Mine sisu juurde

Emotsioon: erinevus redaktsioonide vahel

Muuda linke
Allikas: Vikipeedia
Sirvi ajalugu interaktiivselt
← Vanem muudatusUuem muudatus →
Eemaldatud sisu Lisatud sisu
VisuaalneVikitekst
Tkivisik (arutelu | kaastöö)
498 muudatust
+ Olulisemad teoreetikud
84. rida: 84. rida:
Sageli on probleemiks õigusvastase teo sooritamise hindamisel inimese emotsionaalne seisund<ref>[http://dspace.utlib.ee/dspace/bitstream/10062/2855/1/otsa_raul.pdf Eluvastaste süütegude võrdõiguslik ja empiiriline uurimus]</ref>. Praegu ollakse seisukohal, et kui inimene oli teo sooritamise ajal erilises emotsionaalses seisundis, mil ta ei olnud võimeline aru saama oma tegude tähendusest ja neid juhtima, siis ta ei ole [[süüdiv]].
Sageli on probleemiks õigusvastase teo sooritamise hindamisel inimese emotsionaalne seisund<ref>[http://dspace.utlib.ee/dspace/bitstream/10062/2855/1/otsa_raul.pdf Eluvastaste süütegude võrdõiguslik ja empiiriline uurimus]</ref>. Praegu ollakse seisukohal, et kui inimene oli teo sooritamise ajal erilises emotsionaalses seisundis, mil ta ei olnud võimeline aru saama oma tegude tähendusest ja neid juhtima, siis ta ei ole [[süüdiv]].


==Oluliseimaid teoreetikuid==
<!-- Palun ära täienda seda nimistut ilma seda esmalt arutelulehel soovitamata. See võiks olla lühike nimistu teadlastest, kes on kõige tunnustatumad ja tsiteeritumad selles vallas. -->
[[File:William James b1842b.jpg|thumb|left|upright=0.56|[[William James]] umbes sel ajal, kui ta emotsioonidest kirjutas]]
19. sajandi lõpus olid kõige mõjukamad teoreetikud [[William James]] (1842-1910) ja [[Carl Lange]] (1834-1900). James oli Ameerika psühholoog ja filosoof, kes kirjutas hariduspsühholoogiast, religioosse kogemuse ja müstika psühholoogiast ja [[pragmatism]]i filosoofiast. Eraldiseisvalt arendasid nad välja [[James-Lange teooria]], hüpoteesi emotsioonide päritolust ja loomusest. Teooria kohaselt loob autonoomne närvisüsteem inimeses vastuseks keskkonnas kogetule füsioloogilise sündmuse nagu lihaspinge, südame rütmisageduse või hingamissageduse tõusu, suukuivuse. Emotsioonid on seega tunded, mis tekivad füsioloogiliste muutuste tulemusel, mitte ei ole nende tekkimise põhjuseks<ref>{{cite web|last=Cherry|first=Kendra|title=v|url=http://psychology.about.com/od/jindex/g/jameslange.htm|accessdate=30 April 2012}}</ref>.

[[Silvan Tomkins]] (1911-1991) arendas välja afekti teooria ja skripti teooria. Afekti teooria tutvustas baasemotsioonide kontseptsiooni ja tugines ideel, et emotsioonid on meie elu motiveerivaks jõuks<ref>{{cite web|last=The Tomkins Institute|title=Applied Studies in Motivation, Emotion, and Cognition|url=http://www.tomkins.org/Tomkins.html|accessdate=30 April 2012}}</ref>.

Mõned kõige mõjukamad 20. sajandi emotsiooniteoreetikud on lahkunud viimase paarikümne aasta jooksul. Näiteks [[Magda B. Arnold]] (1903-2002), Ameerika psühholoog, kes arendas välja emotsioonide hindamise teooria (ingl. k.''appraisal theory'')<ref>Reisenzein , R. (2006). Cognition & emotion. Psychology Press, part of the Taylor & Francis Group, 20(7), 920-951. http://psycnet.apa.org/doi/10.1080/02699930600616445</ref>, [[Richard Lazarus]] (1928-2006), Ameerika psühholoog, kes spetsialiseerus emotsioonide ja stressi uurimisele, eriti seoses tunnetusega (kognitsiooniga), [[Herbert A. Simon]] (1916-2001), kes lisas emotsioonid otsuste langetamisse ja tehisintellekti, [[Robert Plutchik]], Ameerika psühholoog, kes arendas välja emotsiooni psühhoevolutsioonilise teooria<ref>Plutchik, R. (1982). A psychoevolutionary theory of emotions. Social Science Information, 21, 529. {{doi|10.1177/053901882021004003}}</ref>, [[Robert Zajonc]] (1923–2008), Poola-Ameerika sotsiaalpsühholoog, kes spetsialiseerus sotsiaalsetele ja tunnetuslikele protsessidele nagu sotsiaalne hõlbustamine (ingl. k. ''social facilitation''). Ameerika filosoof [[Robert C. Solomon]] (1942–2007), panustas enda teooriatega emotsioonide filosoofiasse raamatutega nagu ''What Is An Emotion?: Classic and Contemporary Readings'' (Oxford, 2003). [[Peter Goldie]] (1946–2011), Briti filosoof, kes spetsialiseerus eetikale, esteetikale, emotsioonidele, tunnetele ja isiksusele.

