Euroopa Liidu tulevane laienemine

Allikas: Vikipeedia
Jump to navigation Jump to search
██ Euroopa Liit
██ Euroopa Liidu kandidaatriigid
██ Euroopa Liiduga ühinemist taotlev riik
██ Euroopa Liiduga ühinemist potentsiaalselt taotlev riik
██ Euroopa Liiduga ühinemisest loobunud riigid
██ Euroopa Liidust lahkuv riik
██ Euroopa Liiduga ühinemise püüdlusi tunnustanud riigid

Euroopa Liidu tulevane laienemine hõlmab järgmistel aastakümnetel eeskätt Kagu-Euroopa riike, mis ei ole Euroopa Liidu (EL) 28 liikmesriigiga veel majandusliku ja poliitilise koostöö osas ühtlustatult integreerunud.

Lääne-Balkani riikide liitumine on siiani olnud komplitseeritud, eriti seoses korruptsiooni, organiseeritud kuritegevuse, vaesuse, naaberriikide vaheliste suhete, separatistlike liikumiste ning 1990. aastatel toimunud Jugoslaavia sõdade tagajärgedega. Tõenäoliselt lubatakse esimesed kandidaatriigid ühendusse alates 2027. aastast.[1]

Türgi Vabariigi liitumise võimalikkus on siiski seatud suure kahtluse alla.[2] Arvestades, et riik asub koos Ida-Traakia piirkonnaga ja suurima linna İstanbuliga (tegu on bikontinentaalse linnaga) küllaltki väheldaselt Euroopas. Samuti on takistavateks asjaoludeks president Recep Tayyip Erdoğani tagurlik administratsioon ning Süüria kodusõda koos rändekriisiga.[3]

Ühinemine[muuda | muuda lähteteksti]

EL-i liikmesriigiks saamine eeldab keerulisi menetlusi. Taotlejariik täidab liikmeks saamiseks vajalikud tingimused ning peab kandidaatriigina kõigis valdkondades hakkama rakendama EL-i määrusi ja eeskirju. Taotluse võib esitada iga riik, kes täidab liikmeks astumise tingimusi, mida teatakse kui Kopenhaageni kriteeriume.

EL-i liikmeks saada sooviv riik esitab liikmeks saamise taotluse Euroopa Liidu Nõukogule, kes palub komisjonil hinnata, kas taotleja on suuteline täitma Kopenhaageni kriteeriume. Kui komisjoni arvamus on positiivne, siis peab nõukogu tegema otsuse läbirääkimisvolituste kohta. Siis avatakse ametlikult valdkonnapõhised läbirääkimised.

Põhikriteeriumid[muuda | muuda lähteteksti]

Läbirääkimised[muuda | muuda lähteteksti]

Läbirääkimised on aeganõudvad, sest iga kandidaatriik peab siseriiklikku õigusesse üle võtma väga palju EL-i eeskirju ja määrusi. Kandidaatriike toetatakse rahaliselt, halduslikult ja tehniliselt kõnealuse ühinemiseelse perioodi jooksul.

Agenda[muuda | muuda lähteteksti]

Euroopa Liiduga ühinemata riigid Lääne-Balkanil (sealhulgas Türgi)

Hetkeseisuga ootavad liikmelisust: Türgi ning Põhja-Makedoonia, Montenegro, Albaania ja Serbia. Lisaks on potentsiaalsed kandidaatriigid Bosnia ja Hertsegoviina kui ka Kosovo.[4]

Türgi[muuda | muuda lähteteksti]

Türgi kandidatuur EL-iga ühinemiseks on olnud märkimisväärsete poleemikatega teema alates taotluse esitamisest 1987. aastal ja selle vastu võtmisest 1999. aastal. Türgil on olnud EL-iga ajalooliselt tihedad sidemed, omades assotsiatsioonilepingut alates 1964. aastast, olles samas alates 1995. aastast EL-iga tolliliidus. Alles pärast 17. detsembril 2004 Brüsselis toimunud tippkohtumist (2004. aasta Euroopa Liidu laienemise järgselt) teatas Euroopa Ülemkogu, et ühinemisläbirääkimised Türgiga avati ametlikult 3. oktoobril 2005.

Lääne-Balkan[muuda | muuda lähteteksti]

Next.svg Pikemalt artiklis Lääne-Balkan

Liidult ootavad ametlikult ühinemist kõik Lääne-Balkani riigid (väljaarvatud Ühinenud Rahvaste Organisatsiooni liikmete enamuse poolt tunnustatud iseseisvusega Kosovo), kuigi seoses piirkonna omavaheliste suhetega, pingetega, korruptsiooni ja elukorraldusega on nende ühinemine siiani olnud raskendatud.

