Balkani riigid

Allikas: Vikipeedia

Balkani riikideks ehk Balkani maadeks nimetatakse riike, mis asuvad Kagu-Euroopas Balkani poolsaarel.

Need on Albaania, Bosnia ja Hertsegoviina, Bulgaaria, Horvaatia, Makedoonia, Montenegro, Kreeka, Rumeenia, Serbia, Kosovo, Sloveenia ja Türgi (Euroopa-osa; İstanbulist lääne pool, kreeklased nimetavad seda Ida-Traakiaks).

Rahvad[muuda | muuda lähteteksti]

Balkani poolsaarel on üle 75 miljoni elaniku. Nad on enamasti slaavlased, kuid leidub ka teisi rahvaid. Slaavlaste hulka kuuluvad serblased (11 miljonit), horvaadid (4,5 miljonit), bosnialased (2,4 miljonit), makedoonlased (1,9 miljonit) ja bulgaarlased (7 miljonit). Albaanlased (6 miljonit, neist umbes 3,3 miljonit Albaanias), kreeklased (10,8 miljonit) ja rumeenlased kõnelevad mitteslaavi keeli (rumeenia keel kuulub romaani keelte hulka). On ka ungarlasi, sakslasi, türklasi (9,2 miljonit Türgi Euroopa-osas) ja mustlasi.

Mitmed Balkani poolsaare keeled moodustavad Balkani keeleliidu.

Et slaavlased rändasid 6. sajandil pKr piirkonda rohkearvuliselt sisse, mõjutas nende kultuur kohalikke mitteslaavi rahvaid, kelle keeltes on rohkesti slaavi laene. Teised mõjud on kaldunud tekitama piirkonnas kultuurilisi erinevusi. Enamik serblasi, bulgaarlasi, rumeenlasi ja makedoonlasi on õigeusulised, kuna aga horvaadid on põhiliselt katoliiklased. Osa alade sajanditepikkune okupatsioon türklaste poolt tõi kaasa paljude slaavlaste ja teiste pöördumise islamiusku. Moslemeid on eriti palju Serbias (Kosovos; albaanlased), Bosnias ja Hertsegoviinas, (bosnialased), Albaanias, Makedoonias (albaanlased) ja Bulgaarias (türklased). Lõuna-Albaanias (kreeklaste jaoks Põhja-Epeiroses) on valdavalt õigeusulisi Albaania kreeklasi.

Albaanias on levinud islam, õigeusklik kristlus ja katoliiklus. Kuigi Albaaniat nimetatakse valdavalt islamiriigiks, tähistavad inimesed nii kristlikke kui ka islami usupühasid. Kuigi enamik albaanlasi peab end moslemiteks, ei peeta islamist rangelt kinni. Bosnias ja Hertsegoviinas on levinud nii islam, õigeusk kui ka katoliiklus. Makedoonias on makedoonlased valdavalt õigeusulised, albaanlased valdavalt moslemid. Kosovos, mis nimeliselt on Serbia osa, on enamuses valdavalt moslemitest albaanlased. Ka Makedoonias elab palju albaanlasi. Põhja-Kreeka provintsis Makedoonias ja Edela-Bulgaarias elab makedoonlasi. Ida-Kreekas Traakia piirkonnas elab islami vähemus. Kreekas on ka albaania vähemus Epeiroses ja hiljutisi albaania sisserändajaid. Keskajal Kreekasse rännanud albaanlased arvaniidid on õigeusulised kristlased, kes kõnelevad albaania keele lõunamurret, mille nimi on Arvanitika.

Paljudes Balkani riikides on kommunismi mõju tõttu palju ateiste.

Ka mitmed Balkani poolsaare kristlikud rahvad on olnud Türgi kultuuri tugeva mõju all, millest annavad tunnistust tavad, toit, rõivad ja muusika.

Konnotatsioonid[muuda | muuda lähteteksti]

Mõned inimesed peavad nime Balkan poliitiliselt ebakorrektseks või koguni teotavaks. Ungarlased peavad Balkani riigiks nimetamist solvavaks ja ka rumeenlased ei armasta seda nimetust. Korrektne nimetus oleks Kagu-Euroopa. See tuleb nähtavasti sellest, et Balkani poolsaarel on ebastabiilse piirkonna, omavahel vaenujalal olevate väikeriikide plahvatusohtliku piirkonna kuulsus ("Euroopa püssirohutünn"). Esimene maailmasõda sai alguse Balkanilt. Juba Klemens von Metternich ütleb, et Balkan algab maanteelt (Viini 3. linnaosast). Otto von Bismarck olevat öelnud, et Balkan ei ole väärt üheainsagi Pommeri grenaderi luid. Erinevalt paljudest teistest Balkani poolsaare rahvastest on bulgaarlastel oma Balkani identiteedisse positiivne suhtumine.

