Hiiu kannel

Allikas: Vikipeedia

Hiiu kannel ehk hiiurootsi kannel ehk rootsikannel ehk Rootsi kannel ehk vibukannel ehk talharpa on poogenkeelpill, millel on sõrmlaua asemel auk (mõnel juhul isegi kaks). Talharpa põhiline konstruktsiooniline erijoon on võtmeauk. Seda tüüpi pillide keeled on valmistatud hobuse sabajõhvidest.

Nimetused[muuda | redigeeri lähteteksti]

Vormsirootsi murrakus on pilli nimetus talharpa. Tal tähendab jõhvi, harpa on aga vana skandinaaviakeelne sõna, ilmselt keelpilli märkimiseks.

Erinevad eestikeelsed nimetused pillile tekitavad tihti segadust, kuna hiiu kannel ei ole tegelikult kannel. Sõna "kannel" arvatakse olevat olnud eesti keeles "keelpilli" sünonüüm, seega hakati rootslaste käest saadud võõrapärase nimega keelpilli automaatselt kandleks kutsuma.

Tänapäeval levinuim nimetus "hiiu kannel" eksitab isegi topelt, kuna jätab mulje pilli seotusest Hiiumaaga. Tegelikult oli talharpatraditsioon ikkagi Vormsil, mida hüüti Hiiurootsi saareks, sest asus poolel teel Hiiumaale. Nimetus "hiiu kannel" ongi jäänud järgi vormist "hiiurootsi kannel".

Eestis[muuda | redigeeri lähteteksti]

Eesti aladel levinud pillil on kas viiulit meenutav või nelinurkne kõlakast, millega ülemises otsas liitub nelinurkne raam. Keeli on kolm-neli, mis on keeratud kas hobusesabajõhvidest või lambasooltest. Pill asetatakse põlvedele või põlvede vahele ning seda mängitakse vibutaolise poognaga. Sõrmed pistetakse mänguavast tagantpoolt läbi, keelte lühendamine toimub küünte ja liigese vahelise kohaga sõrme tagaküljel, või sõrme siseküljega. Helisid võetakse vasaku käe sõrmedega, puudutades esimest, tihti ka teist keelt. Ülejäänud on burdoonkeelteks, mis roobi lameduse tõttu pidevalt kaasa kõlavad. Keeled on häälestatud kas kvartides või kvintides.

Euroopas[muuda | redigeeri lähteteksti]

Hiiu kandle taoliste pillide ajalugu on pikk, ulatudes teadaolevalt 11. sajandisse. Tõenäoliselt on pilli päritolupaigaks Briti saared, kus see on muutunud näppepillist poogenpilliks. Sealt arvatakse pill olevat rännanud Shetlandi saarte ja Norra kaudu Rootsi, edasi Eestisse ja Soome. Põhjamaade vanim teade on Trondheimi katedraalis säilinud kivikuju hiiu kandle taolise pilli mängijast umbes aastast 1350.

Perekonnast[muuda | redigeeri lähteteksti]

Hiiu kandle perekonda kuuluvad mitmed pillid Euroopa erinevatest paikadest, igaühel on omad nimetused ning tihtipeale kasutatakse neid nimetusi läbisegi, pidamata silmas konteksti.

Hiiu kandle osad[muuda | redigeeri lähteteksti]

Vaata ka[muuda | redigeeri lähteteksti]

Välislink[muuda | redigeeri lähteteksti]