Keelpillid

Keelpillid ehk kordofonid on muusikainstrumendid, mille heliallikaks on võnkuv pillikeel.

Traditsiooniliselt liigitatakse keelpillide hulka muusikainstrumendid, mida mängitakse

• poognaga ehk vibuga: poogenpillid ehk poogenkeelpillid (näiteks viiul, tšello, gudokk)
• sõrmedega: näppepillid ehk näppekeelpillid (näiteks balalaika, harf, kannel, lauto, tsitter)
• lipitsa, plektroni või muu vahendiga: näppepillid ehk näppekeelpillid (näiteks bandžo, mandoliin, tšembalo)
• haamrikestega või haamritega: n-ö "löökkeelpillid" (näiteks klaver, simbel)
• klaviatuuri abil: klaviatuuriga keelpillid ehk "klahvkeelpillid" (näiteks klaver, tšembalo)

Hornbostel-Sachsi muusikainstrumentide liigituses moodustavad keelpillid kolmanda kategooria nimetusega "kordofonid".

Eesti muusikahariduses mõeldakse keelpille kitsamalt, arvates nende hulka ainult poogen- ja näppekeelpillid.

Tööpõhimõtted

Keelpillide heli tekitajaks on pingutatud keelpillikeel, mis on valmistatud metallist, soolest või mõnest muust materjalist. Keel pannakse võnkuma näiteks poognatõmmete, sõrme või plektrumiga näppimise, poogna, haamrite või muude vahenditega löömisega.

Viiuli keeled on roobi ja keeltehoidja kaudu ühendatud kõlakastiga. Viiuli õõnes korpus toimib resonaatorina, võttes üle keelte võnkumise ja võimendades tekitatud heli.

Klaveri keeli lüüakse haamritega.

Klavessiini keeli näpitakse sulerootsuga.

Mängimisviisid

Heli tekitamiseks on 3 võimalust:

• Näppimine - sõrmega või mõne abivahendiga keeli tõmmates (näppekeelpillid):
  • ilma sõrmlauata: harf, kitara, lüüra, kannel
  • sõrmlaual: kitarr, elektrikitarr, lauto, mandoliin, bandžo, balalaika, tsitter, ukulele
  • klaviatuuri abil: tšembalo, klavessiin

Helid on lühikese kestusega, sest võnkumine ei kesta kaua. Kui küüs või lipits on keele suhtes teravnurga all, siis tekib kõlav heli. Sõrmeotsa või pöidla abil tuhmim heli.

• Poognaga - poogenkeelpill:
  • viiul, vioola, tšello, kontrabass, rebekk

Kõla sõltub poogna asendist ja tõmbel kasutatavate jõhvide laiusest.

• Keeli lüüakse:
  • käega (haamrikesega): dultsimer
  • klaviatuuri abil: klaver, klavikord

Neid võib nimetada ka klahvkeelpillideks või lihtsateks kordofonideks. Löögi järel tekib püsivam heli, sest keel võngub kauem ja ülemised ülemhelid hääbuvad aeglasemalt.

Kasutamine

Klassikalise sümfooniaorkestri kosseisus kasutatakse poogenpillidest põhiliselt viiulit, vioolat, tšellot ja kontrabassi ning näppepillidest harfi.

Valmistamine

Keelpillid on tavaliselt keskelt kitsamad, et poognat saaks vabalt liigutada ja tekitada keerukamat vibratsiooni. Kitsama "taljega" muusikariistu näeb juba Babüloonia skulptuuridel. Oletatakse, et keelpillide kuju on sümboolses või rituaalses seoses naise kujuga. Vanasti tahuti keelpillid ühest puutükist, mis kitsenes kaela poole minnes sujuvalt. Sellised pillid on mandora ja rebekk.

Viiuleid valmistatakse kaheksas suuruses: 1/16, 1/10, 1/8, 1/4, 1/2, 3/4, 7/8 ja 4/4.

Lastele sobivad suurused:

• kuni 8 aastastele 1/4 või 1/2 viiul - üldpikkus 473 või 533 mm
• 8-10 aastastele 1/2 viiul - üldpikkus 533 mm
• 11-12 aastastele 3/4 viiul - üldpikkus 533 mm
• alates 13 aastast täisviiul (4/4) - üldpikkus 600 mm

Vaata ka

• Keelpillide loend
• Muusikainstrumentide alfabeetiline loend
• Muusikainstrumentide süstemaatiline loend
• Viiuli perekond