Borodino lahing

Allikas: Vikipeedia
Jump to navigation Jump to search
Borodino lahing
osa Napoleoni 1812. aasta sõjakäigust Venemaale ja Napoleoni sõdadest
Toimumisaeg 7. september 1812
Toimumiskoht Venemaa keisririik
Osalised
Flag of France.svg Prantsuse esimene keisririik
Flag of the Duchy of Warsaw.svg Varssavi hertsogiriik
Flag of Prussia (1892-1918).svg Preisi kuningriik
Flag of the Kingdom of Westphalia.svgVestfaali kuningriik
Flag of the Russian Empire (black-yellow-white).svg Venemaa keisririik
Väejuhid või liidrid
Flag of France.svg Napoleon I
Flag of the Duchy of Warsaw.svgJózef Poniatowski
Flag of France.svg Michel Ney
Flag of the Russian Empire (black-yellow-white).svg Mihhail Kutuzov
Flag of the Russian Empire (black-yellow-white).svg Pjotr Bagration

Borodino lahing oli 7. septembril (vkj 26. augustil) 1812 Venemaal Borodino lähedal toimunud lahing Napoleoni sõdade käigus Venemaale tunginud Napoleon I juhitud Prantsuse esimese keisririigi sõjaväe ja Mihhail Goleništšev-Kutuzovi juhitud Venemaa keisririigi sõjaväe vahel.

Eellugu[muuda | muuda lähteteksti]

Venemaa sõjakõigu esimene suurem lahing oli Smolenski all. Vene väejuht saades aru, et on vaja lahingut, otsustas korraldad keisrile 1 lahing, .Mihhail Goleništšev-Kutuzov peatas väed Borodino all. Käskis tugevdada lo kaitsepositsioonie Bagrationil ja Rajevskil – välikindlustustega.


Lahingu kirjeldus[muuda | muuda lähteteksti]

Prantslastel oli u 130 000 sõdurit ja u 580 kahurit, venelastel u 155 000 sõdurit (otseselt osales lahingus u 120 000) ja u 620 kahurit.

Vene väed olid paigutatud prantslaste vastu 45-kraadise nurga all.

Prantslased ründasid esmalt Bagrationi reduute, mis vallutati kella 9-ks ( mitte kella 12-ks, nagu väidab Stalini-aegne historiograafia).

Bagrationi juhitava armeeosa (nn 2. armee) regulaarväeosad hävisid lahingus. Bagration ise sai surmavalt haavata.

Kutuzovi saadetud vene abiväed kindral Rajevski reduutide abistamiseks, mida rünnati järgnevalt, olid prantsuse kahurväe pideva tule all.

Prantsuse vägede kontsentreerumine ühe sihtmärgi vallutamiseks ning kogu kahurväe oskuslik kasutamine (Napoleon oli õppinud kahurväeohvitser) ning Kutuzovi andetus tõid Vene vägedele õigustamatult suured kaotused.

Prantslastel oli u 28- 30 000 langenut ja haavatut; venelastel u 50-58 000 langenut ja haavatut. (erinevad prantsuse ja vene viimased allikad )

Lahingust ei võtnud osa Napoleoni nn kaardivägi koosseisus u 18-19 000 sõdurit (v.a kaardiväe kahurvägi, kes osales).

Lahingust osa võtnud väed[muuda | muuda lähteteksti]

Venemaa keisririigi relvajõud[muuda | muuda lähteteksti]

Ülemjuhataja, jalaväekindral Mihhail Goleništšev-Kutuzov

Peakorter: staabiülem, ratsaväekindral Leonti Bennigsen, kindralkortmeister, kindralmajor Mihhail Vistitski, kortermeister Karl Wilhelm von Toll;

1. Läänearmee, ülemjuhataja Michael Andreas Barclay de Tolly

Prantsuse esimene keisririik[muuda | muuda lähteteksti]

Ülemjuhataja: Prantsuse esimese keisririigi keiser Napoleon Bonaparte.

