The Beatles
The Beatles | |
---|---|
Päritolu | Liverpool, Inglismaa |
Stiilid | rokkmuusika |
Tegev | 1960–1970 |
Plaadifirma | EMI, Parlophone Records, Capitol Records, Odeon Records, Apple, Vee-Jay Records, Polydor Records, Swan Record, Tollie Records, United Artists Records |
Seotud esitajad | The Quarrymen, Plastic Ono Band, The Dirty Mac, Wings, Traveling Wilburys, Rory Storm and the Hurricanes, Ringo Starr and His All-Starr Band |
Veebileht | www.thebeatles.com |
Koosseis | |
John Lennon Paul McCartney George Harrison Ringo Starr | |
Endised liikmed | |
Pete Best Stuart Sutcliffe |
The Beatles (biitlid) oli Suurbritanniast Liverpoolist pärit rokkansambel. Ansambli muusikaline ampluaa oli lai, ulatudes ballaadidest reggae’ni ja psühhedeelsest muusikast bluusini. Ansambel mõjutas tugevalt 1960. aastatel aset leidnud sotsiaalset ja kultuurilist revolutsiooni. Bändi looming jõudis tegutsemisaastate jooksul singlimüügi edetabeli esimese 40 hulka umbes 50 korral ning ainuüksi Ameerika Ühendriikides jõudsid nad 20 korral singlimüügi edetabelis esikohale. EMI Recordsi andmetel on The Beatlesi plaate müüdud maailmas üle miljardi eksemplari.
The Beatlesi läbilöögiaasta oli 1963, mil nad andsid välja debüütalbumi "Please Please Me" ning Suurbritannia ajakirjanduses ilmusid artiklid ansambli kontserdil kiljuvatest ja minestavatest teismelistest.
1964. aasta alguses levis biitlimaania ka Põhja-Ameerikasse ning sealt peaaegu üle kogu maailma. Nagu enamik tolle ajastu briti ansamblitest, ei pääsenud ka The Beatles ameerika rock'n'roll'i ja R&B artistide loomingu jäljendamisest. Mõjutusi saadi nii valgetelt esinejatelt nagu Elvis Presley, Buddy Holly ja Carl Perkins kui ka mustanahalistelt artistidelt Chuck Berry, Little Richard, Ray Charles ja Larry Williams. Tegevuse algusaastail jäljendas The Beatles oma loomingus eelpool mainitud muusikuid, mõne aja möödudes hakkas välja kujunema ansamblile eriomane stiil ja kõla. Kõigest viie aasta jooksul arenes The Beatlesi muusika lihtsatest elurõõmsatest paladest nagu "She Loves You" ja "I Want to Hold Your Hand" keerulise ja mitmetähendusliku sisuga albumiteni "Sgt. Pepper’s Lonely Hearts Club Band" ja "Abbey Road". The Beatlesi mõju popmuusika arengule on olnud tohutu, sest ansambli muusika on nii harmoonia, meloodiate kui ka tekstide poolest väga uuenduslik. Lisaks uuris ja täiustas ansambel salvestusstuudio helitehnika võimalusi ning püüdis iga loo salvestamisel saavutada parimat helikõla. Ansambel oli pidevalt ajakirjanduse tähelepanu all ning sai vanema ja konservatiivsema generatsiooni terava kriitika osaliseks. 1960. aastatel muutus ansambel noorsooliikumise sümboliks.
The Beatles läks laiali aastal 1970.
Koosseis
[muuda | muuda lähteteksti]- John Lennon (vokaal, rütmikitarr; ka klahvpillid, basskitarr jm)
- Paul McCartney (vokaal, basskitarr; ka kitarr, klahvpillid, löökpillid, flüügelhorn jm)
- George Harrison (vokaal, soolokitarr; ka sitar, tambura, basskitarr, klahvpillid jm)
- Ringo Starr (löökpillid; ka vokaal, klahvpillid jm)
Lennon ja McCartney olid The Beatlesi peamised laulukirjutajad, kuid hilisematel aastatel muutus ansambli loomingus järjest märgatavamaks ka Harrisoni panus. The Beatlesi läbilöögis mängis olulist osa mänedžer Brian Epstein ja muusikalises arengus produtsent George Martin.
