Richard Lazarus

Richard S. Lazarus (3. märts 1922 New York – 24. november 2002 Walnut Creek, California) oli USA psühholoog, emotsioonide tõlgendusteooria juhtiv pooldaja.

Ta töötas välja stressiga toimetuleku teooria, mida nimetatakse Lazaruse stressimudeliks, ja andis panuse kognitiivsesse pöördesse.

Elulugu[muuda | muuda lähteteksti]

Richard S. Lazarus lõpetas 1942 kolledži City College of New York. Pärast kolm ja pool aastat kestnud sõjaväeteenistust sai ta 1948 Pittsburghi Ülikoolist doktorikraadi. Seejärel õpetas ta 1953. aastani Johns Hopkinsi Ülikoolis ja 1957. aastani Clarki Ülikoolis. Järgnevalt töötas ta Caliofornia Ülikoolis Berkeleys kuni emeriteerumiseni 1991.

Uurimistöö[muuda | muuda lähteteksti]

Kui Lazarus alustas Johns Hopkinsi Ülikoolis stressi ja emotsioonide uurimist, oli nende teemade vastu vähe huvi, välja arvatud sõjaväes. Biheiviorismi domineerimise ajal rõhutas Lazarus tunnetuse tähtsust. Ta tegi katseid teadvustamata protsesside rollist tajus. Samuti hoidis ta alal emotsiooni mõistet. Tema emotsiooniteooria rõhutas seda, kuidas indiviid hindab sündmuse mõju endale ja oma heaolule (emotsioonide tõlgendusteooria). Raamatus "Emotion and Adaptation" näitas ta, kuidas tõlgendusmustrid osalevad vähemalt 18 emotsiooni tekitamises, kuidas tõlgendus mõjutab emotsioonikäitumist, kuidas üks reaktsioon, näiteks naeratus, võib olla eri emotsioonide teenistuses ja kuidas erinevad reaktsioonid, näiteks kättemaks ja passiivne agressiivsus, võivad olla ühe ja sellesama emotsiooni teenistuses. Lazarus uuris teadvust ja teadvustamatust ning kasutas tunnetuse mõistet stressi ja toimetuleku uurimisel. Ta uuris "subtseptsiooni", mille puhul inimene reageerib emotsionaalselt, kuid teadvustamatult stiimulitele, millega on kaasnenud elektrišokk, ega reageeri emotsionaalselt stiimulitele, millega elektrišokki ei kaasnenud. Berkeleys uuris ta emotsiooniks valmistumise tähtsust: emotsionaalseid reaktsioone filmile valusast ümberlõikamisest sai "lühistada" pealeloetud asjaliku kommentaariga ja tugevdada valu rõhutava kommentaariga. Ta rajas Berkeleys stressi ja toimetuleku projekti, milles ta rakendas tõlgenduse tähtsuse ideid. Tulemuseks oli koos Susan Folkmaniga kirjutatud raamat "Stress, Appraisal, and Coping" (1966), milles väideti, et stressi all kannatatakse ainult siis, kui usutakse, et ei suudeta keeruliste sündmustega toime tulla. Nad eristasid kahesugust toimetulekut: esimese puhul tegeldakse otseselt probleemiga, teise puhul summutatakse emotsiooni, tegelemata probleemiga. Mõlemad toimetuleku tüübid on tähtsad. Ta tõi välja, et on tähtis, kuidas stressiga toime tullakse. Sellel on otsustav mõju heaolule. Ta leidis ka seose stressi ja toimetuleku vahel. Kui toimetulek toimib, on stress kontrolli all ja sellega tullakse toime. Kui toimetulek ei toimi, läheb stress kontrolli alt välja, mis võib viia psüühikahäireni. Raamat tekitas akadeemilise huvi nende teemade vastu. Tema tulemused mõjutasid ka sotsioloogiat, antropoloogiat ja meditsiini. Ühes teises uurimuses näitas Lazarus, et operatsioonijärgmisele paranemisele aitab kaasa, kui haiguse tõsidust eitatakse. Ta jõudis järeldusele, et mõnikord on väärad uskumused tervisele ja heaolule kasulikud. Sündmus ise, lahus tõlgendusest, ei seleta füüsiliste, emotsionaalsete ja füsioloogiliste seisundite tekkimist. Raamatus "Stress and Emotion: A New Synthesis" eksplitseeris Lazarus stress, emotsioonide ja tunnete vahekorra. Ta rõhutas, et ka igapäevastress põhjustab inimestele kannatusi. Erilist rõhku pani ta sündmuste tõlgendamisel ja järgnevale reaktsioonile. Veidi enne surma kritiseeris ta positiivset psühholoogiat ja kirjutas traktaadi tänulikkusest.