Vasak tiib
  • IV korpus: Eugene.
    • Itaalia kuninglik kaardivägi – 6 pataljoni jalaväge, 6 kompaniid ratsaväge, 4 patareid 6-tolliseid ja 2 patareid 12-tolliseid suurtükke.
    • 13. diviis – 16 pataljoni jalaväge ja 10-tollist suurtükki ning 4 haubitsat.
    • 14. diviis
    • 1. diviis – 15 pataljoni jalaväge ja 4 patareid 6-tolliseid suurtükke.
    • 3. diviis – 19 pataljoni jalaväge ja 4 patareid 6-tolliseid suurtükke.
    • korpuse suurtükivägi: 5 patareid.
    • korpuse ratsavägi: 12 eskadroni.
  • VI ratsakorpus
    • III reservratsaväekorpus – 24 eskadroni ja patarei suurtükke.
    • 6. raskediviis – 12 eskadroni kürasiire ja 2 patareid suurtükke.
Tsenter – Napoleon I
  • III korpus – Michel Ney.
    • 10. diviis – 16 pataljoni jalaväge ja 2 patareid 6-tolliseid suurtükke.
    • 11. diviis – 12 pataljoni jalaväge ja 2 patareid 6-tolliseid suurtükke.
    • 25. diviis – 3 pataljoni jalaväge ja 4 patareid 6-tolliseid suurtükke.
    • Korpuse ratsavägi – 25 eskadroni
  • VIII korpus – Junot
    • 23 diviis – 11 pataljoni jalaväge ja 1 patarei 6-tolliseid suurtükke.
    • 24 diviis – 4 pataljoni jalaväge ja 1,5 patareid 6-tolliseid suurtükke.
    • Korpuse ratsavägi – 12 eskadroni
    • Korpuse suurtükivägi – patarei 6-tolliseid ja patarei 12-tolliseid suurtükke.
  • IV korpus – Latour-Maubourg
    • 4. kerge ratsadiviis – 9 ulaanieskadroni
    • 7. kürasiir diviis – 16 eskadroni + rügement.
    • korpuse suurtükivägi – 2 patareid 6-tolliseid suurtükke.
  • I korpus – Davout
    • 2. diviis – 17 pataljoni jalaväge ja 2 patareid 6-tolliseid suurtükke.
    • 4. diviis – 10 pataljoni jalaväge ja 2 patareid 6-tolliseid suurtükke.
    • 5. diviis – 20 pataljoni jalaväge ja 2 patareid 6-tolliseid suurtükke.
    • Korpuse ratsavägi – 16 eskadroni ratsaväge
  • I reserv ratsakorpus
    • 1. kerge ratsaväediviis – 28 eskadroni ratsaväge ja patarei 6-tolliseid suurtükke
    • 1. kürasiir diviis – 12 eskadroni + 1 kompanii ratsaväge ja 2 patareid 6-tolliseid suurtükke.
    • 5. kürasiir diviis – 12 eskadroni + 1 kompanii ratsaväge ja 2 patareid 6-tolliseid suurtükke.
  • II reserv ratsaväekorpus
    • 2. kerge ratsaväediviis – 26 eskadroni ratsaväge
    • 2. kürasiir diviis – 12 eskadroni + 1 kompanii ratsaväge ja 2 patareid 6-tolliseid suurtükke.
    • 4. kürasiir diviis – 12 eskadroni + 1 kompanii ratsaväge
Parem tiib – vürst Józef Poniatowski
  • V korpus – Poniatowski
    • 16 diviis – 9 pataljoni jalaväge ja 2 patareid 6-tolliseid suurtükke.
    • 18 diviis – 9 pataljoni jalaväge ja 2 patareid 6-tolliseid suurtükke.
    • Korpuse ratsavägi – 12 eskadroni
Reserv – Mortier
  • 2. diviis – 8 pataljoni jalaväge ja 4 patareid suurtükke.
  • 3. diviis – 10 pataljoni jalaväge ja 2 patareid suurtükke.
  • Visla leegion – 6 pataljoni jalaväge.
  • Kaardiväe ratsadiviis – 16 eskadroni ratsaväge.
  • Kaardiväe brigaad – 11 pataljoni jalaväge ja 2 patareid suurtükiväge
  • Kaardiväe suurtükivägi – 7 patareid suurtükiväge[2].

Lahingu tagajärg[muuda | muuda lähteteksti]

Lahinguga avas Napoleon tee Moskvasse, kuid kasutamata jäi võimalus Vene armee purustada. Olgugi et Moskva vallutati, keeldusid venelased alla andmast, taganedes lõpututele Venemaa põhjapoolsetele aladele, ning nüüd pidid hoopis sissetungijad lõikavas talvepakases taganema.

Viited[muuda | muuda lähteteksti]