõistlused[muuda | redigeeri lähteteksti]

Juunioride maailmameistrivõistlused:

Euroopa meistrivõistlused[muuda | redigeeri lähteteksti]

  • 2006 Olle Kärner – pronks orienteerumisjooksu tavarajal, Otepää, Eesti
  • 2008 Tõnis Erm – hõbe rattaorienteerumise sprindis, Nida, Leedu
  • 2008 Tõnis Erm – hõbe rattaorienteerumise lühirajal, Nida, Leedu
  • 2009 Lauri Malsroos, Margus Hallik, Tõnis Erm – hõbe rattaorienteerumise teates, Taani
  • 2015 Lauri Malsroos – kuld rattaorienteerumise sprindis, Penha Garcia, Portugal

Noorte Euroopa meistrivõistlused

  • 2000 Eveli Saue – pronks orienteerumisjooksu sprindis
  • 2002 Eveli Saue – hõbe orienteerumisjooksu sprindis
  • 2003 Markus Puusepp – pronks suusaorienteerumise tavarajal (M16)
  • 2006 Lauri Sild – kuld orienteerumisjooksu tavarajal (M16)
  • 2006 Raido Mitt, Kenny Kivikas, Lauri Sild – pronks orienteerumisjooksu teates (M16)
  • 2007 Raido Mitt, Tauno Tiirats, Kenny Kivikas – hõbe orienteerumisjooksu teates (M16)
  • 2008 Lauri Sild – pronks orienteerumisjooksu tavarajal (M18)
  • 2008 Raido Mitt, Lauri Sild, Kenny Kivikas – kuld orienteerumisjooksu teates (M18)
  • 2009 Kenny Kivikas, Raido Mitt, Tauno Tiirats – pronks orienteerumisjooksu teates (M18)
  • 2013 Doris Kudre – kuld suusaorienteerumise lühirada
  • 2014 Kaisa Rooba – kuld suusaorienteerumise lühirajal (N17)
  • 2014 Doris Kudre – kuld suusaorienteerumise tavarajal (N17)
  • 2014 Doris Kudre – hõbe suusaorienteerumise sprindis (N17)
  • 2014 Kaisa Rooba, Emily Raudkepp, Doris Kudre – pronks suusaorienteerumise teates (N17)
  • 2015 Karel-Sander Kljuzin, Andres Rõõm, Kaarel Vesilind – pronks orienteerumisjooksu teates (M16)

Maailma karika etapid[muuda | redigeeri lähteteksti]

Maailma karika osavõistlustel on kolme hulka tulnud:

  • Inno Ling – 1992, orienteerumisjooksu MK etapp, 3. koht
  • Külli Kaljus – 1994, orienteerumisjooksu MK etapp, 2. koht; 1996 orienteerumisjooksu MK etapp, 3. koht; 1998, orienteerumisjooksu MK etapp, 3. koht
  • Sixten Sild – 1996, orienteerumisjooksu MK etapp, 1. koht; 1998, orienteerumisjooksu MK etapp, 1. koht
  • Mall Alev – 1997, suusaorienteerumise MK etapp, 2. koht ja 3. koht
  • Rene Ottesson, Alar Viitmaa, Armo Hiie – 1998, orienteerumisjooksu MK etapp, teade 2. koht
  • Tõnis Erm – 2011, rattaorienteerumise MK etapp, pikk rada 3. koht
  • Tõnis Erm – 2012, rattaorienteerumise MK 11. etapp sprint 1. koht
  • Timo Sild – 2014, orienteerumisjooksu MK 2. etapp lühirada 3. koht
  • Lauri Malsroos – 2014, rattaorienteerumise MK 1. etapp sprint 3. koht, MK 2. etapp sprint 1. koht
  • Daisy Kudre – 2014, suusaorienteerumise MK 1. etapp, tavarada 3. koht

Rahvusvahelised võistlused Eestis[muuda | redigeeri lähteteksti]

Mitmel korral on Eestis korraldatud Maailma Karika osavõistlusi: suusaorienteerumises 1995., 1999. ja 2003. aastal Haanjas, orienteerumisjooksus 1998. ja 2006. aastal Otepääl, rattaorienteerumises 2012. aastal Värskas ja Räpinas.

