1812. aasta Vene-Prantsuse sõda

Allikas: Vikipeedia
Mine navigeerimisribale Mine otsikasti
Prantsuse-Vene sõda
osa Napoleoni sõdadest
Europe in 1812.PNG
Toimumisaeg 22. juuni 1812 –
21. detsember 1812 (vkj)/ 2. jaanuar 1813
Toimumiskoht Venemaa keisririik
Tulemus Venemaa võit
Osalised
Flag of France.svg Prantsuse esimene keisririik
Flag of Poland (1807–1815).svg Varssavi hertsogiriik
Flag of Prussia (1892-1918).svg Preisi kuningriik
Flag of the Russian Empire (black-yellow-white).svg Venemaa keisririik
Väejuhid või liidrid
Flag of France.svg Napoleon I
Flag of France.svg marssal Michel Ney
Flag of France.svg Joachim Murat
Flag of France.svg Eugène de Beauharnais
Flag of Poland (1807–1815).svg Józef Poniatowski
Flag of France.svg Louis Nicolaus Davout
Flag of France.svg Édouard Mortier
Flag of the Russian Empire (black-yellow-white).svg Michael Andreas Barclay de Tolly
Flag of the Russian Empire (black-yellow-white).svg Mihhail Kutuzov
Flag of the Russian Empire (black-yellow-white).svg Pjotr Bagration

Prantsuse-Vene sõda (ka 1812. aasta isamaasõda[1], Napoleoni 1812. aasta sõjakäik Venemaale ja 1812. aasta Vene-Prantsuse sõda) oli 1812. aastal toimunud relvakonflikt Prantsusmaa ja Venemaa vahel.

Sõja algus[muuda | muuda lähteteksti]

Venemaa keisririigi läänepiir
Varssavi hertsogiriigi, Preisi kuningriigi ja Venemaa keisririigi piirialad
Grande Armée sõjakäik Moskvale, 1812–1813

Vene keiser Aleksandr I plaanis pikalt järjekordset sõda Prantsusmaa vastu ning koondas juba 1810aastal riigi lääneossa 3 armeed. Napoleon paiskas 1812a kevadel kiirkorras peaväe Prantsusmaalt Poola ja ööl vastu 24. juunit 1812 ületas 325 000-meheline Prantsuse Suur armee Neemeni jõe ning sellega oli lahingutegevus alanud. Lisaks olid Prantsusmaa liitlased Austria-Ungari ja Preisimaa koondanud oma relvajõud Venemaa piirile ( pealetungist Moskva suunal osa ei võtnud).

Sõjaline kampaania Poola, Leedu ja Läti aladel[muuda | muuda lähteteksti]

Napoleoni Prantsuse Suur armee, mille koosseisus oli Poolast, pärast Kościuszko ülestõusu (1794. aastal) ja Poola kolmandat jagamist lahkunud poolakate ja Varssavi hertsogiriigi väeosad hõivasid Vilno ja Vitebski. 1. juulil 1812 kuulutati välja Poola alasid ühendava Leedu suurvürstiriigi taasloomine.

Prantsusmaa liitlasest Preisi kuningriigi väed tungisid Läti lõunaossa Kuramaale Prantsuse vägede vasakul tiival asunud, kindral Étienne-Jacques-Joseph Macdonaldi armee koosseisus Venemaale tunginud Preisimaa 20 000- meheline väegrupp kindral Ludwig Yorck von Wartenburgi juhtimisel. 5. juulil (vkj 23. juunil) toimus Kuramaa piiril Šiauliai juures lahing, mille võitsid Preisi väed kindral Julius von Grawerti juhtimisel, misjärel tungisid Kuramaale ja hõivasid juuli esimesel poolel enamiku Kuramaa kubermangust, sealsetele elanikele pandi kohustus tasuda 2 000 000 franki kontributsiooni. Kuramaa vallutas Prantsusmaa marssal Étienne Macdonaldi X korpus. Juulis hõivasid prantslased kubermangu pealinna Miitavi, päev varem anti üle Liibavi.[2] Augustis seati sisse administratsioon, mida juhtisid esialgu intendendid Jules de Chambaudoin ja Charles de Montigny (august-oktoober), seejärel Jacques David Martin (oktoober-detsember). Prantsusmaa okupatsioon kestis kuni detsembrini 1812. 7/19. juulil toimus vene vägede, mida juhatas Friedrich von Löwis of Menar ja Preisi vägede vaheline Iecava lahing (Gross-Eckau lahing) Bauska maakonnas asuva Iecava jõe ääres, 9/21. juulil ületasid Preisi väed Daugava jõe ning ähvardasid Liivimaa kubermangukeskust – Riia linna.

Vene vägede taganemisperiood[muuda | muuda lähteteksti]

Napoleon I

Vene vägi hoidus otsustavaist lahinguist ja taandus, et 3 eraldiseisvat armeed ühendada. Peamine vastupanujõud oli 1. armee, mida juhatas baltisaksa päritolu kindral Michael Andreas Barclay de Tolly, kes oli Venemaa sõjaminister ning sõjavägede ülemjuhtaja, kelle strateegilise sõjaplaani kohaselt taandusid Vene väed Venemaa sisepiirkonda, et mitte anda Napoleonile võimalust pealahinguks, samas kurnates Napoleoni vägesid. Taganemisest tingitud ebapopulaarsuse mõjul aga määras Aleksander I Vene vägede ülemjuhatajaks 20. augustil jalaväekindrali Mihhail Kutuzovi.

Vene sõjavägi jätkas ka Kutuzovi juhtimisel taktikalist taganemist ning taganemis käigus jäeti 1812. aasta sügisel maha Moskva linn, mis ka Vene vägede poolt süüdati süüdati, et mitte jätta Prantsuse vägedele provianti ning elamisvõimalusi. 7. septembril 1812a peeti Borodino lahing, mille järel Vene väed taandusid, kuid Napoleonil ei õnnestunud neid täielikult purustada.

