Sintoism

Allikas: Vikipeedia

Sintoism ehk šintoism ehk šinto ehk shinto (jaapani keeles 神道; shintō 'kamide tee, jumalate tee') on Jaapani ajalooline rahvusreligioon, mis kuni Teise maailmasõja lõpuni oli ka riigiusund.

Praegu sintoism enam Jaapani riigiusund ei ole ning mõned praktikad ja õpetused, mis sõja ajal olid väga olulised, on jäänud unarusse, mõned aga on kaotanud religioosse tähenduse (näiteks ennustamisviis omikuji).

Ajalugu[muuda | redigeeri lähteteksti]

Sintoismi algus on kadunud aegade hämarusse, kuid paistab, et see tekkis Jōmoni perioodi lõpul. Tänapäeva jaapanlaste esivanemate kohta on hulk teooriaid. Need ulatuvad teooriatest, mille kohaselt jaapanlased on sisse rännanud Kesk-Aasiast või Indoneesiast, mida pooldab enamik uurijaid, kuni spekulatsioonini, mis seostab jaapanlasi Iisraeli kümne kadunud suguharuga.

Tõenäoliselt oli pärast tänapäeva jaapanlaste varaseimate esivanemate saabumist igal suguharul ja piirkonnal oma jumalate ja rituaalide kogum, millel puudub omavaheline formaalne seos. Pärast praeguse Jaapani keisri esivanemate tulekut võimule teiste rühmade üle said nende esivanematejumalad juhtkoha teiste rühmade jumalate suhtes, kuigi säilisid ka teised süsteemid.

Kui 5. sajandil hakati kirjutama ja 6. sajandil tuli Jaapanisse budism, mõjutas see sügavalt sintoistlike uskumuste ühtlustatud süsteemi. Lühikese ajaga kirjutati "Kojiki" (712) ja "Nihongi" (720), kompileerides olemasolevad müüdid ja legendid ühtlustatud jutustusse (vaata artiklit Jaapani mütoloogia). Nende jutustuste kirjapanemisel oli kaks eesmärki. Esiteks taheti jutustuste algelisusest lahti saada ning tuua nendesse taoistlikke, konfutsianistlikke ja budistlikke motiive, et hiinlastele muljet avaldada. Jaapanlasi heidutas hiinlaste selgelt kõrgem kultuur ja nad lootsid luua teose, mis suudaks sellega võistelda. Teiseks pidid need aitama legitimeerida Jaapani keisrite võimu, mis tugines müüdile põlvnemisele päikesejumalannast Amaterasust. Suur osa praegusest Jaapani maa-alast oli vaid osaliselt keisrikoja kontrolli all ja võistlevad etnosed (sealhulgas võib-olla ainude esivanemad) sõdisid jätkuvalt jaapanlaste sissetungi vastu. Mütoloogiaantoloogiad, nagu ka luuleantoloogiad (Man'yōshū ja teised), olid mõeldud keiserliku perekonna väärtuslikkusega ning jumaliku valitsemismandaadiga teistele muljet avaldama.

Jaapanisse tulnud budismi võttis õukond kiiresti omaks. Nüüd oli neil tarvis seletada lahknevusi jaapani algupäraste uskumuste ja budismi õpetuse vahel. Ühe õpetuse järgi on kamid üleloomulikud olendid, kes ei ole veel väljunud sünni ja taassünni ahelast. Kamid sünnivad, elavad, surevad ja taassünnivad nagu kõik teisedki olendid karmatsüklis. Kamid etendavad siiski erilist osa, kaitstes budismi ja võimaldades selle kaastundlikel õpetustel õitseda.

Sellele seletusele heitis hiljem väljakutse Kūkai, kes pidas kamisid buddhade kehastusteks. Näiteks seostas ta Amaterasu Vairotšanaga (jaapani keeles 'Suur Päikesebuddha'. Tema meelest tähendas kami sama mis buddha.

Budism ja sintoism kooseksisteerisid ning sulandusid kokku shinbutsu shugo'ks ja Kūkai vaated domineerisid kuni Edo perioodi lõpuni. Sel ajal tärkas taas huvi Jaapani-uuringute (kokugaku) vastu, mis võis olla tingitud Jaapani sulgemisest välismaalastele. 18. sajandil püüdsid mitmed Jaapani õpetlased, eriti Motoori Norinaga, ehedat sintoismi välismõjudest puhastada. See ei õnnestunud kuigivõrd, sest juba "Nihongis" oli osa mütoloogiat ilmselt laenatud hiina õpetustest. Näiteks loojajumalusi Izanamit ja Izanagit võrreldi yin'i ja yang'iga. Ent see katse tõi Meiji perioodil, mil sintoism ja budism lahutati (shinbutsu bunri), kaasa riigisinto tekke.

Meiji perioodil sai sintoism Jaapani riigiusundiks ning selle kombineerimine budismiga põlustati. Sel ajal leiti, et sintoism on tarvilik riigi ühendamiseks keisri ümber, et riiki moderniseerida nii kiiresti kui võimalik. Suurte lääne sõjalaevade saabumine ja šogunaadi kokkuvarisemine veensid paljusid, et riigi säilimiseks on tarvis jõud ühendada välisriikide relvajõudude vastu. Nii edendati šintoismi abil keisri- ja impeeriumikultust ning šintoism eksporditi ka vallutatud aladele (Hokkaidō, Korea).