Geopoliitika ja rahvusvahelised suhted[muuda | muuda lähteteksti]

Minevikus on Balkani poolsaar olnud poliitiliselt ühendatud Rooma riigi, Bütsantsi ja Osmani impeeriumi koosseisu. Ikka ja jälle on Balkani poolsaarel olnud konflikte, kodusõdu ja etnilisi rahutusi.

Balkani poolsaar, mis kunagi oli Euroopa kõige arenenum osa, on viimase 550 aasta jooksul olnud kõige mahajäänum. Selle põhjuseks on olnud Euroopa kaubandusliku ja poliitilise keskuse nihkumine lääne poole ja Balkani poolsaare suhteline kõrvalejäämine majanduslikust arengust Türgi impeeriumi koosseisus.

Balkani rahvad hakkasid taasiseseisvuma 19. sajandist, ning Balkani sõdade käigus 19121913 tõmbus Türgi territoorium kokku praegustesse piiridesse.

Esimese maailmasõja puhkemise (1914) ajendiks oli Austria ershertsogi Franz Ferdinandi mõrvamine praeguses Bosnia ja Hertsegoviina pealinnas Sarajevos.

Pärast Teist maailmasõda mängisid Balkani poolsaarel väga tähtsat rolli Nõukogude Liit ja kommunism. Külma sõja ajal olid Balkani riigid peale Kreeka ja Türgi kommunistlikud. Jugoslaavial ja Albaanial oli küll kommunistlik valitsus, kuid nad langesid Nõukogude Liidu mõjusfäärist välja. Jugoslaavial oli teistsugune poliitika ning ta sai paremini läbi Läänega. Hiljem võttis ta koos paljude kolmanda maailma riikidega osa mitteühinemisliikumisest. Albaania oli Hiina satelliit või liitlane ning hiljem ajas isolatsionistlikku poliitikat.

Ainult Kreeka ja Türgi olid NATO liikmed. Bulgaaria, Rumeenia ja Sloveenia said 2004 NATO liikmeteks ning Sloveenia sai 2004 ka Euroopa Liidu liikmeks.

1990. aastatel mõjutas Balkani piirkonda tugevalt sõjaline konflikt endise Jugoslaavia territooriumil, millesse Bosnias ja Hertsegoviinas, Kosovos (mille kaitseks pommitati Serbiat) ja Makedoonias sekkusid ka NATO relvajõud. Aastaks 2004 teevad kõik Balkani riigid koostööd Euroopa Liidu ja Ameerika Ühendriikidega. Kosovo albaanlaste staatus on lahendamata.

Ühine kõikidele Balkani maadele on kunagine kuulumine Türgi impeeriumi koosseisu, rahvusriikide hiline tekkimine ning etniline killustatus ja seetõttu pidev sõja- ja kodusõjaoht.

Balkani riigid kontrollivad otseseid maismaaühendusi Lääne-Euroopa ning Väike-Aasia ja Lähis-Ida vahel. Balkani poolsaar on olnud Siiditee nõelasilmaks. Venemaa ja endise Nõukogude Liidu jaoks on tegemist ühega vähestest juurdepääsudest maailmamerele.

Sajandite vältel on Balkani poolsaarel põrkunud katoliku kirik ja idakirikud ning islam ja kristlus.

Kui 19. sajandi esimesel poolel asus Kaspia mere ääres Bakuus üle poole tollal maailmas teada olevatest naftavarudest, algas maailmariikide (põhiliselt Venemaa, Inglismaa ja USA) võidujooks juurdepääsu pärast Kaukaasiale.

Kreeka on olnud Euroopa Liidu liige alates 1981. aastast. Sloveenia sai liikmeks 2004. Bulgaaria ja Rumeenia said liikmeks 2007. Türgi on avalduse Euroopa Liiduga liitumiseks esitanud juba 1963, kuid liitumine on ikka veel küsimärgi all.

Makedoonia ja Horvaatia on sõlminud Euroopa Komisjoniga esialgsed lepped liitumisprotsessile kaasaaitamiseks, kuid nad ei ole ametlikult Euroopa Liidu liikmekandidaadiks arvatud ning liitumistähtaega ei ole kindlaks määratud. Arvatav liitumistähtaeg on 2008 või hiljem.

Kõik teised riigid on avaldanud soovi tulevikus Euroopa Liiduga liituda.

Vaata ka[muuda | muuda lähteteksti]