Richard Övel

Allikas: Vikipeedia

Richard Heinrich Övel (9. november (vkj)/ 21. november 1894 Narva[1][2]3. jaanuar 1958[2]) oli Eesti riigiametnik, Otto Tiefi valitsuse õiguskantsler.

Elukäik[muuda | muuda lähteteksti]

Ta sündis Mihkel (Mihhail[2]) ja Sinaida Öveli (neiuna Mägi) peres.[1] Tema isa oli ametilt puutööline ja kiviraiuja.[2]

1903–1906 õppis Övel Narva 3. algkoolis, 1906–1914 Narva Gümnaasiumis ja 1914–1916 Peterburi Ülikoolis füüsikat, viimast lõpetamata, oli EÜS Põhjala liige. 1916 tudeeris viis kuud Peterburis Pauli sõjakoolis. Pärast lõpetamist teenis lipnikuna Voronežis 59. jalaväe tagavarapolgus. Esimese maailmasõja lõpul, 14. aprillil 1917 suunati koos rooduga rindele Galiitsiasse. Seejärel suunati ta 21. jalaväediviisi 648. Dolini jalaväepolku. Detsembris 1917 sõitis Eestisse ning astus märtsis 1918 Eesti 3. jalaväepolku. Eesti garnisoni ülem nimetas ta novembris 1918 Narva linna komandandiks.[2]

Vabadussõja puhkemise järel oli ta 7. detsembril 1918 Sõjaministeeriumis sekretäri vanemabi, hiljem sekretär ja ministeeriumi asjadevalitseja kuni 1920. Ta määrati alates novembrist 1919 Pihka rahudelegatsiooni kantselei juhatajaks. Johan Laidoneri ülesandel tõi Nõukogude Venemaalt Tambovi kubermangust ära Laidoneri poja Michaeli. Sõja lõppedes arvati reservi alamkapteni auastmes. 1920. aastal oli Övel Moskvas Tartu rahulepingu ratifitseerimiskomisjoni kantseleijuhataja ning seejärel sealsamas ka kontrollopteerimiskomisjoni kantselei juhataja kuni oktoobrini 1920.[2]

1919–1920 õppis Tartu Ülikoolis matemaatikat ning 1921–1925 õigusteadust, mille ka diplomiga lõpetas. Pärast õpingute lõppu asus tööle Riigikantseleisse riigisekretäri abina. Hiljem ühendati ametikohaga Riigiraamatukogu ja Riigiarhiivi direktori ametid. Lahkus teenistusest omal soovil septembris 1936. Abiellus 27. märtsil 1929 Alide Emilie Öveliga (neiuna Uusmann).[2]

Richard Övel võttis osa ka ühiskondlikust tegevusest. Ta oli tegev Kaitseliidu propaganda toimkonnas, Eesti Lauljate Liidus (nõukogu liige ja juhatuse liige 1928–1934), oli IX üldlaulupeo liikumise üldjuht, Eesti Muuseumiühingus (juhatuse liige), Eesti Kunstimuuseumis (põhikirja väljatöötaja, hoolekogu liige), Arhiivinõukogus (esimees Riigiarhiivi direktoriks olemise ajal), teatri Estonia muusikaosakonnas (abiesimees), Eesti Kultuurfilmis (juhatuse esimees), Poliitilises Klubis (asutaja ning juhatuse liige), Kultuurkapitali Helikunst Sihtkapitali valitsuses (Lauljate Liidu esindajana). Övel avaldas ka artikleid sisepoliitikast, üliõpilaspoliitikast, reisikirjeldusi jm. Kahasse Otto Liivaga on ta avaldanud "Eesti riiklikust arhiivindusest" (1930), ta oli ka "Arhiivinduse käsiraamatu" II osa (1936) üks koostajaid.[2]

1931–1940 oli ta UÜ Keemiatehas Eesti Destillaat R. Övel ja Ko osanik ja 1941–1944 direktor. Nõukogude okupatsiooni ajal töötas Övel Kaubanduse Rahvakomissariaadis tõlgina.[2]

18. septembril 1944 ametisse nimetatud Otto Tiefi valitsuses oli ta vastavalt Vabariigi Presidendi käskkirjale nr 8 nimetatud õiguskantsleriks.[2]

12. oktoobril 1944 põgenes kalapaadiga Hiiumaale, kuid sealt edasi Rootsi pääseda ei õnnestunud. Nõukogude piirivalve vangistas ta 4. veebruaril 1945 Hiiumaa läänerannikul Emmaste vallas Külaküla mahajäetud talus. Uurijad Naumov ja Idel Jakobson panid ette lasta ta maha tegevuse pärast Eesti Vabariigi Rahvuskomitees, kuid NKVD juures asuv Erinõupidamine kergendas karistusettepanekut ja mõistis Övelile 28. augustil 1945 ta paragrahvide 58-1a ja 58-11 alusel 10 aastaks sunnitööle. Karistust määrati kandma Vorkutasse, kust 16. oktoobril 1954 määrati sundasumisele Komi ANSVsse Uhta rajooni. Sellest karistusest vabanes Övel 19. märtsil 1956 ning septembris 1956 naasis Eestisse ja elas Tallinnas.[2]

Richard Övel suri 3. jaanuaril 1958.

Viited[muuda | muuda lähteteksti]

  1. 1,0 1,1 Rahvusarhiiv. Saaga. Digiteeritud arhiiviallikad. Personaalraamat. M-O. II köide; EAA.1221.1.330; 1888-1939 lk 251, kaader 54/220
  2. 2,00 2,01 2,02 2,03 2,04 2,05 2,06 2,07 2,08 2,09 2,10 Mart Orav ja Enn Nõu, Tõotan ustavaks jääda...: Eesti Vabariigi Valitsus 1940-1992 (Tartu: Greif, 2004), lk 1693–1695.

Välislingid[muuda | muuda lähteteksti]