Sotsiaaldemokraatia

See artikkel räägib poliitilisest ideoloogiast; Sloveenia partei kohta vaata Sotsiaaldemokraadid (Sloveenia) ja Taani partei kohta vaata artiklit Sotsiaaldemokraadid (Taani).

Sotsiaaldemokraatia on vasaktsentristlik ideoloogia. Pooldab sotsiaalset õiglust, riigi sekkumist majandusse stabiilsuse huvides ja demokraatiat.

Sotsiaaldemokraatia sümboliks on eri riikides kas punane nelk või punane roos.

Sotsiaaldemokraatia ajalugu

Ideoloogia tekkis 19. sajandi lõpupoolel sotsialistide nn revisionistliku suuna pooldajate hulgas. Tekke põhjuseks reaktsioon 19. sajandi kapitalismile üldomastele pahedele (kehvad sotsiaalmajanduslikud olud, vaesus, majanduslik ja sotsiaalne ebavõrdsus, ebapiisavad töökaitseseadused ja sotsiaalne turvalisus, sotsiaalne tõrjutus). Sotsiaaldemokraatiat eristas sotsialismist revolutsioonilisuse eitamine ja soov arendada ühiskonda evolutsiooniliselt, reformide teel. Lahknes sotsialismist lõplikult esimese maailmasõja ajal erimeelsuste tõttu rahvusluse küsimuses. Mõningaile teoreetikuile on sotsialism ja sotsiaaldemokraatia siiski tänini sünonüümid. Ka kasutavad nimetust "sotsialistlik" enda kohta mitmed klassikalised sotsiaaldemokraatlikud erakonnad, näiteks Prantsuse Sotsialistlik Partei. Sotsiaaldemokraadid pooldasid võitlust rahvuse ja riigi eest. Sotsiaaldemokraatlikud partei tekkisid esmalt Saksamaal (1863), Suurbritannias (1900) ja Prantsusmaal (1905).

Ideoloogiast üldiselt

Sotsiaaldemokraatia eesmärk on tagada inimestele võrdsed võimalused eneseteostuseks sõltumata inimeste sotsiaalmajanduslikust olukorrast, tulude ümberjaotamine (progressiivne tulumaks) ja heaoluriik.

Sotsiaaldemokraatlik ideoloogia on ajaloo käigus korduvalt muutunud. Praegune sotsiaaldemokraatia on laenanud mitmeid põhimõtteid moodsast liberalismist ehk sotsiaalliberalismist. Näiteks võrdsete võimaluste põhimõte, positiivse vabaduse põhimõte ("riigi sekkumine majandusellu on lubatud, sest see suurendab kodanike sotsiaalset heaolu") on laenatud nendelt. Moodne sotsiaaldemokraatia arvestab majandusdemokraatia põhimõtetega, tööliste kaasamine ettevõtte juhtimisse (nn koosotsustamine) suurendab sotsiaalset sidusust.

Sotsiaaldemokraatia läbivaim idee on inimestevaheline poliitiline ja majanduslik võrdsus. Sotsiaaldemokraatia peamised arenguetapid:

19. sajandi lõpp – 1917: sotsialistliku mõtte sünd, eraldumine kommunismist
1917–1945: sotsiaaldemokraadid hakkasid pooldama rahvuslust
1945 – 1970. aastad: keinsluse põhimõtete kasutamine, heaoluriigi põhimõte
1970.–1980. aastad: sotsiaaldemokraadid loobusid riigistamisest
1980. – tänane päev: vastukaaluks uusparempoolsusele tekkis kolmas tee, laenati sotsiaalliberaalsest filosoofiast mitmeid punkte

