Vorbuse mõis

Lisa lingid
Allikas: Vikipeedia
Vorbuse mõisasüda 2017. aastal
Vorbuse mõisa kõrvalhoone

Vorbuse mõis, varem Voore mõis (saksa keeles Forbushof, varem Worr ja Nonnertshof) oli rüütlimõis Tartumaal Tartu-Maarja kihelkonnas. Nüüdisajal jääb mõis Tartu maakonda Tartu linna territooriumile.

Ajalugu[muuda | muuda lähteteksti]

Vorbuse varasem ajalugu[muuda | muuda lähteteksti]

Lord Forbesi vapp

Vorbuse (tollal Voore) kuulus piiskopivõimu päevil Kärkna kloostri valduste hulka.[1] Mõisa (Hof Worr) on esmamainitud 1582. aastal.[2] See kuulus siis Stephan Nonnertile.[3] 1601. aastaks oli valduse omandanud perekond Anrep.[4] See oli nende kätte läinud päriluse teel, sest nad olid Nonnertitega seotud abielusidemete kaudu.[5] Sõjas Poolaga vallutas Rootsi kuningas Gustav II Adolf Liivimaa ja ka Vorbusest sai kuninga valdus. Ta läänistas selle aga juba 1625. aastal[3] šoti päritolu sõjaväelasele kapten Mattias Forbes’ile (saksakeelses traditsioonis Matthias Fohrbuss) (suri 1641). Ooberstiks tõusnud mõisnik sai naturalisatsiooni korras Rootsi aadlikuks ja ta introdutseeriti 1638. aastal Rootsi rüütelkonda.[6] Tema valdusõigust mõisale kinnitati 1634. aastal.[3] 1627. aasta revisjonist selgub, et talle annetatud mõis asus Emajõe ääres ja sellele kuulus kaks veskikohta.[1] Pärast tema surma jäi mõis tema pärijatele, kes said kuninganna Kristiinalt sellekohase kinnituse 1645. aastal. 1682. aastal kuulus mõis ooberst Fohrbussi lesele.[3] Selleks oli Mattias Forbes’i poja Ernst Johannes Forbes´i (1624−1677) abikaasa Christina Boije af Gennäs (suri 1697).[6] 1684. aastal langes mõis reduktsiooni alla ja see võeti Forbes’i suguvõsalt ära.[3]

Vorbuse mõis 1684−1733[muuda | muuda lähteteksti]

Hagemeisteri suguvõsa aadlivapp

1686. aastal anti mõis elupäevade lõpuni kasutada Magdalena Eleonore von Wentzlaule (sündinud von Höweln) (suri pärast 1688).[7] See oli tema valduses veel aastal 1688.[8] Eluajaks kasutada antud mõisana (Livdags god) esineb Vorbuse mõisate nimistus ka 1699. aastal.[9] 1702. aastal oli mõis endiselt Wentzlau pärijate valduses. Nende nimel pantis- ja rentis Gerhard von Palmstrauch selle Joachim von Hagemeisterile (1655−1714), kelle rendileping pidi kehtima 1714. aastani.[10] Viimase käes oli mõis 1713. aastal.[11] Pärast tema surma päris selle lesk Anna Katharina von Wesseling (suri pärast 1731), kellele see kuulus 1721.[12] ja 1731. aastal.[13] 1733. aastal kuulutati Vorbuse riigimõisaks.[14]

Vorbuse riigimõis 1733−1799[muuda | muuda lähteteksti]

Ehkki mõis kuulus nüüd riigile, jäi see esialgu Hagemeisterite perekonna kätte edasi. Joachim von Hagemeisteri poeg Liivimaa õuekohtu assessor Friedrich von Hagemeister (suri 1761) oli mõisa rendivaldaja 1738.[15] ja 1758. aastal.[16] 1765. aastal oli mõis rendil Albedyllide käes.[17] Edasised rendivaldajad ei ole teada.

Vorbuse eramõis ja Hübnerid 1799−1848[muuda | muuda lähteteksti]

1799. aastal doneeris keiser Paul I mõisa pikaajalise truu teenistuse eest tuntud muusiku pojale Andreas von Hübnerile (1733−1799) päriseks. Vorbuse oli seega Prangli kõrval üks viimaseid kroonumõisaid Tartumaal, mis kingituse kaudu eravaldusse läks. Kuna õuenõunik von Hübner suri juba kaks nädalat pärast mõisa omandamist, päris selle 1800. aastal tema lesk Marie Margaretha (sündinud von Matthias) (1751−1822).[3] Tema valduses oli see 1805.[18] ja 1811. aastal.[19] 1834. aastal on valdajana nimetatud Liivimaa maanõunikku vabahärra Karl Axel Christer von Bruiningki (1782−1848),[20] kes oli abielus Andreas von Hübneri tütre Marie Margarethaga (1787−1862).[21] Vabaproua von Bruiningk müüs mõisa 1848. aastal.[3]

