Chuck Berry

Allikas: Vikipeedia
Mine navigeerimisribale Mine otsikasti
Chuck Berry
Chuck Berry (1957)
Chuck Berry (1957)
Sünninimi Charles Edward Anderson Berry
Sündinud 18. oktoober 1926
Saint Louis, Missouri, USA
Surnud 18. märts 2017 (90-aastaselt)
Wentzville, Missouri
Stiilid rock'n'roll
Tegev 1955–2017
Plaadifirma Chess Records
Mercury Records
Atco Records
Veebileht http://www.chuckberry.com

Chuck Berry (kodanikunimega Charles Edward Anderson Berry; 18. oktoober 1926 Saint Louis, Missouri18. märts 2017 Wentzville, Missouri) oli USA rock'n'roll'i laulja, laulukirjutaja ja kitarrist.

Teda on nimetatud üheks rock'n'roll '​i pioneeriks. Selliste lauludega nagu "Maybellene" (1955), "Roll Over Beethoven" (1956), "Rock and Roll Music" (1957) ja "Johnny B. Goode" (1958) täiustas ja arendas Berry rütmi ja bluusi nende tähtsamate elementideni, mis tegid rock'n'roll '​i äratuntavaks. Kirjutades laule, mille teemad rääkisid teismeliste elust ja tarbimiskultuurist, ja arendades välja muusikastiili, mis hõlmas kitarrisoolosid ja kitarriga esinemist, oli Berryl hilisemale rokkmuusikale suur mõju. Esinemistel oli ta tuntud oma "pardikõnnakuga" (edasi liikumine väikeste hüpete abil kõverdatud tagumisel jalal).

Elu ja karjäär[muuda | muuda lähteteksti]

Lapsepõlv[muuda | muuda lähteteksti]

Berry sündis 18. oktoobril 1926 Missouri osariigis Saint Louises keskklassi perekonnas. Ta oli kuuelapselise pere kolmanda lapsena. Tal tekkis huvi muusika vastu juba varases eas ning ta esines esimest korda avalikult keskkoolis. Keskkooliõpilasena mõisteti ta süüdi relvastatud röövis ja ta saadeti noortevanglasse, kus ta pidi karistust kandma aastatel 1944–1947. Pärast vanglast vabanemist ta abiellus ja asus tööle autotehases.

1950. aastad[muuda | muuda lähteteksti]

Chuck Berry "You Can't Catch Me" (1956)

1950. aastate alguses esines Berry Saint Louise klubides, et teenida lisaelatist. Ta oli mänginud bluusmuusikat juba alates teismeeast ning tema suurimaks mõjutajaks kitarrimängu ja lavaesinemise juures oli T-Bone Walker. 1953. aastal hakkas ta esinema pianisti Johnnie Johnsoni trios. Peamiselt esitasid nad bluusi ja ballaade, aga ka valgete hillbilly't. 1955. aasta mais suundus Berry Chicagosse, kus kohtus bluusimuusiku Muddy Watersiga, kes soovitas sõlmida leping Leonard Chessi plaadifirmaga Chess Records. Chess oli mõistnud, et rütm ja bluusi singlid ei müü enam nii hästi kui varem, mistõttu otsustas ta plaadista teistsugust muusikat ja ta leidis, et Berry oleks selleks sobilik. Chessiga salvestas Berry rock'n'roll '​i laulu "Maybellene", mis oli kantrilaulu "Ida Red" ümbertöötlus. Singlit müüdi üle miljoni koopia ja see jõudis Billboardi R&B-singlite edetabelis esikohale. 1957. aasta sügisel läks ta koos The Everly Brothersi, Buddy Holly ja teiste rock'n'roll'i tähtedega üleriigilisele tuurile.

1950. aastate lõpuks oli Berry saanud üheks suurimaks rock'n'roll '​i staariks – tal oli palju hittlaule ja ta osales edukatel kontserttuuridel. Tema tuntumad laulud olid "Roll Over Beethoven", "Rock and Roll Music", "Sweet Little Sixteen", "Carol" ja "Johnny B. Goode". Saint Louises oli ta avanud oma ööklubi, mis kandis nime Berry's Club Bandstand. Chuck osales ka kahes rock'n'roll-filmis: 1956. aastal "Rock Rock Rock", kus esines looga "You Can't Catch Me"; 1959. aastal "Go, Johnny, Go!", kus esitas "Johnny B. Good", "Memphis, Tennessee" ja "Little Queenie", samuti oli tal seal ka rääkiv filmiroll, kus ta esines iseendana.