<!--
Influential theorists who are still active include the following psychologists, neurologists, philosophers, and sociologists:
* [[Lisa Feldman Barrett]] – Social philosopher and psychologist specializing in [[affective science]] and human emotion.
* [[John Cacioppo]] – from the [[University of Chicago]], founding father with [[Gary Berntson]] of [[social neuroscience]].
* [[Randall Collins]] - (born 1941) American sociologist from the [[University of Pennsylvania]] developed the interaction ritual theory which includes emotional entrainment model
* [[António Damásio]] (born 1944) – Portuguese behavioral neurologist and neuroscientist who works in the US
* [[Richard Davidson]] (born 1951) – American psychologist and neuroscientist; pioneer in [[affective neuroscience]].
* [[Paul Ekman]] (born 1934) – Psychologist specializing in the study of emotions and their relation to facial expressions
* [[Barbara Fredrickson]] – Social psychologist who specializes in emotions and positive psychology.
* [[Nico Frijda]] (born 1927) – Dutch psychologist who specializes in human emotions, especially facial expressions
* [[Arlie Russell Hochschild]] (born 1940) – American sociologist whose central contribution was in forging a link between the subcutaneous flow of emotion in social life and the larger trends set loose by modern capitalism within organizations.
* [[Joseph E. LeDoux]] (born 1949) – American neuroscientist who studies the biological underpinnings of memory and emotion, especially the mechanisms of fear
* [[George Mandler]] (born 1924) - American psychologist who wrote influential books on cognition and emotion
* [[Jaak Panksepp]] (born 1943) – Estonian-born American psychologist, psychobiologist and neuroscientist; pioneer in affective neuroscience.
* [[Jesse Prinz]] – American philosopher who specializes in emotion, moral psychology, aesthetics and consciousness
* [[James A. Russell]] – American psychologist who developed the circumplex model of affect
* [[Klaus Scherer]] (born 1943) – Swiss psychologist and director of the Swiss Center for Affective Sciences in Geneva; he specializes in the psychology of emotion
* [[Ronald de Sousa]] (born 1940) – English–Canadian philosopher who specializes in the philosophy of emotions, philosophy of mind and philosophy of biology.
* [[Jonathan Turner]] (born 1942) - American sociologist from the [[University of California, Riverside]] who is a general sociological theorist with specialty areas including the sociology of emotions, ethnic relations, social institutions, social stratification, and bio-sociology.
* [[Dominique Moïsi]] (born 1946) - Authored a book titled <u>The Geopolitics of Emotion</u> focusing on emotions related to globalization.
-->
==Vaata ka==
==Vaata ka==
*[[Hemifacial Differences in the In-group Advantage in Emotion Recognition]]
*[[Hemifacial Differences in the In-group Advantage in Emotion Recognition]]

Redaktsioon: 17. jaanuar 2015, kell 21:42

Emotsioon on organismi seisund, millega kaasnevad märgatavad kehalised muutused (hingamises, pulsis, näo verevarustuses jne.), mida subjektiivselt tajutakse mingi tundmusena, mille nimetamiseks on keeles oma sõna ja mis tõukab mingil viisil tegutsema.

Psühholoogia prototüüpilise definitsiooni kohaselt on kolm emotsiooni peamist omadust järgmised:

  1. Emotsioon tekib, kui inimene hindab olukorda enda jaoks oluliseks;
  2. Emotsioonid on mitmetahulised, kogu keha haaravad protsessid, millega kaasnevad muutused nii inimese füsioloogias, subjektiivses kogemuses kui ka käitumuslikus väljenduses;
  3. Emotsioone on võimalik kirjeldada kas laiaulatuslike mõõtmete (nt. üldised positiivsed või negatiivsed emotsioonid) või üksikute spetsiifiliste kategooriate (nt. rõõm, kurbus, viha) kaudu.

