Fabian Gottlieb von der Osten-Sacken

Allikas: Vikipeedia
Mine navigeerimisribale Mine otsikasti
Fabian Gottlieb von der Osten-Sacken, George Dawe maal

Vürst Fabian Gottlieb von der Osten-Sacken a. d. H. Rothof (20. oktoober 1752 Tallinn19. aprill[1] 1837 Kiiev) oli Venemaa väejuht (kindralfeldmarssal).

Biograafia[muuda | muuda lähteteksti]

Varajane karjäär[muuda | muuda lähteteksti]

Fabian Gottlieb von der Osten-Sacken sündis Kuramaa Sarkanmuiža (Rothof; Vindavi lähedal) mõisast pärit Tallinna garnisoni kapteni, parun Wilhelm Ferdinand von der Osten-Sackeni (u 17001754) ja Hedwig Eleonore von Udami (17121778) pojana.[2] [3] Fabian Gottlieb kaotas kaheaastaselt isa ja nende pere elas üsna kehvades tingimustes. Pärast õpinguid Tartu ülikooli astus ta 1766 allohvitserina (podpraporštšik) Koporje musketäripolku.[4]

Sõjamehekarjäär[muuda | muuda lähteteksti]

Aastal 1769, Vene-Türgi sõja ajal, osales ta Hotini blokaadis ja teistel sõjalistel operatsioonidel. Samal aastal ülendati ta praporštšikuks ja veidi hiljem teiseks leitnandiks.

Aastatel 17701773 võitles ta Suvorovi vägedes Poolas.

1786 sai ta leitnantpolkovniku auastme ja määrati Moskva grenaderipolku. Seal teenis ta kuni 19. juulini 1789. Seejärel suunati ta Rostovi Musketärirügementi. Selle väeosa koosseisus võttis ta osa Vene-Türgi sõjast. Pruti jõe lahingute ja Focşani vallutamise eest anti talle Püha Vladimiri ordeni 4. klass. Hiljem tõestas ta end ka Izmaili vallutamisel. Suvorov nimetas teda üheks vapraimaks sõduriks Izmaili all.

10. augustil 1792 ülendati Osten-Sacken polovnikuks ja määrati Tšernigovi musketäripolku Poolas. Lahingu eest Vilniuse lähedal kingiti talle kuldmõõk graveeringuga vapruse eest. 28. septembril 1797 sai temast Jekaterinoslavli grenaderipolgu komandör ja kindralmajor. 1799. aasta 11. juulil ülendati ta kindralleitnandiks. Pärast esimest Zürichi lahingut 4. juunil 1799 langes ta prantslaste kätte vangi ning teda peeti Nancys kinni kuni 1801. aastani.

Napoleoni sõjad[muuda | muuda lähteteksti]

Pultuski ja Eylau lahingu eest anti parun von Osten-Sackenile Püha Vladimiri ordeni 2. klass (8.04.1807) ja Preisi Punase Kotka orden. Üsna pea pärast seda oli ta sunnitud erru minema. Pärast seda, kui Napoleon I oli tunginud Venemaale, naasis Osten-Sacken armeesse. Ta asus juhtima tagavarakorpusi Volõõnias. Ta sai ülesandeks kaitsta riigi lõunapiire võimalike Saksi ja Austria vägede rünnakute eest. Volkovõsski lahingus lõi ta prantslasi ja sundis neid piirideni taganema. Pärast seda vallutas ta Varssavi hertsogkonna ning ühendanud väed krahv Mihhail Miloradovitšiga vallutas ka Varssavi. Hiljem oli ta ka edukas võitluses prints Józef Antoni Poniatowski vägede vastu. Hiilgava poola sõjakäigu eest anti Osten-Sackenile Püha Aleksander Nevski orden.

Fabian Wilhelm von Osten-Sacken võttis osa ka Sileesia armee sõjakäikudest Gebhard Leberecht von Blücheri juhatuse all ja osales ka Katzbachi lahingus. Pärast seda lahingut ülendati ta jalaväekindraliks (14.08.1813) ja ta sai Preisi Musta Kotka orden (31.8.1813). Teenete eest Leipzigi lahingus anti talle Püha Georgi ordeni 2. klass (8.10.1813). Tema juhatuse all võitis Vene armee ka Brienne lahingu ja selle eest sai ta Püha Andrease ordeni (1814). Mitmel puhul juhatas ta Blücheri asemel ise Sileesia armeed.

19. märtsil 1814 määrati Fabian Gottlieb von der Osten-Sacken Pariisi kindralkuberneriks. Napoleoni sajapäevase võimuperioodi ajal võitles Osten-Sacken Michael Andreas Barclay de Tolly juhatuse all.

Hilisem elu[muuda | muuda lähteteksti]

Kuni Barcaly de Tolly surmani juhatas Osten-Sacken 3. jalaväekorpust. Aastatel 18181835 oli ta 1. armee ülemjuhataja, mille peakontor asus Mogiljovis (1830. aastast Kiievis). 26. augustil valiti ta riiginõukogu liikmeks. 8. aprillil 1821 kingiti talle krahvitiitel.

Nikolai I võimuletuleku järel määrati Osten-Sacken Uglitski jalaväepolgu ülemaks. Polk nimetati hiljem ümber Osten-Sackeni polguks. 22. augustil (ukj 3. septembril) 1826, keiser Nikolai I kroonimisel, ülendati krahv Fabian Gottlieb von der Osten-Sacken feldmarssaliks. 22. septembril 1830 anti talle 1. klassi Püha Vladimiri orden.

Novembriülestõusu ajal määrati ta Kiievi, Podoolia ja Volõõnia sõjakuberneriks. Kiire ja efektiivse tegutsemise eest andis keiser talle 27. oktoobril (8. novembril) 1832 Venemaa vürstitiitli.[5] Tema adjutandiks aastatel 18321835 oli Alexander Blaramberg (1802–1859), hilisem kindralmajor ja Peterburi politseimeister.[6]

Feldmarssal Osten-Sacken läks 1835 sõjaväest erru ja suri lastetuna Kiievis kaks aastat hiljem 85 aasta vanuses.[1] Ta on maetud Kiievi-Petšerski suurkloostrisse.[2]

Tema õde Charlotte Luise von der Osten-Sacken (sünd. 1753) oli Theodor Oldekopi abikaasa.[3]

Viited[muuda | muuda lähteteksti]

  1. 1,0 1,1 Arthur Kleinschmidt: Russland's Geschichte und Politik dargestellt in der Geschichte des russischen hohen Adels. 1877, (facsimile 2006, ISBN 0-543-93507-8 ), lk.223-225
  2. 2,0 2,1 Erik-Amburger-Datenbank: Gottlieb Fabian v. der Osten-Sacken * 20.10.1752 Tallinn † 7.4.1837 Kiev
  3. 3,0 3,1 http://baza.vgd.ru
  4. http://www.lesgrognardsdelamarne.com/wa_files/Bio_20Sacken.pdf
  5. Ernst Heinrich Kneschke: Neues allgemeines deutsches Adels-lexicon. Siebenter Band [Ossa - Ryssel.], Leipzig 1867, lk.5-8
  6. Erik-Amburger-Datenbank: Alexander Blaramberg (1850. aastast Ippolit Ivanovitš Blaramberg - Ипполит Иванович Бларамберг)