Iga riigi sotsiaaldemokraatlike parteide arenguetapid on erinevad. Näiteks Suurbritannia leiboristid on tüüpilised "kolmanda tee" pooldajad, samas on Saksamaa ja Prantsusmaa sotsiaaldemokraadid jäänud truuks klassikalisemale sotsiaaldemokraatiale. Üldiselt ei kuuluta moodne sotsiaaldemokraatia ühiskonnaklasside kadu, vaid taotleb klassirahu inimestevahelise koostöö kaudu. Samuti ei pea sotsiaaldemokraatia eesmärgiks sotsialistlikku ühiskonda, vaid pooldab demokraatlikku ühiskonda, pidades oluliseks ühiskonnakorralduse muutmist sotsiaaldemokraatlikuks demokraatliku valitsuse abil. Sotsiaaldemokraatia roll on Euroopa poliitikas suhteliselt suur, sotsiaaldemokraatlikud erakonnad on kõige tugevamate seas.

Sotsiaaldemokraatlikud parteid kuuluvad Sotsialistlikku Internatsionaali, mis asutati 1951. aastal Saksamaa Liitvabariigis Maini-äärses Frankfurdis, Euroopas Euroopa Sotsiaaldemokraatlikusse Parteisse. Tuntumad sotsiaaldemokraatlikud parteid on Rootsi Sotsiaaldemokraatlik Töölispartei, Saksa Sotsiaaldemokraatlik Partei, Briti Tööerakond, Soome Sotsiaaldemokraatlik Partei, Prantsuse Sotsialistlik Partei. Väljaspool Euroopat on tuntumad Kanada Uus Demokraatlik Partei, Lõuna-Aafrika Rahvuskongress, Uus-Meremaa Tööerakond, Austraalia Tööerakond. Eestis on sotsiaaldemokraatia esindajaks Sotsiaaldemokraatlik Erakond.

Sotsiaaldemokraatiat on alates 1960. aastatest tugevalt kritiseerinud uusparempoolne poliitiline filosoofia, tuntumad kriitikute esindajad on Karl Raimund Popper, Friedrich August von Hayek, Milton Friedman.

Sotsiaaldemokraatia tuntumad ideoloogid

Eduard Bernstein algatas sotsiaaldemokraatia eraldumise sotsialismist, 1899. aastal pani raamatuga "Sotsialimi Eeldused ja Sotsiaaldemokraatia Ülesanded" ette sotsialismi demokraatliku saavutamise, demokraatlike institutsioonide kaitsmise ja pidas otstarbekaks, et täielikku sotsiaalset õiglust suudab pakkuda vaid ühiskond, kus on natsionaliseeritud vähemalt majanduse "juhtivad kõrgendikud".
Charles Anthony Raven Crosland argumenteeris 1956. aastal ilmunud raamatus "Sotsialismi Tulevik", et kui kapitali ei saa enam vaadelda klassiekspluateerimise vahendina, siis fundamentaalsed natsionaliseerimise ja planeerimise eesmärgid pole enam ajakohased.
Anthony Giddens, raamatu "Kolmas tee – Sotsiaaldemokraatia uuestisünd" autor, pooldas segamajandust, kus tootmisvahendeid omab valdavalt erasektor, kuid riik reguleerib majandust demokraatliku valitsuse kaudu, tagab töötajatele sotsiaalsed garantiid (pensionikindlustus, invaliidsuspension, progressiivne tulumaks, tulupoliitiline kokkulepe, töökaitseseadused jne). Uus mõte oli, et riik peab toetama väike-ettevõtlust, aktiivset kodanikuühiskonda ja keskkonnakaitset. Pani ette muuta Briti Tööpartei põhikirjas olnud 1917. aastast olnud punkti tööstusharude riiklikust omamisest, mis muudeti ära 1996. aastal.

Tuntud sotsiaaldemokraate

Eestis

Karl Ast
Toomas Hendrik Ilves
Veljo Kalep – sotsiaaldemokraatliku partei loomise soovi eest vangistati ja oli vangilaagris GULAGis 1980–1984
Mihkel Martna – Eesti sotsiaaldemokraatia isa
August Rei

Mujal

Kirjandus

Tõnis Saarts. Tõnis Saarts: sotsiaaldemokraatia lõppmäng?. ERR, 12. veebruar 2020