Ansambli ajalugu
[muuda | muuda lähteteksti]Kõigi aegade tuntumale rokkansamblile pani 1957. aastal aluse skiffle-muusikast vaimustunud John Lennon, kes lõi Liverpoolis Quarry Banki koolis õppides koos kaasõpilastega ansambli The Blackjacks. 1957. aasta märtsis, nädal pärast bändi loomist, pani Lennon kooli nimest inspireerituna bändi nimeks The Quarrymen. Lennon laulis ja mängis kitarri, Colin Hanton mängis trumme, Eric Griffiths kitarri, Pete Shotton kraapis pesulauda, Rod Davis klõbistas bandžot ja Bill Smith bassi. Smithi vahetas peagi välja Ivan Vaughan.
Olles sisse võetud Ameerika rock'n'roll'ist, tõi Lennon ansambli repertuaari palju Buddy Holly, Carl Perkinsi, The Coastersi, Elvis Presley, Jerry Lee Lewise ja Gene Vincenti laule. 6. juulil 1957 kutsus Ivan Vaughan Wooltoni kiriku piknikul toimuvale esinemisele oma sõbra Paul McCartney, kes samuti bändiga liitus, ning hiljem tõi ta bändiproovi oma sõbra George Harrisoni.
The Quarrymeni koosseis kasvas seitsme inimeseni: lisandusid McCartney (laul ja kitarr), John Lowe (klaver) ja George Harrison (laul ja kitarr). Koosseis muutus pidevalt, ainsateks püsiliikmeteks jäid Lennon, McCartney ja Harrison. Esineti mitmetel konkurssidel, kuid esinemisi oli väga harva. 1959. aastaks oli bänd praktiliselt laiali läinud.
Õnn pöördus, kui George Harrisoni uuel bändil Les Stewart Quartet õnnestus leida regulaarne esinemiskoht klubis Casbah ning bänd kohe pärast seda sisetülide tõttu laiali läks. Harrison otsis Lennoni ja McCartney üles ning The Quarrymen astus klubis üles esmalt kvartetina. Kui trummar Ken Brown rahaliste erimeelsuste pärast ansamblist lahkus, hakkas trummariks McCartney ja jätkati triona.
Lennon asus õppima Liverpooli kunstikolledžis ning pakkus ansambli bassimängija kohta Stuart Sutcliffe'ile, kes bändiga liitus ning kellel väidetavalt oli suur mõju biitlite riietumisstiilile ja soengutele. Trummariks sai pärast pikki otsinguid klubi perenaise Mona Besti poeg Pete Best. Bestist sai vahepeal bändi võimsaim sümbol, luues eripärase löögirütmi "atom beat", mida paljud tolleaegsed trummarid püüdsid järgi mängida.
Ansambel vahetas mitu korda nime, esinedes mõnda aega ka Johnny and The Moondogsi ja The Silver Beetlesi nime all, kuni viimaks jõuti nimeni The Beatles. 1960. aastal esineti Saksamaal Hamburgi Reeperbahni klubides (kõige tihedamini esineti kuulsas Kaiserkelleri klubis). Kuna bänd ei olnud ennast veel Liverpoolis piisavalt tõestanud, pidid nad tõsiseltvõetavuse nimel pidevalt pingutama ning oma esinemisoskusi parandama. Hamburgis tutvuti ja sõbruneti ka Saksamaa kunstiüliõpilastega, kes samuti nende lavalist käitumismaneeri ja väljanägemist mõjutasid. Ansambli edusammud ei jäänud märkamata: laulja Tony Sheridan (keda omal ajal nimetati ka Euroopa Elviseks) palus The Beatlesi oma taustabändiks ning Polydor Recordsi stuudiotes salvestati nende koostööna muuhulgas ka "My Bonnie (Mein Herz ist bei dir nur)", mis McCartney sõnul jõudis Saksa edetabelites viiendale kohale. 1960. aastasse jääb ka The Beatlesi Saksamaalt väljasaatmine, kuna nende tööload olid kehtivuse kaotanud ning Kaiserkelleriga konkureeriva klubi juhataja kaebas politseisse, et Harrison oli toona alaealine.