Zur Mühleni suguvõsa aadlivapp

Hoyningen-Huene, Rosée ja zur Mühlen 1848−1902[muuda | muuda lähteteksti]

Uueks omanikuks sai õuenõunik Friedrich Georg von Hoyningen-Huene (1805−1856). Juba 1853. aastal pantis ta selle kolmeks aastaks kindralmajor Friedrich Konstantin von Rosée´le (1798−1868). Pärast pandilepingu lõppemist müüsid surnud Friedrich Georgi pärijad − lesk Johanna Henriette (sündinud von Stackelberg) (1804−1868) ja poeg Johannes Bernhard Samuel von Hoyningen-Huene (1846−1906) − mõisa 1856. aastal senisele pandivaldajale von Rosée´le. Pärast kindrali surma pärandus mõis tema tütardele Julie Alexandra Elisabeth von zur Mühlenile (1833−1904) ja Elisabeth Ljubow Christine (Lilly) von Rosée´le (1840−1910). 1868. aastal kinnistati see nende ühisomandiks.[22] Nad valdasid seda üheskoos veel 1892. aastal.[23] Õdedest vanem kinkis mõisa 1898. aastal oma pojale Karl Alfred von zur Mühlenile (1865−1945),[24] kes majandas mõisa juba alates 1893. aastast.[25]

Pistohlkorsi suguvõsa aadlivapp

Viimased Vorbuse omanikud 1902−1919[muuda | muuda lähteteksti]

Zur Mühlenitelt ostis mõisa 1902. aastal filosoofiadoktor Heinrich (Harry) Nikolai Alexander von Pistohlkors (1870−1947) Rutikverest.[24] Ta laiendas mõisa oluliselt ja korraldas selle põhjalikult ümber. Selle tulemusel suutis ta mõisa tulusid märkimisväärselt tõsta. 1916. aastal sai mõis aga Vene sõjaväelaste tõttu tõsiselt kahjustada ja ta müüs selle juba samal aastal ära.[26] Vorbuse viimaseks mõisnikuks sai Volmari linna kodanik Eugen Leopold Eduard Kartenbeck (1864−1940), kellelt võõrandati mõis 1919. aastal.[24]

Mõis pärast võõrandamist[muuda | muuda lähteteksti]

Pärast riigistamist oli kaalumisel mitu kava, kuidas mõisa kasutada. 1920. aastal taotles seda endale Tartu linn, et sinna rajada vaeste varjupaik. Samal ajal oli mõisast huvitatud ka Vangimajade Peavalitsus.[27]

Lõpuks anti see siiski Eesti Vabariigi sõjaväe valdusse, kes kasutas seda hobusekasvatusena[28] Sõjaministeeriumi halduses. 1920. aastate keskel oli see 2. diviisi käsutuses.[29] 1933. aastal otsustas põllutööminister võtta 400-hektarilise mõisa planeerimisele ja selle asunduskruntidena maasaajatele välja anda.[30] Pärast Nõukogude võimu taaskehtestamist 1944. aastal moodustati Tähtvere sovhoos, mille koosseisu kuulus Vorbuse osakond, kus tegeleti loomakasvatusega.[31] Hiljem oli Vorbuse Tartu näidissovhoosi osakond.[32]

Vanaaseme karjamõis[muuda | muuda lähteteksti]

Vorbuse mõisale kuulus üks karjamõis: Vanaaseme (Friedrichsberg).[33] See rajati 1907. aastal.[26] Seda on nimetatud veel 1909. aastal.[34]

Vorbuse mõisa kõrtsid[muuda | muuda lähteteksti]

Mõisale kuulus kaks kõrtsi. Jänese kõrts (Hasenkrug) on märgitud 1796. aastal Mellini atlases (Jennisi-Krug) ja 1839. aastal Rückeri kaardil (Jennese-Krug).[35] 1900. aastal oli kõrtsmikuks Johann Rosenberg,[23] 1909. aastal Aleksander Ader.[34] 1912. aastal langes kõrts tuleroaks.[36] 1926. aastal põles see taas ning järgmisel aastal taotles varemeid ja kõrtsikohta endale Kaitseliit.[37] Teine mõisale kuulunud kõrts oli Tuule (Tule-Krug), mille kõrtsmik oli 1900. aastal Jaan Klaos.[23]

Mõisa suurus[muuda | muuda lähteteksti]

1909. aastal arvestati mõisa suuruseks 784 tiinu (856 hektarit), millega mõis liigitus väikeste mõisate hulka (kuni 1000 tiinu). Enne talumaa ja osa kvoodimaa müümist oli Vorbuse olnud keskmise suurusega (kuni 2500 tiinu) mõisavaldus, mille suurus oli 1629 tiinu (1780 hekatrit).[34]