1960. aastad[muuda | muuda lähteteksti]

1959. aasta detsembris arreteeriti Berry, kuna ta oli arvatavasti olnud seksuaalvahekorras 14-aastase apatši indiaanlasest tüdrukuga, kelle oli toonud teisest osariigist oma klubisse tööle. Mann Act'i järgi oli kuritegu teismeliste tüdrukute viimine ühest osariigist teise ebamoraalsetel eesmärkidel. 1960. aasta märtsis mõisteti ta pärast kaks nädalat kestnud kohtuprotsessi süüdi ning talle määrati 5000 dollari suurune rahatrahv ja viieaastane vanglakaristus. Berry kaebas otsuse edasi, väites, et kohtuniku kommentaarid ja suhtumine olid rassistlikud ning mõjutasid vandekohtu otsust tema vastu. Kaebus rahuldati ning 1961. aasta mais ja juunis toimus teine kohtuprotsess, mille tulemusena määrati Berryle lõpuks kolmeaastane vanglakaristus. Vanglakaristus kandis Berry 1962. aasta veebruarist 1963. aasta oktoobrini. Pärast seda oli tal veel mitu hitti, sealhulgas "No Particular Place to Go", "You Never Can Tell" ja "Nadine", kuid uuemaid laule ei saatnud selline edu nagu tema 1950. aastate laule. 1965. aastal vahetas Berry Chess Recordsi Mercury Recordsi vastu.

1970. aastad[muuda | muuda lähteteksti]

Berry 1973. aastal külalisesinejana telesaates "The Midnight Special"

Aastatel 1970–1975 lindistas Berry taas Chess Recordsis. 1970. aastatel tuuritas Berry tänu oma varasemate aastate edule. Ta kandis tuuridel kaasas vaid oma Gibsoni kitarri, taustaansambli palkas koha pealt, uskudes, et ansambel teab tema lugusid niikuinii.

1972. aastal jõudis singel "My Ding-a-Ling" Billboardi edetabelis Hot 100 esikohale, mis jäi Berry ainsaks ja viimaseks esikohahitiks. Sellele järgnenud album "Bio" ei pälvinud kriitikutelt kõrgeid hinnanguid. 1979. aastal ilmunud album "Rockit" ei müünud hästi. Pärast seda ta enam uut materjali palju ei salvestanud, kuid jätkas aktiivselt esinemist.[1]

1979. aastal määrati talle maksudest kõrvale hiilimise eest neljakuuline vanglakaristus ja ühiskondlikku kasulikku tööd (heategevuskontserdid).

Hilisemad aastad[muuda | muuda lähteteksti]

1986. aastal pandi kokku dokumentaalfilm "Hail! Hail! Rock'n'roll", mis oli pühendatud Berry 60. sünnipäevaks. Filmis on näha lisaks teistele kuulsustele ka Berryt ennast laval esinemas. Filmi uus versioon avaldati 2006. aasta juunis.

1980. aastate lõpus hakkas Chuck restoranipidajaks Missouri osariigis Wentzville'is. Samuti oli tema omandis ka seal asuv Berry Park, kus ta aastaid rokk-kontserte andis.

Berry probleemid jätkusid ka 1990. aastatel, mil politsei avastas tema kodust marihuaanat. Lisaks süüdistati seda selles, et ta oli paigaldanud oma restoranis naiste tualetti kaamera. Tema süüd ei suudetud kohtus lõpuks tõestada. Talle määrati marihuaana omamise eest kuus kuud vanglakaristust ja kaks aastat tingimisi.[1]

Berry jätkas sageli esinemist ka 80. eluaastates. Oma 90. sünnipäeval, 18. oktoobril 2016, andis ta teada, et plaanib pärast ligi 40 aastat anda välja esimese stuudioalbumi, mis pidi ilmuma järgmise aasta juunis.

Berry suri 90-aastasena 18. märtsil 2017 oma kodus Missouri osariigis Wentzville'i lähedal. Tema viimaseks jäänud album "Chuck" ilmus sama aasta 9. juunil.

Pärand[muuda | muuda lähteteksti]

Chuck Berry esinemas 2007. aastal Rootsi Örebros

Teda on loetud rock'n'roll '​i helile alusepanijaks. Ta oli inspiratsiooniks järgmise põlvkonna suurtele rokkansamblitele nagu The Beatles, The Rolling Stones ja The Beach Boys.[2]

Berry oli 1986. aastal üks esimestest, kes võeti Rock'n'rolli Kuulsuste Halli liikmeks. Aasta varem oli ta võetud Blues Hall of Fame'i liikmeks.

Ajakiri Rolling Stone on ta valinud nii kõigi aegade parimate artistide seas viiendale ja kõigi aegade parimate kitarristide seas seitsmendale kohale.[3] Lisaks on Rolling Stone valinud kuus tema laulu 500 kõigi aegade parimate laulude sekka.

1984. aastal pälvis ta Grammy elutööauhinna ja 2000. aastal Kenndy Keskuse elutööauhinna (Kennedy Center Honors Lifetime Achievement Award).

Berry laul "Johnny B. Goode" on ainus rock'n'roll '​i laul Voyageri kuldsel plaadil.

Diskograafia[muuda | muuda lähteteksti]

Next.svg Pikemalt artiklis Chuck Berry diskograafia

Viited[muuda | muuda lähteteksti]

  1. 1,0 1,1 "Chuck Berry, Rock ’n’ Roll Pioneer, Dies at 90". The New York Times. 18.3.2017. Vaadatud 30.12.2017
  2. "Suri muusik Chuck Berry". ERR Muusika. 19.3.2017. Vaadatud 30.12.2017
  3. "100 Greatest Guitarists". Rolling Stone. 18.12.2015. Vaadatud 30.12.2017

Välislingid[muuda | muuda lähteteksti]