1962. aastal palgati The Beatlesi mänedžeriks Brian Epstein, kes pärast pikki otsinguid ja mitmeid äraütlemisi sai neile plaadistuslepingu Londonis Abbey Roadil asuva EMI Parlophone Recordsiga. Biitlite produtsendiks sai George Martin. 1962. aasta augustis vallandati Pete Best, kelle asemele võeti trummariks Ringo Starr. Besti vallandamise põhjuseks peetakse sageli seda, et ta oli bändi liikmetest nägusaim ning muutus seega naissoost austajate hulgas liiga populaarseks. Lennon olevat kord lausunud: "Pete Best oli hea trummar, Ringo Starr on hea biitel". Ametlik vallandamise põhjus oli Besti vilets trummimänguoskus, mis muidugi Besti Liverpooli fänne ei veennud.
Ansambli esimeseks hitiks Suurbritannias sai 5. oktoobril 1962 välja antud singel "Love Me Do", mis võlgnes oma läbimüüginumbrid suuresti asjaolule, et Epstein oli suurema osa singleid Parlophone'ist oma perefirma plaadipoodi ostnud (Ameerika Ühendriikides tõusis see singel edetabelitesse 1964. aasta mais). Esiksinglile järgnes kiiresti teine – "Please Please Me" – ning kolm kuud hiljem salvestati biitlite esimene album "Please Please Me", millel oli nii Lennoni ja McCartney originaalloomingut kui ka teiste artistide loomingu töötlusi.
Biitlimaania sai Suurbritannias hoo sisse 13. oktoobril 1963, mil nende esinemine Londoni Palladiumis kanti üle televisioonis. Suurbritannia menust hoolimata keeldus Parlophone'i Ameerika sõsarfirma Capitol Records biitlite singlite väljaandmisest. Osaliselt oli põhjus ilmselt selles, et tol ajal polnud ükski briti artist suutnud Ameerika Ühendriikides tõeliselt läbi lüüa. Laulu "She Loves You" esitamine USA telesaates "American Bandstand" kutsus sealsetes noortes esile üldise naeru ja halvakspanu, seda peamiselt biitlite omapäraste soengute tõttu. Väidetavalt aga tõid palju singleid üle Atlandi ookeani briti lennuliinide stjuardessid, kes neid New Yorgis, Chicagos ja Los Angeleses sõpradele jagasid.
1963. aasta novembris õnnestus Epsteinil viimaks Capitol Recordsiga singlite väljaandmise osas kokku leppida. 26. detsembril anti välja "I Want to Hold Your Hand", mis sai raadios kohe hitiks, muutudes eriti populaarseks noorte hulgas, kes kuulsid seda lugu tänu jõuluvaheajale tavapärasest tihedamini. Singlit müüdi kümne päevaga miljon eksemplari ja 16. jaanuariks 1964 oli singel USA edetabelite tipus.
The Beatles saabus USA-sse 7. veebruaril 1964 ning sai lennujaamas fännide hüsteerilise vastuvõtu osaliseks, milles oma osa mängis ka asjaolu, et hittsingel oli vahetult enne nende saabumist kolm nädalat edetabelite tipus püsinud. See omakorda põhjustas üleriigilise biitlivaimustuse, mis väljendus selles, et nende teleesinemist USA-s jälgis ligi 73 miljonit vaatajat, see on ligi 40% toonasest rahvaarvust. See Ed Sullivani saates püstitatud rekord on jäänud tänaseni ületamatuks. Ansamblist sai ülemaailmne fenomen, millega kaasnesid fännide hordid ning kriitikute ja kogenud lauljate (teiste hulgas ka Frank Sinatra) poolne kibe kriitika. Biitlite muusika olevat labane, vali ja ebamusikaalne ning nende välimus veider, nende juukseid nimetati "skandaalselt pikaks".
Paljude hilisemate analüütikute arvates otsis John F. Kennedy atentaadist masendusse langenud USA rahvas meelelahutust, mida õigel ajal õigesse kohta sattunud biitlid ka pakkusid, olles üheaegselt andekad muusikud, lavamagnetid kui ka ülekeevad optimistid. Ühe uurija poeetilisil sõnul osutus The Beatles "ravivaks salviks rahvuslikule haavale". Ka tõi ansambel rock'n'roll'i USA-sse tagasi. Elvis oli pärast sõjaväest naasmist otsustanud filminäitlejakarjääri kasuks, Jerry Lee Lewise ja Chuck Berry karjäärid olid vahepealsete skandaalide tõttu tugevalt kahjustada saanud, Buddy Holly, "Big Bopper" J. P. Richardson ja Ritchie Valens hukkusid lennuõnnetuses.