Emotsioonide liigid

  1. afekt - lühiajaline tormiliselt kulgev emotsionaalne reaktsioon, mis mõjutab inimest tervikuna;
  2. kirg - sügav, tugev, pikaajaline seisund, mis on suunatud mingi vajaduse rahuldamiseks;
  3. frustratsioon - psüühiline pingeseisund , mis tekib tegevuse sunnitud katkestamisel enne eesmärgi saavutamist, perspektiivituse tunnetamisel;
  4. ärevus - iseloomulik ootuse ja ebamäärasuse elamused ja abitus- ning hirmutunne.

Emotsioonide füsioloogilised alused

Emotsioonide kandjaks on neid läbi elav inimene ja seetõttu on tundmused alati subjektiivsed. Emotsioonides on 2 komponenti:

  1. emotsiooni väljendus;
  2. väljendust põhjustav sisemine tunne.

Emotsioonis on alati:

  1. kehaline komponent;
  2. hinnanguline suhtumine.

Emotsioon avaldub:

  1. kehalised muutused, näoilme;
  2. tunne, subjektiivne läbielamine.

Oma emotsioonide väljendamist peetakse tervislikuks ja kasulikuks.

Emotsioonide olemasolule põhineb valedetektori tööpõhimõte.

Emotsioonide mudelid

Emotsioonide kohta on mitu võistlevat mudelit.

René Descartesi ja paljude tänapäeva psühholoogide järgi on olemas mõned baasemotsioonid, millest kõik teised emotsioonid koosnevad.

Teises mudeli järgi on igal emotsioonil oma taandumatu tuum, mis ei koosne millestki lihtsamast.

Kolmanda mudeli järgi moodustavad emotsioonid mitmemõõtmelise pideva skaala nagu värvused. Need mõõtmed võivad olla näiteks erutustase, intensiivsus, meeldivus või ebameeldivus, suunatus endale või teisele. Sel juhul ei ole emotsioonide vahel loomulikke selgeid piire. Sel juhul võib ka loota leida emotsioonide mitmekesisusele suhteliselt lihtne bioloogiline seletus.

Emotsioonide aluseks on postuleeritud ka modulaarseid allsüsteeme, mille funktsioon on eri põhivajaduste rahuldamise koordineerimine.

Tunnetusteadusel puuduvad praegu empiirilised vahendid nende mudelite vahel valimiseks.

Lihtemotsioonid

Ekmani ja Frieseni (1989) järgi on olemas kuus emotsiooni, millel on kultuuridevaheliselt tõlgitavad nimetused ja universaalselt äratuntavad näoilmed: õnnelikkus, kurbus, hirm, viha, imestus ja vastikus. Mõned uurijad leiavad, et kaks viimast on liiga lihtsad, et neid emotsioonideks nimetada.

Teised emotsioonid on oma väljenduse poolest kultuurisõltelised.

Filosoofia

Ajalugu

René Descartesil, Thomas Hobbesil emotsioonide teooria.

Platon eristas "Platon" vaimu kolme komponendina mõtlemist, soovimist ja emotsioone. Umbes selline jaotus on ka tänapäeva psühholoogias.

Aristoteles ei vaatle emotsioone vaimu eraldi komponendina. Moraalne elu on Aristotelese järgi võimalik tänu sellele, et õpitakse tundma õigetes olukordades õigeid tundeid.

Stoitsismi järgi on emotsioonid otsustused asjade väärtuse üle, mis on subjekti vooruse suhtes juhuslikud ja mille suhtes me peame jääma ükskõikseks. Seega taandati emotsioonid uskumustele.

Thomas Hobbesi järgi on "kired" teatud himud või vastikused. Seega taandas ta emotsioonid soovidele.

Benedict Spinoza järgi on emotsioonid ühtaegu kehalised ja hingelised, sest keha ja hing on ühe ja sama reaalsuse aspektid. Emotsioonidest kui hinge afektsioonidest sõltub erinevus parima ja halvima elu vahel, sest nad kas suurendavad või vähendavad hinge tegutsemisvõimet.

David Hume'i järgi peab mõistus olema kirgede ori.

Immanuel Kant pidas emotsioone loomult konatiivseteks ning pani nad kokku kalduvustega, mis ahvatlevad tahet toimima kohusest erinevatel motiividel.

20. sajandi analüütiline vaimufilosoofia on emotsioone vähe käsitlenud. Huvi emotsioonide vastu elavnes Errol Bedfordi artikliga "Emotions" (1957) ja Anthony Kenny raamatuga "Actions, Emotions and Will" (1963), mis vaidlesid arusaamaga, et emotsioonid on tundmused, mida tahe ega mõistus ei saa mõjutada.