Regioonile on ajalooliselt tugevat mõju avaldanud nii antiikkreeka, antiikrooma, bütsantsi, veneetsia kui ka osmanite kultuurid ja õigeusu, katoliku ning islami usundid. Euroopa Liidule vastukaaluks mõjutab tänapäeval neid välispoliitiliselt Venemaa Föderatsioon, püüdes tagada eelkõige nii-öelda Belgradi kui endise Jugoslaavia pealinna huve.

Montenegros ja Kosovos võeti vahetult pärast iseseivumisi 2006. ja 2008. aastal valuutana kasutusele Euro.

Kokkuvõte[muuda | muuda lähteteksti]

Riik Olek Liikmesriigiks

astumise avaldus

Kandidaatriigi

staatus

Läbirääkimiste

algus

Sõelumise

lõpp

Täidetud

valdkondi

Vastuolud
Flag of Albania.svg Albaania kandidaatriik 2009 (28. aprill) 2014 2020[5]
Flag of Bosnia and Herzegovina.svg Bosnia ja Hertsegoviina taotlejariik 2016 (15. veebruar)
Flag of Kosovo.svg Kosovo potentsiaalne taotlejariik
Flag of Montenegro.svg Montenegro kandidaatriik 2008 (15. detsember) 2010 2012 2013 3/32 33st
Flag of North Macedonia.svg Põhja-Makedoonia kandidaatriik 2004 (22. märts) 2005 2020[6]
Flag of Serbia.svg Serbia kandidaatriik 2009 (22. detsember) 2012 2014 2015 2/17 34st
Flag of Turkey.svg Türgi kandidaatriik 1987 (14. aprill) 1999 2005 2006 1/16 33st

Ajalugu[muuda | muuda lähteteksti]

Next.svg Pikemalt artiklis Euroopa Liidu laienemine

Euroopa Nõukogu on pühendunud laienemisele, mis on endiselt üks Euroopa Liidu olulisemaid poliitikavaldkondi, kooskõlas Euroopa Ülemkogu poolt 14.–15. detsembril 2006 heaks kiidetud uuendatud laienemiskonsensusega ja pärast seda vastu võetud nõukogu järeldustega. Tegu on endiselt, hoolimata senisest laienemisest, strateegilise investeeringuga rahusse, demokraatiasse, jõukusse, julgeolekusse ja stabiilsusse Euroopas.

Balkanimaadest on seni liitunud Sloveenia (Euroopa Liidu 2004. aasta laienemisega), Bulgaaria ja Rumeenia (Euroopa Liidu 2007. aasta laienemisega) ning Horvaatia (Euroopa Liidu 2013. aasta laienemisega).

Peatatud taotlusega riigid[muuda | muuda lähteteksti]

Šveits, Norra ja Island on taotlejariikideks esitatud, kuid nende liitumisprotseduur on peatatud.

Idapartnerlus[muuda | muuda lähteteksti]

Next.svg Pikemalt artiklis Idapartnerlus

Euroopa Liit võttis 2009. aastal ametlikult suuna tihendada koostööd ning integreerida Armeeniat, Aserbaidžaani, Gruusiat, Moldovat, Ukrainat ja Valgevenet. Nendest on Euroopa Liidu laienemist tunnustanud:

Moldova[muuda | muuda lähteteksti]

Moldova, mille riigikeel on rumeenia keel, ühinemist ei ole peetud veel prioriteetseks. Kuigi riigil on viisavabadus peaaegu kõikide liikmesriikidega, on siiski takistavateks asjaoludeks Transnistria ja Gagauusia küsimused, sõltudes suuresti Venemaa gaasist.[7]

Ukraina[muuda | muuda lähteteksti]

Ukrainal puudub ametlik staatus Euroopa Liidu tulevase laienemise kandidaadina. Viimaste uuringute järgi kiidaks Euroopa Liiduga ühinemise referendumil heaks 68.1% ukraina rahvastikust.[8]

Takistavateks asjaoludeks on Krimmi okupeerimine Venemaa poolt ja sõda Donbassis.

Gruusia[muuda | muuda lähteteksti]

Gruusial puudub ametlik staatus Euroopa Liidu tulevase laienemise kandidaadina, kuid 2011. aastal avaldas Gruusia president Mihheil Saakašvili soovi, et riik saaks EL-i liikmeks. Seda seisukohta on mitmel korral selgesõnaliselt väljendatud, kuna sidemeid USA-ga, EL-iga ja NATO-ga on tugevnenud, püüdes eemalduda Venemaa Föderatsiooni mõjusfäärist.

Takistavateks asjaoludeks on Abhaasia ja Lõuna-Osseetia okupeerimine Venemaa poolt.

Vaata ka[muuda | muuda lähteteksti]

Viited[muuda | muuda lähteteksti]

Kirjandus[muuda | muuda lähteteksti]

Välislingid[muuda | muuda lähteteksti]