4. aprillile 1964 järgnenud nädalal vallutas ansambel edetabeli Billboard Hot 100 viis esimest kohta. Ka seda rekordit pole tänaseni korrata suudetud.
1964. aasta keskel alustas The Beatles oma esimest maailmaturneed. Austraalias Adelaide'is tuli ansambli kontserdile väidetavalt nende kogu karjääri jooksul kõige suurem hulk rahvast – üle 300 000 inimese, mis moodustas Adelaide'i toonasest rahvaarvust umbes kolmandiku.
15. augustil 1965 andis The Beatles Shea staadionil esimese nüüdisaegse rokk-kontserdi umbes 56 000 inimesele. Samal aastal proovisid Lennon, Harrison ja Starr ka esimest korda sünteetilist narkootikumi LSD-d. McCartney esimene LSD proovimine jäi 1966. aasta novembrisse.
1966. aasta juulis põhjustas Lennoni öeldud ja kontekstist välja rebitud lause religioosse ja konservatiivse kogukonna raevu. Ühes intervjuus väitis Lennon, et kristlus kui selline on välja suremas ja et The Beatles on muutunud "Jeesusest populaarsemaks". Paljud usurühmitused, teiste hulgas ka Vatikan, protesteerisid selle väite vastu kategooriliselt ning üle maailma hakati biitlite plaate keelama ja põletama. Selliste sündmuste valguses, millele lisandusid veel rassistliku rühmituse Ku Klux Klani surmaähvardused, pidi Lennon oma sõnade eest mitmel korral vabandama. Ühes hilisemas intervjuus püüdis Lennon selgitada, et ta kommenteeris vaid biitlimaania fenomeni, mitte ei kõrvutanud ansamblit Jeesusega, ning ütles: "See lause oli vale või pigem seda tõlgendati valesti".
Oma viimase tasulise kontserdi andis The Beatles 29. augustil 1966 San Francisco Candlestick Parkis. Sestsaadik kuni laialiminekuni 1970. aastal keskendus The Beatles stuudiosalvestustele, luues 20. sajandi märkimisväärseimaid popmuusikateoseid. Ansambli looming ja muusikalised eksperimendid pälvisid kriitikute imetluse ja kasvatasid nende populaarsust veelgi. 1967. aastal sai The Beatles esimeseks ülemaailmses teleülekandes esinenud ansambliks (looga "All You Need Is Love"). Sama aasta augusti lõpus suri nende mänedžer Brian Epstein väidetavalt uimastite üledoosi tõttu. See sündmus halvendas oluliselt biitlite finantsilist olukorda ja tekitas järjest kasvavaid bändisiseseid pingeid.
1968. aasta alguses suundusid biitlid koos mitme kaaslasega Indiasse Rishikeshi Maharishi Mahesh Yogilt transtsendentaalset meditatsiooni õppima. Starr lahkus Indiast nädal pärast saabumist, McCartney kuu aega hiljem. Kogu reis lõppes kolm kuud hiljem – kinnitamata andmetel olevat Maharishi üritanud üht naisõpilast võrgutada ning biitlid ja nende kaaskondlased lahkusid.
Pärast Indiast naasmist lõid Lennon ja McCartney altruistliku äriühingu Apple Corps, mille eesmärk oli nende sõnade kohaselt "lääneliku kommunismi" loomine ja edendamine. Samal aastal plaadistatud duubelalbumil "The Beatles" (sai tuntuks ka kui "The White Album") avaldati esimest korda ansamblisisesed tõsised vastuolud. Bändi viimane avalik esinemine oli 1969. aasta jaanuaris Londonis Apple'i peakorteri katusel albumi "Get Back" salvestussessiooni ajal. Mitmete arusaamatuste tõttu jäi selle sessiooni käigus salvestatud materjal riiulile ning avaldati alles 1970. aastal albumil "Let It Be". Suuresti tänu McCartney pingutustele salvestasid nad 1969. aasta suvel oma viimase albumi "Abbey Road". The Beatles läks ametlikult laiali 10. aprillil 1970.
