Soome ajalugu

Soome lipp ja vapp

Soome ajalugu on ülevaade tänapäeva Soome ajaloost.

Soomemaa

Soome ajalugu loetakse algusega 12. sajandist, sest sellest ajast on pärit esimesed kirjalikud säilikud Soome kohta, kus 1150ndail aastail Edela-Soomes toimus esimene ristiretk. Sellele eelnenud aega aga nimetatakse Soome eelajalooks, suurem osa Soome riigi koosseisu kuuluvast territooriumist kuulus keskajast kuni Põhjasõjani Rootsi kuningriigi koossseisu. Aastetel 1809–1917, kuulus Soome Venemaa keisririigi koosseisu autonoomse Soome suurvürstiriigina. Soome iseseisvus 1917. aasta.

Soome ristiusustamine

Arheoloogilised leiud näitavad juba ristiusustamiseelsest ajast pärinevaid kristlikke mõjutusi Soome edelaosas (suhted Rootsiga) ja kaguosas (suhted Novgorodiga).

Ristisõjad Soome aladele

Rootsi

Soome 700-aastane seotus Rootsiga algas Rootsi valitseja Eriku alustastud ristiusustamisega. Kuid kuna Soome asus strateegilist tollases geopoliitilises situatsioonis tähtsust mitteomavas piirkonnas, siis allutasid Soome rootslased, kelle kujunev riik oli kujuneva Euroopa tsivilisatsiooni südamikust (Lübeck ja Saksa-Rooma riik) kaugemal.

Rootsi Soome-vallutus algas Esimese ristiretkega, mis pärimuse järgi leidis aset aastal 1155, mille tulemusena vallutati Rootsile kõige lähemal üle Botnia lahe Edela-Soomes olev ala, mis aga formaalselt kinnistus Edela-Soome Rootsi külge alles 1220. aastail. 12. sajandi lõpul toimus teisigi väiksemaid sõjakäike Soome, teine ristiretk leidis aset alles XIII sajandi teisel veerandi, pärast Eesti allutamist ja Kolmas 1293. aastal, mil rajati ka Viiburi linnus.

Soome piirkonna väikest tähtsust võrreldes teiste ristisõdade käigus hõivatud piirkondadega kinnitab ka asjaolu, et XII-XIII sajandi vahetuse paiku, oli Eesti ja Soome territooriumite elanikkond laias laastus pöördvõrdeline praegusega. Soome elanikkonda XII sajandi lõpul hinnatakse viiekümnele tuhandele, Eesti omast arvatakse, et seda oli kolm-neli korda rohkem. See tähtsusetus on leidnud väljenduse ka arheoloogilises materjalis. Soome territooriumilt leitud idamüntide hulk piirdub tuhande kuuesajaga, neistki 4/5 Ahvenamaa saartelt, mitte mandril. Eesti ala vastavaid leide tähistab ligi neli korda suurem arv – 6000.

Taani

Kõiki Soome tehtud sõjaretki ei nimetata ristisõdadeks, näiteks taanlaste 1191. ja 1202. aasta sõjakäigud Soome.

1209 otsustas Rooma paavst anda taanlastele, Lundi peapiiskopile, õiguse määrata Soome oma piiskop ja nimetada ametisse preestreid selle eest, et taanlased on pööranud kristlusse Läänemere põhjakalda rahvaid.

1216 andis paavst bulla ka Rootsi kuningale: alad, mida Rootsi kuningad piiskoppide toel on Soomes juba vallutanud, ja need, mida nad edaspidi vallutavad, allutatakse Rootsi kirikule ehk Uppsala peapiiskopile.

13. sajandi alguses algas Soome massiline ristiusustamine, milles rootslased konkureerisid Novgorodiga. Rootsi palus selles paavstilt abi. Järgmine oluline etapp oli Thomase määramine Soome piiskopiks ja ta kanoonikuks nimetamine Uppsalas paar aastat enne Soome tulekut. Thomas lõpetas hämelaste ristiusustamise. 1229 avaldas paavst bulla, kus vastandas läänerooma ja idarooma kiriku võitlust ning keelustas abi paganatele ja venelastele. Soomet nimetati selles paavsti kaitse all olevaks alaks. Väidetavalt oli ka 1229 paavsti bulla taga. 1232 määrati Soome paavsti legaat Balduin, kes kuulutas, et venelaste ja paganatega läbirääkimisi pidada ei tohi ning rahu võib sõlmida vaid tema nõusolekul. Ta kutsus ka Saksa ordu mõõgavendi üle lahe Soome nende ristisõda jätkama, kuid need ei nõustunud.

1236–1237 toimus hämelaste ülestõus reaktsioonina nende kohtlemisele katoliku kiriku poolt. Selle taga olid väidetavalt Novgorodi ässitused. Vastuseks sellele tungisid rootslased ja sõjakäigus osalevad soome hõimud Novgorodi maadele (Ingerimaale). 1240 toimus Neeva jõel lahing, kus rootslased said lüüa. 1242 võitsid Aleksander Nevski juhitud vene väed Peipsi järvel Liivi ordu vägesid. Nende lahingutega pandi läänerooma kiriku edasitung itta seisma. Thomas kummastki sõjakäigust osa ei võtnud, kuid astus nende ebaõnnestumise järel tagasi ja lahkus 1245 Soomest.