Praeguseks on tekkinud emotsioonifilosoofia, mis uurib emotsioone koostöös tunnetusteaduse, psühholoogia, neuroteaduse, evolutsioonibioloogia ja majandusteadusega.

Küsimused

Kas emotsioonid on olemas?

Mis on emotsioon?

Kas emotsioonid on loomulik liik?

Paul E. Griffiths[1] eitab, et emotsioonide näol on tegemist ühtse loomuse ja päritoluga nähtustega (loomuliku liigiga). Neil puudub ühtne mehhanism ning isegi ühe ja sama emotsiooni puhul võivad eri juhtudel olla mängus erinevad mehhanismid, mis on suurelt jaolt üksteisest sõltumatud.

Kriminalistika

Sageli on probleemiks õigusvastase teo sooritamise hindamisel inimese emotsionaalne seisund[2]. Praegu ollakse seisukohal, et kui inimene oli teo sooritamise ajal erilises emotsionaalses seisundis, mil ta ei olnud võimeline aru saama oma tegude tähendusest ja neid juhtima, siis ta ei ole süüdiv.

Oluliseimaid teoreetikuid

William James umbes sel ajal, kui ta emotsioonidest kirjutas

19. sajandi lõpus olid kõige mõjukamad teoreetikud William James (1842-1910) ja Carl Lange (1834-1900). James oli Ameerika psühholoog ja filosoof, kes kirjutas hariduspsühholoogiast, religioosse kogemuse ja müstika psühholoogiast ja pragmatismi filosoofiast. Eraldiseisvalt arendasid nad välja James-Lange teooria, hüpoteesi emotsioonide päritolust ja loomusest. Teooria kohaselt loob autonoomne närvisüsteem inimeses vastuseks keskkonnas kogetule füsioloogilise sündmuse nagu lihaspinge, südame rütmisageduse või hingamissageduse tõusu, suukuivuse. Emotsioonid on seega tunded, mis tekivad füsioloogiliste muutuste tulemusel, mitte ei ole nende tekkimise põhjuseks[3].

Silvan Tomkins (1911-1991) arendas välja afekti teooria ja skripti teooria. Afekti teooria tutvustas baasemotsioonide kontseptsiooni ja tugines ideel, et emotsioonid on meie elu motiveerivaks jõuks[4].

Mõned kõige mõjukamad 20. sajandi emotsiooniteoreetikud on lahkunud viimase paarikümne aasta jooksul. Näiteks Magda B. Arnold (1903-2002), Ameerika psühholoog, kes arendas välja emotsioonide hindamise teooria (ingl. k.appraisal theory)[5], Richard Lazarus (1928-2006), Ameerika psühholoog, kes spetsialiseerus emotsioonide ja stressi uurimisele, eriti seoses tunnetusega (kognitsiooniga), Herbert A. Simon (1916-2001), kes lisas emotsioonid otsuste langetamisse ja tehisintellekti, Robert Plutchik, Ameerika psühholoog, kes arendas välja emotsiooni psühhoevolutsioonilise teooria[6], Robert Zajonc (1923–2008), Poola-Ameerika sotsiaalpsühholoog, kes spetsialiseerus sotsiaalsetele ja tunnetuslikele protsessidele nagu sotsiaalne hõlbustamine (ingl. k. social facilitation). Ameerika filosoof Robert C. Solomon (1942–2007), panustas enda teooriatega emotsioonide filosoofiasse raamatutega nagu What Is An Emotion?: Classic and Contemporary Readings (Oxford, 2003). Peter Goldie (1946–2011), Briti filosoof, kes spetsialiseerus eetikale, esteetikale, emotsioonidele, tunnetele ja isiksusele.

Vaata ka

Viited

  1. ↑ Griffiths 1999, 2004.
  2. ↑ Eluvastaste süütegude võrdõiguslik ja empiiriline uurimus
  3. ↑ Cherry, Kendra. "v". Vaadatud 30. aprillil 2012.
  4. ↑ The Tomkins Institute. "Applied Studies in Motivation, Emotion, and Cognition". Vaadatud 30. aprillil 2012.
  5. ↑ Reisenzein , R. (2006). Cognition & emotion. Psychology Press, part of the Taylor & Francis Group, 20(7), 920-951. http://psycnet.apa.org/doi/10.1080/02699930600616445
  6. ↑ Plutchik, R. (1982). A psychoevolutionary theory of emotions. Social Science Information, 21, 529. DOI:10.1177/053901882021004003

Kirjandus

Välislingid

Pärit leheküljelt "https://et.wikipedia.org/w/index.php?title=Emotsioon&oldid=4088501"