2003. aastal korraldas OK Võru Haanjas suusaorienteerumise veteranide maailmameistrivõistlused.

2003. aastal toimusid Põlvas juunioride maailmameistrivõistlused orienteerumisjooksus, peakorraldaja OK Põlva Kobras.[22]

2006. aastal korraldati orienteerumisjooksu Euroopa meistrivõistlused, peakorraldaja OK Ilves. Sprindivõistlus toimus Tartus, lühirada Haanjas ning tavarada ja teade Otepääl.[23]

2013. aastal korraldati rattaorienteerumise maailmameistrivõistlused (koos juunioride MMiga) peakorraldaja Rakvere OK. Sprindivõistlus toimus Tapal, lühirada Mõedakal, tavarada Valgehobusemäel ja teatevõistlus Rakveres.[24]

2014. aastal korraldati Pannjärvel suusaorienteerumise juunioride ja veteranide maailmameistrivõistlused ning Euroopa noorte meistrivõistlused, peakorraldaja OK Põlva Kobras.[25]

2016. aasta augustis toimuvad Eestis veteranide maailmameistrivõistlused orienteerumisjooksus. Sprindivõistlused toimuvad Kadriorus ja Tallinna vanalinnas, tavaraja võistlused Kõrvemaal.[26]

2017. aasta juulis toimuvad Eestis orienteerumise maailmameistrivõistlused, keskusega Tartus.[27]

Vaata ka[muuda | redigeeri lähteteksti]

Viited[muuda | redigeeri lähteteksti]

  1. Eesti Orienteerumisliit. EOL võistlusreeglid
  2. International Orienteering Federation. About Orienteering
  3. Competition rules for IOF foot orienteering events
  4. The IOF
  5. 5,0 5,1 5,2 Arne Kivistik, Tõnu Raid. Orienteeruja käsiraamat. Tallinn: Eesti Raamat, 1986
  6. 6,0 6,1 Tarmo Klaar. Orienteerumisest iseõppijatele. 2010
  7. Göran Andersson et al. Treening: kasulikke nõuandeid orienteerujatele ja nende treeneritele. Orienteerumistreener III-IV tase. Tallinn: Eesti Orienteerumisliit, 2011
  8. Eesti Orienteerumisliit. Keelualad
  9. International Specification for Orienteering Maps. International Orientering Federation, 2000
  10. SportIdent
  11. EMIT. Produkter: Orienteering
  12. Eesti Orienteerumisliit. Eestimaa orienteerumispäevakud
  13. Jukolan ratatilastot
  14. O-Ringen. Statistik
  15. IOF 50 years
  16. IOF Calendar and Results
  17. Vello Viirsalu. Eesti orienteerumise sünd ja hiilgeaastad 1959–1970. Eesti Enstüklopeediakirjastus, 2006
  18. Eesti Orienteerumisliit. Eesti orienteerumisspordi lühiajalugu
  19. Eesti Orienteerumisliit. Orienteerumisklubid
  20. ESBL sporditulemused. Maret Vaher
  21. ESBL sporditulemused. Sixten Sild
  22. JWOC2003. Results
  23. 6th European Orienteering Championships and IOF World Cup 2006
  24. World MTBO Championships, Junior World MTBO Championships, 26–31 August 2013 Rakvere, Estonia
  25. Juunioride ja veteranide maailmameistrivõistlused, Euroopa noorte meistrivõistlused suusaorienteerumises, 18–23. veebruar 2014
  26. World Masters Orienteering Championships 2016, 5–14 August 2016, Tallinn, Estonia
  27. Nokian Tyres World Orienteering Championships, 1–7 July 2017, Estonia

Välislingid[muuda | redigeeri lähteteksti]