Soome Rootsi Kuningriigi koosseisus (1154–1809)

Ajalooliselt loetakse Soome Rootsiga liidetuks Birger Jarli juhitud Teise ristisõja tulemusel 1249–1250, mille käigus ta alistas hämelased, pani aluse Häme kindlusele ning liitis Hämemaa ja Päris-Soome lõplikult Rootsiga.

Rootsi keel sai peamiseks valitsus- ja hariduskeeleks, soome keel jäi talurahva ja kohalike kohtute kasutatavaks.

13. sajandi lõpp oli Venemaal tatarlaste kallaletungide aeg ja ka Novgorodi võim vähenes. Rootsi üks juhte Tyrgils Knuttson otsustas, et ebaselgus Soome lahe idasopis tuleb lõpetada: tuleb kontrollida Neeva veeteed. Enne Neeva suudmesse jõudmist toimus 1293 sõjakäik Karjalasse, mille oluliseks tulemusena rajati Viiburi linn. Esialgu oli rootslaste sõjategevus edukas: nad suutsid hõivata Käkisalmi kindluse. Nad alustasid sõjategevust Neeva suudmealal uuesti 1300. aastal, kui rajati ka Landskrona linn, kuid seda ei oldud võimelised hoidma. Kindluse ehitajaid tabas skorbuut, Lisaks ei soosinud poliitiline olukord rootslasi: sakslased ei tahtnud, et nende kaubatee oleks kellegi teise kontrolli all. Rootslaste jõud rauges, Novgorodi väed vallutasid Käkisalmi tagasi, kuid Viiburi jäi Rootsi võimu alla Põhjasõjani.

Rootsi ja Novgorodi piirijoon Pähkinäsaari rahulepingu alusel

Novgorodi ja Rootsi vahel sõlmiti Saksa kaupmeeste vahendusel 1323. aastal venelaste uues piirikindluses Pähkinäsaaris (Nöteborg) Pähkinäsaari rahu. Sellega kinnitati Karjala jagunemine kahe riigi vahel ja see lõpetas piirialade iseseisvuse. Pandi paika piir: see algas Systerbäcki, vene keeles Sestra) jõest (hilisem Rajajoki) ning läheb edasi üle Karjala kannase Saima järveni ja Savo järvede alale. Piir tuli Botnia lahe äärde. Rahuga lubasid rootslased ühtlasi, et sissepääs Neeva jõe suudmesse jääb puutumata ja et Viiburist edasi uusi kindlustatud tugipunkte ei ehitata. Selle rahuga sätestatud piir jäi püsima kuni 1595. aasta Täyssina rahuni.

 Pikemalt artiklis Soome keskaeg

16. sajandil avaldas Mikael Agricola esimesed soomekeelsed kirjateosed.

Soome Suurvürstiriik Rootsi Kuningriigi koosseisus

Aastatel 1580–1583 toimunud Liivi sõjas vallutasid Rootsi väed Ingerimaal 1580 Schlossburgi, Käkisalmi, Ivangorodi ja Jama (Jamburg) ning moodustati Ingerimaa kubermang. 1581. aastal moodustati ka Rootsi kuningriigi koosseisu kuuluv Soome Suurvürstiriik, mille valitsejaks oli Soome suurhertsog ja Rootsi kuningas Johan III. Rootsi tahtis laiendada oma riigi piire ida suunas, mis viis sõdadeni Vene tsaaririigiga.

 Pikemalt artiklis Soome Suurvürstiriik

Soome suurhertsogiriik, Rootsi kuningriigi koosseisu 1797. aastal

Soome Põhjasõjas ja Vene-Rootsi sõjas

Põhjasõja käigus vallutas Venemaa Keisririik pea kogu Soome. 1743. aasta Abo rahulepingu järgi loovutas Rootsi Venemaale osa Kagu-Soomest, hilisema Viiburi kubermangu.

1807. aastal Venemaa keisri Aleksander I ja Prantsuse keisri Napoleon I vahel sõlmitud Tilsiti rahulepingu alusel nõuti Rootsilt ühinemist Suurbritannia-vastase kontinentaalblokaadiga, millest keeldumise järel alustas Venemaa Vene-Rootsi sõda, mille tulemusena vallutas Venemaa 1808–1809 ülejäänud Soome, Rootsis kukutati kuningas Gustav IV Adolf ja uus Rootsi kuningas Karl XIV Johani nime all Rootsi kuningaks valitud Jean-Baptiste Bernadotte ja Venemaa keiser Aleksander I sõlmisid 1810. aastal mõjusfääride lepingu, mille kohaselt Rootsi tunnistas Soomet Venemaa osana ning Venemaa kinnitas ning lubas toetust Rootsile seni Taanile kuulunud Norra liitmiseks Rootsi Kuningriigiga.