Mõisamajandus 1909. aastal[muuda | muuda lähteteksti]

Vorbuse lähedal töötas tuuleveski. Samuti tegeleti mõisas aiasaaduste kasvatamisega.[34]

Mõisa nimest[muuda | muuda lähteteksti]

Vorbuse mõisa kohta on esimest korda kasutatud nimekuju Worr 1582. aastal,[2] 1601. aastal esineb see ka allikas "Forescher Hoff".[4] Veel 1627. aastal on juttu Fohre Moysast.[1] Seega oli Vorbuse varasemal ajal tuntud Voore nime all. 1638. aasta revisjonis on aga nime Fohr kõrval kasutatud varianti Nunnarts Hoff, mis tulenes Poola-aegse mõisniku Nonnerti nimest.[38] Nunnenhofi nimi oli käibel veel 1782. aastalgi. Praeguse nime Vorbuse sai mõis Matthias Fohrbussi (Forbes) järgi.[33]

Mõisaansambel[muuda | muuda lähteteksti]

1902. aastal mõisa omandanud Harry von Pistohlkors lasi ehitada uue heimatstiilis häärberi. See oli sopiline hoone, mida iseloomustasid lame kuppelkatusega torn ja väikeseruudulised aknad.[28] Härrastemaja hävis I maailmasõja päevil ja selle kohale püstitati 1944. aastal uus hoone. Mõisakompleks oli kompaktne ja suhteliselt hõredalt hoonestatud: sinna kuulusid ait, kelder, laudad, kärnerimaja, sepikoda, tallid ja teenijatemaja.[39]

Viited[muuda | muuda lähteteksti]

  1. ↑ 1,0 1,1 1,2 Rev. 1627. Nr 117.
  2. ↑ 2,0 2,1 Poln. Akten I, lk 51.
  3. ↑ 3,0 3,1 3,2 3,3 3,4 3,5 3,6 Stryk 1877, lk 52 [1].
  4. ↑ 4,0 4,1 Rev. 1601, lk 73.
  5. ↑ Genealogisches Handbuch der baltischen Ritterschaften, Teil: Livland. Teil I. Görlitz: Verlag E. U. Starke, 1929, lk 11.
  6. ↑ 6,0 6,1 Elgenstierna, Gustaf. Den introducerade Svenska adelns ättartavlor med tilläg och rättelser. II kd Stockholm: P. A. Norstedt & Söners Förlag, 1925-1936. Lk 788.
  7. ↑ SRA, f. 1, n. 1, s. 4, L 776.
  8. ↑ LVVA, f. 7348, n. 1, s. 55, L 20.
  9. ↑ EAA, f. 278, n. 2, s. 252, L 4.
  10. ↑ EAA, f. 2057, n. 1, s. 110, L 31p.
  11. ↑ EAA, f. 2057, n. 1, s. 110, L 115.
  12. ↑ RGADA, f. 274, n. 1, s. 171/2, L 788.
  13. ↑ RGADA, f. 274, n. 1, s. 190, L 194.
  14. ↑ EAA, f. 2057, n. 1, s. 110, L 32.
  15. ↑ RGADA, f. 274, n. 1, s. 201, L 219.
  16. ↑ RGADA, f. 274, n. 1, s. 239/7, L 848.
  17. ↑ Büsching, Anton Friedrich. Magazin für die neue Historie und Geographie: IX. Land-rolle des Herzogthums Liefland vom Jahr 1765. Halle: Johann Jacob Curt, 1773, lk 385.
  18. ↑ EAA, f. 567, n. 2, s. 197, L 3.
  19. ↑ EAA, f. 1865, n. 2, s. 117/25, L 1.
  20. ↑ EAA, f. 1865, n. 2, s. 121/7, L 2.
  21. ↑ Bruiningk, Hermann Baron. Das Geschlecht von Bruiningk in Livland. Riga: Kommissionsverlag von N. Kymmels Buchhandlung, 1913, lk 56.
  22. ↑ Stryk 1877, lk 52-3
  23. ↑ 23,0 23,1 23,2 Richter, Adolf. Livländisches Adressbuch. Riga, 1900, lk 126.
  24. ↑ 24,0 24,1 24,2 Kinnistute register. Nr 39. Vorbuse mõis
  25. ↑ Album Livonorum. Lübeck: Robert Ackermann, 1972. Nr 992.
  26. ↑ 26,0 26,1 Baron Scott gen. Pistohlkors, Heinrich Nikolai. Nachrichten über die Adelsgeschlechter Scott of Craighall, Pistolekors, von Pistohlkors, Baron Pistolkors, Baron Scott genannt Pistolekors und von Pistohlkors. Teil II. Zusammengestellt in den Jahren 1914−1924. Rummelsburg: Gedruckt bei Otto Hasert, 1926, lk 554 [2].
  27. ↑ Tallinna Teataja. Nr 41. 19. veebruar 1920, lk 3.
  28. ↑ 28,0 28,1 Praust, Valdo. Tartumaa mõisad. Tallinn: Tänapäev, 2008. Lk 329.
  29. ↑ Tartumaa: maadeteadusline, majandusline ja ajalooline kirjeldus. Peatoim. J. Rumma, toim. J. G. Granö, J. V. Veski. − Eesti I. Tartu: Eesti Kirjanduse Selts, 1925, lk 443 [3].
  30. ↑ Võitlus: Eesti Vabadussõjalaste Keskliidu häälekandja. 6. aprill 1933, lk 3.
  31. ↑ Postimees. Nr 265. 14. november 1945, lk 3.
  32. ↑ ERA-T, f. 76, n. 1, s. 14955. L 1.
  33. ↑ 33,0 33,1 Baltisches historisches Ortslexikon. 1985, lk 85.
  34. ↑ 34,0 34,1 34,2 34,3 Richter, Adolf. Baltische Verkehrs- und Adressbücher. Band I. Livland. Riga, 1909, veerg 565.
  35. ↑ Westermann, Gertrud. Krüge und Poststationen in Estland und Nordlivland vom 17. bis zum 20. Jahrhundert. − Schriften der Baltischen Historischen Komission. Lüneburg: Verlag Nordostdeutsches Kulturwerk, 1994, lk 29.
  36. ↑ Postimees. Nr 174. 31. juuli 1912, lk 3.
  37. ↑ Postimees. Nr 78. 20. märts 1927, lk 9.
  38. ↑ Rev. 1638, lk 257.
  39. ↑ Maiste, Juhan. Nutt, Nele. Tartumaa mõisad. Näituse "Kaotatud paradiis" kataloog. − Eesti Põllumajandusülikool. Maastikuarhitektuuri eriala toimetised II. Balti villa rustica II. Tartu: 2005, lk 107.