Kõik bändi liikmed alustasid soolokarjääri, püüdes üksinda saavutada samasugust menu, nagu oli saavutatud üheskoos. Kõik kokkutulemisplaanid hävitas aga John Lennoni mõrv 8. detsembril 1980. Virtuaalne ühinemine sai siiski 1995. aastal teoks, kui kahele Lennoni lugude salvestisele lisasid oma panuse ka Harrison ja McCartney, luues Lennoni 1970. aastate keskel lindistatud demode põhjal kaks hittsinglit "Free as a Bird" ja "Real Love". Sama "The Beatles Anthology" projekti raames anti välja ka kuuele plaadile salvestatud seniavaldamata lugude töötlused ja stuudiomaterjalid.
Diskograafia
[muuda | muuda lähteteksti]Stuudioalbumid
[muuda | muuda lähteteksti]- "Please Please Me" (22. märts 1963)
- "With the Beatles" (22. november 1963)
- "A Hard Day's Night" (10. juuli 1964)
- "Beatles for Sale" (4. detsember 1964)
- "Help!" (6. august 1965)
- "Rubber Soul" (3. detsember 1965)
- "Revolver" (5. august 1966)
- "Sgt. Pepper's Lonely Hearts Club Band" (1. juuni 1967)
- "The Beatles" (tuntud ka kui "The White Album"; 22. november 1968)
- "Yellow Submarine" (17. jaanuar 1969)
- "Abbey Road" (26. september 1969)
- "Let It Be" (8. mai 1970)
1967. aastal Suurbritannias ilmunud duubel-EP "Magical Mystery Tour" (samanimelise filmi soundtrack) ilmus Ameerika Ühendriikides albumina, millele olid lisatud biitlite 1967. aasta singlite A- ja B-pooled. 1976. aastal anti album samal kujul välja ka Suurbritannias ja 1980. aastate lõpus, kui albumid esimest korda CD-l välja anti, asendas see kogumik originaalse Suurbritannia versiooni. Ülejäänud biitlite laulud, mis polnud teistel albumitel ilmunud, anti välja kogumikena "Past Masters, Volume One" ja "Past Masters, Volume Two" (mõlemad ilmusid 7. märtsil 1988).
Kirjandus
[muuda | muuda lähteteksti]- Markku Koski, "Beatles: ühe ansambli anatoomia". Soome keelest tõlkinud Vello Salumets. Eesti Raamat, Tallinn 1992, 208 lk; ISBN 5450016425
- "The Beatles: 8 päeva nädalas" I–III (99 laulu sõnad ja Heldur Karmo tõlked). Idee ja teostus: Nikolai Ivanov. Estonian Beatles Club 1993, 77 + 77 + 85 lk
- Raul Kala, "Ansambel "The Beatles": nimed ja koosseisud" (ansambli eelloost aastatel 1957–1962) – TMK 1998, nr 12, lk 58–62
- James Woodall, "John Lennon ja Yoko Ono: kaks mässajat: poplegend". Saksa keelest tõlkinud Tiina Aro. Eesti Raamat, Tallinn 2000, 142 lk; ISBN 9985652576
- Charlie Gardner, "The Beatles: Yellow Submarine = Kollane allveelaev". Tõlkinud Andres Ehin. Kunst, Tallinn 2005, 40 lk; ISBN 9949407494
- Tony Barrow, "John, Paul, George, Ringo ja mina: biitlite tegelik lugu" (ansambli suhtekorraldaja mälestused). Inglise keelest tõlkinud Raili Puskar. Tänapäev, Tallinn 2007, 312 lk; ISBN 9789985624814
- Larry Kane, "Avameelselt Lennonist". Inglise keelest tõlkinud Raili Puskar. Tammerraamat, Tallinn 2008, 263 lk; ISBN 9789985988411
- Peter Ames Carlin, "Paul McCartney lugu" ("Paul McCartney: A life"). Inglise keelest tõlkinud Raili Puskar. Kirjastus Tänapäev, Tallinn 2010, 376 lk; ISBN 9789985629604
- Bob Spitz, "The Beatles: ansambli lugu". Inglise keelest tõlkinud Toomas Taul. Varrak, Tallinn 2010, 960 lk; ISBN 9789985321416
Välislingid
[muuda | muuda lähteteksti]Pildid, videod ja helifailid Commonsis: The Beatles |