Soome Suurvürstiriik Venemaa Keisririigi koosseisus (1809–1917)

29. märtsil 1809 lõi Aleksander I pärast kogu Soome vallutamist autonoomne Soome Suurvürstiriigi Venemaa Keisririigi koosseisus. 1811. aastal liideti sellega Viiburi kubermang ja selline Soome Suurvürstiriik jäi püsima aastani 1917.

Soome ärkamisaeg

1835. aastal avaldati Soome rahvuseepos "Kalevala", mille autor oli Elias Lönnrot.

Soome kindralkuberner Nikolai Bobrikov

Venemaa Keisririigis sai soome keel enam tunnustust, esialgu selleks, et vähendada sidemeid Rootsiga ja hiljem rahvusliku liikumise tulemusel. Soome keel sai rootsi keelega võrdse staatuse aastaks 1892.

Üha enam hakati pürgima iseseisvuse poole, kuna Soomel oli koos Poolaga Venemaa Keisririigis unikaalne poolautonoomne riigikorraldus, millesse ei sekkunud Venemaa keskvõim. Suhteline autonoomsus (oma parlament, seadusandlus, raha ja sõjavägi, tollipiir ja oma postiteenistus) kehtis Soomes kuni 19. sajandi lõpuni, millal Venemaa vastukaaluks Preisimaa püüdlustele ühendada kõik saksakeelsed riigikesed üheks riigiks hakkas ka piirama oma äärealade ning rahvusvähemuste erinevusi ning piirkondlikke erinevusi.

 Pikemalt artiklis Venestamine Soomes

Vabariik, kodusõda (1917–1918)

Viimastel Venemaa keisririigi senati valimistel 1.–2. juulil 1916 said Soome sotsiaaldemokraadid 103 kohta 203 kohast, Soome partei 33, Noor-Soome partei 23, Rootsi rahvapartei 21 ja Agaar- ehk Põllumeeste Liit 19 kohta.

6. detsembril 1917, pärast Oktoobrirevolutsiooni, kuulutas Soome end iseseisvaks. Soome iseiseisvust tunnustas ka Vladimir Lenini juhitav bolševike ja esseeride koalitsioonivalitsus 24. detsembril 1917.

18. jaanuaril 1918 asutati Soome Sotsiaaldemokraatlik Partei. Ametiühingud ja Punane kaardivägi (Soome Tööliste Täitevkomitee) soovisid Soomes võimu haarata. 1918 toimus lühike Soome kodusõda valgete, keda toetas Saksamaa Keisririik, ja punaste vahel, keda toetas Nõukogude Venemaa.

Soome 1920–1940

Sõdadevaheline ajastu (1918–1939)

Kuigi pärast iseseisvumist kuulutati Soome vabariigiks, kuulutas parlament pärast kodusõda välja loodava Soome Kuningriigi. Kuningaks valiti Hesseni prints Friedrich Karl. Pärast Saksamaa kaotust Esimeses maailmasõjas sai Soomest vabariik, mille esimeseks presidendiks valiti 1919 Kaarlo Juho Ståhlberg.

Soome-Vene piir lepiti kokku Tartu rahulepinguga aastal 1920. Seadusandjad võitlesid endiselt bolševike vastu ning suhted Soome ja Nõukogude Liidu vahel jäid pingelisteks.

Soome Teises maailmasõjas (1939–1945)

Soome kaitsepositsioonid Karjala kannasel 1939. aastal

Teise maailmasõja ajal võitles Soome Nõukogude Liidu vastu kahel korral: Talvesõjas (1939–1940) ja Jätkusõjas (1941–1944), Operatsiooni Barbarossa käigus, kus Saksamaa väed sisenesid Nõukogude Liitu. Sellele järgnes Lapi sõda (1944–1945), mille käigus soomlased tõrjusid Põhja-Soomest välja sakslased.

Nõukogude Liiduga 1947 ja 1948 sõlmitud lepingud sisaldasid Soomele kohustusi, piiranguid ja reparatsioone, millega anti ära ka maa-alasid. Soome andis ära Karjala, Salla ja Petsamo. Evakueeriti 400 000 inimest.

Kaubandus Läänega ja Nõukogude Liidu nõutud reparatsioonid tegid Soomest industrialiseeritud riigi.

Soome kaart

Lähiajalugu

Suhete arenemisel Nõukogude Liiduga toimus nn. finlandiseerumine. Soome säilitas demokraatliku valitsuse ja turumajanduse.

Soome hakkas majanduslikult kiiresti arenema ning muutus üha rikkamaks, stabiilsemaks ja arenenumaks. Riik omandas keeruka sotsiaalhoolekande süsteemi. Pärast Nõukogude Liidu lagunemist aastal 1991 tekkis bilateraalse majanduse kadumisega lama. Siiski majandus paranes ja hakkas taas kiiresti arenema.

Kirjandus

• Matti Klinge, "Soome lühiajalugu", Mats, 1991 157lk ja Otava 1992, 160 lk, ISBN 9511118269