Kirjandus[muuda | muuda lähteteksti]

  • Baltisches historisches Ortslexikon. Teil 1. Estland (einschließlich Nordlivland). − Quellen und Studien zur baltischen Geschichte. Lk 85 [4].
  • Baron Scott gen. Pistohlkors, Heinrich Nikolai. Nachrichten über die Adelsgeschlechter Scott of Craighall, Pistolekors, von Pistohlkors, Baron Pistolkors, Baron Scott genannt Pistolekors und von Pistohlkors. Teil II. Zusammengestellt in den Jahren 1914−1924. Rummelsburg: Gedruckt bei Otto Hasert, 1926. Lk 553-554 [5].
  • Maiste, Juhan. Nutt, Nele. Tartumaa mõisad. Näituse "Kaotatud paradiis" kataloog. − Eesti Põllumajandusülikool. Maastikuarhitektuuri eriala toimetised II. Balti villa rustica II. Tartu: 2005. Lk 107.
  • Praust, Valdo. Tartumaa mõisad. Tallinn: Tänapäev, 2008. Lk 328-329.
  • Stryk, Leonhard von. Beiträge zur Geschichte der Rittergüter Livlands. Erster Teil. Der estnische District. Dorpat: Druck von C. Mattiesen, 1877. Lk 52-3 [6].
  • Tartumaa: maadeteadusline, majandusline ja ajalooline kirjeldus. Peatoim. J. Rumma, toim. J. G. Granö, J. V. Veski. − Eesti I. Tartu: Eesti Kirjanduse Selts, 1925. Lk 443 [7].
  • Vorbuse mõis.− Valla Elu. Tähtvere Valla Kuukiri. August 2009, nr 7 (109). Lk 2 [8].

Välislingid[muuda | muuda lähteteksti]

Kirik: Tartu Maarja kirik
Mõisad: Haage mõis | Haava mõis | Ilmatsalu mõis | Jaama mõis | Kaarli mõis | Kabina mõis | Karlova mõis | Kavastu mõis | Lemmatsi mõis | Luunja mõis | Maarjamõisa mõis | Maramaa mõis | Piiskopi mõis | Pilka mõis | Põvvatu mõis | Raadi mõis | Ropka mõis | Räni mõis | Sirgu mõis | Taabri mõis | Tammistu mõis | Tordi mõis | Vahi mõis | Vanamõisa mõis | Vasula mõis | Veibri mõis | Vesneri mõis | Vorbuse mõis | Ülenurme mõis

Pärit leheküljelt "https://et.wikipedia.org/w/index.php?title=Vorbuse_mõis&oldid=6460398"