Lahingud Venemaal[muuda | muuda lähteteksti]

Prantsuse väed hõivasid Vene vägede poolt mahajäetud Moskva, 14. september 1812

Prantsuse vägede taganemine[muuda | muuda lähteteksti]

Michael Andreas Barclay de Tolly

Pärast Borodino lahingut taandus Venemaa sõjavägi küll Moskvast (süüdates põlema Moskva linna, et Napoleoni vägedele ei jääks peavarju ega moona). Ümberkaudsed talupojad kasutasid võimalust ja riisusid Moskva linna, peale Vene vägede lahkumist. Kutuzovi vene armeeasus Tarutino laagrisse (80 km Moskvast lõunas) ja sulges prantslastele tee maa lõunapiirkondadesse. Prantslaste tulekuga puhkes talurahvamäss paljudes Venemaa kubermangudes, mille mahasurumisega tegelesid Vene keiserriigi väed Kutuzovi juhtimisel. Kuna Aleksander I ei olnud nõus Napoleoni soovitud rahu sõlmima, siis Prantsuse 90 tuhande meheline armee asus tagasiteele. Venemaa vallutamine ning pärisorjuse kaotamine ei kuulunud Napoleoni plaanidesse. Tavaliselt varem saabunud sügiskülmas hävis üle poole Moskvast taganenud Prantsuse armeest külmumise ja haiguste tagajärel.

Kura- ja Liivimaale tunginud väed pidasid veel vastu Ķekava lahingu (saksa Dalenkirchen) 10/22. augustil, (Grafenthal) ja MežotneI juures 17/29. septembril ning Olaine (Olai) juures 3/15. novembril. Detsembris 1812 aga hakkas juba Venemaa siseosas suuri kaotusi kandnud Prantsuse armee taganema ning Kuramaal ja Liivimaal asunud Prantsuse väed said pealetungi asemel ülesandeks katta Venemaalt taganevat armeed arjergardina. Pealetungi ajal Prantsusmaa armeega koostööd teinud Preisimaa vägede juht Ludwig Yorck von Wartenburg aga sõlmis taganemise alguses 18/30. detsembril Vene vägede juhi Hans Karl Friedrich Anton von Diebitschiga (1785–1831) Tauragė konventsiooni ning Preisimaa väed läksid üle Venemaa keisririigi vägede poolele.

Sõja tulemused[muuda | muuda lähteteksti]

Kokku kaotasid prantslased 1812. aasta Venemaa kampaanias 550 000 meest.

Minard.png

Ülaltoodud Charles Joseph Minard'i graafik kujutab Grande Armée kahanemist sõjakäigul Moskvasse (pruun joon vasakult paremale) ja taganemisel (must joon paremalt vasakule). Joone laius on võrdeline armee suurusega. All on temperatuuri graafik Réaumuri kraadides taganemise ajal. Celsiuse skaalasse viimiseks tuleb temperatuure korrutada 1.25-ga.

1813. aasta alguseks oli Napoleoni vägi Venemaalt taandunud. Venemaa võit soodustas Kesk- ja Lääne-Euroopa vabanemist Napoleoni võimu alt ning tugevdas Venemaa välispoliitilist seisundit.

Sõjategevuse jätk Preisimaal[muuda | muuda lähteteksti]

Mihhail Kutuzov

Kindralfeldmarssal Mihhail Kutuzovi 100 000 vägi ületas Nemunase jõe 1 vkj(13) jaanuaril 1813, suunaga Płockile ja veebruariks hõivas Ida-Preisimaa ja Varssavi hertsogiriigi, kuni Visla jõeni. Teele jäänud kindlused prantslaste garnisonidega Danzigis, Modlinis, Thornis blokeeriti piiramisvägedega. Põhiväed suundusid Płockist Kaliszile, Fabian Gottlieb von der Osten-Sackeni korpus suundus Varssavist Austria keisririigi piirile, Peter Wittgensteini korpus Pillaust Berliinile, Preisi kuningriigi pealinna. Wittgensteini vägede arjegard Friedrich Karl von Tettenborni juhtimisel jõudsid Berliini alla 8/20. veebruaril ja 20. veebruaril (vkj)/4. märtsil) lahkusid Prantsuse väed linnast.

16/28. veebruaril 1813 sõlmiti Venemaa keisririigi ja Preisi kuningriigi vahel Kaliszi liiduleping, mis oli aluseks VI Prantsusmaa vastasele koalitsioonile.

Vaata ka[muuda | muuda lähteteksti]

Viited[muuda | muuda lähteteksti]

  1. Isamaasõda oli Venemaa Keisririigi/NSV Liidu/Venemaa Föderatsiooni allikates kasutatud nimetus 1812. aasta Prantsuse-Vene sõja kohta.
  2. Helme, Rein. 1812. aasta Eestis ja Lätis. Tallinn: "Olion", 1990, lk 51, 60.

Kirjandus[muuda | muuda lähteteksti]

  • Parun Georges Wrangell: Baltische Offiziere im Feldzuge von 1812., Reval : Kluge, 1912, Andmed eesti rahvusbibliograafia andmebaasis
  • барон Врангель, Георг В.,: Балтийские офицеры в походе 1812 года: напечатано по поручению эстляндского рыцарства., Ревель : [б.и.], 1913 (Ревель : Ревалер Беобахтер), Andmed ESTER-is
  • "Miks kaotas Napoleon?". Meie Maa (Kuressaare: 1919–1944) nr 9, 16. oktoober 1941, lk 4.