Riigišinto ajastule tuli järsk lõpp Teise maailmasõja lõpus. Ilmnes, et kamid ei andnud püha tuult (kamikaze) välisvallutajate tagasitõrjumiseks. Varsti pärast sõda ütles keiser lahti oma elava jumala staatusest. Pärast sõda hakkas enamik jaapanlasi uskuma, et kaotuse põhjuseks oli impeeriumi hübris. Himu võõraste alade järele oli teinud nende juhid pimedaks oma kodumaa suhtes. Pärast sõda tekkis arvukalt uususundeid, millest paljud põhinesid šintoismil, kuid jaapanlaste religioossus tervikuna on võib-olla kahanenud.

Pärast sõda on šintoism hakanud vähem rõhku panema mütoloogiale ja keiserlikule perekonnale. Selle asemel püüavad pühamud aidata tavalistel inimestel tagada endale paremat õnne, hoides häid suhteid oma esivanemate ja teiste kamidega. Šintoistlik mõttelaad on endiselt tähtis osa jaapani meelelaadist.

Õpetus ja praktika[muuda | redigeeri lähteteksti]

Kamid[muuda | redigeeri lähteteksti]

Šintoismi praktika seisneb kamide (jumaluste, jumalate, loodusvaimude, vaimude) kultuses, mis võtab ka looduse- ja esivanemate kultuse kuju.

Kamisid kokku nimetatakse yaoyorozu no kami (八百万の神 'kaheksa miljonit kamit'). See ei ole täpne arv, vaid väljendab lõputut arvu ajast, mil lõpmatuse mõistet polnud olemas. Kuigi selline tarvitus on tavakasutusest kadunud, nimetati veel hiljuti äärelinnades asuvaid väikesi poode, kus pakuti kõike alates toidust kuni ajalehtedeni, mõnikord koguni jalgrattaid ja autosid, yorozu-ya (万屋 'kümne tuhande pood'), viidates pakutavate kaupade suurele arvule.

Mõned kamid on kohavaimud, teised esindavad suuri loodusnähtusi ja nendest on tähtsaim päikesejumalanna Amaterasu. Sõna kami võib märkida ka aabrahamlike religioonide Jumalat. Šintoismi kamide seas on ka suguharude kamid. Kamid ei ole niivõrd monoteismi isikulise Jumala sarnased, kuivõrd loovad jõud.

Kaks kamit, Izanagi-no-mikoto ja Izanami-no-mikoto, lõid Jaapani saared. Nende lastest said jaapanlaste suguharude jumalad. Üks nende tütardest oligi keiserliku perekonna esivanem päikesejumalanna Amaterasu, kes on šintoismi peajumal. Et keisrid olid jumalate järeltulijad, siis nimetati neid tennodeks (tennō) 'taevavalitsejateks'. Amaterasu järeltulijad (Yamato dünastia) ühendasid Jaapani riigi. Kogu inimkond on kami lapsed. Inimelu on püha.

Kamidest austatakse kõige rohkem Amaterasut. Siiski pole jaapanlastel konkreetset Amaterasu kultust ning teda ei kutsuta ka hädas appi. Tema peamine pühamu on Ise pühamu, kuid talle on pühendatud ka palju väiksemaid pühamuid. Pühamus on tema sümboliks sageli peegel. Kõige püham paik võib olla ka tühi. See tühjus ei tähenda mitteolemasolu, vaid sümboliseerib seda, et kõik, mis peeglist näha on, on Amaterasu ja kõikide teiste kamide kehastus.

Kuni Teise maailmasõja lõpuni usuti, et tenno Jaapani keisri esiema oli Amaterasu ning tenno on kõikide jaapanlaste isa, kami maa peal (ikigami 'elav kami'). Seda jumalastaatust populariseeriti Meiji perioodil. See ei takistanud võimu usurpeerimast šogunitel, kuid tennot peeti alati Jaapani tõeliseks valitsejaks, olgugi et see valisemine oli vaid nimeline. Kuigi keiser Hirohito ütles 1946 USA survel jumalastaatusest lahti (Ningen-sengen), on keiserlikul perekonnal endiselt oluline koht šintoistlikus rituaalis, mis jaapani rahvast sümboolselt ühendab. Et šintoism ei nõua austatavalt mingit avaldust ega sundi, mis on õigupoolest "ebaharmooniline" ja mida tuleks vältida, on religioossest seisukohast tähenduseta ning tähendab lihtsalt, et riiklik sund on lõppenud.

Hauatagune elu[muuda | redigeeri lähteteksti]

Erinevalt paljudest teistest usunditest ei nõua šintoistiks olemine usu avalikku tunnistamist. Kui Jaapanis sünnib laps, siis kannab kohalik pühamu (jinja) lapse nime nimekirja, mida pühamus peetakse, ning kuulutab ta ujiko'ks 'nimelapseks'. Pärast surma saab temast ujigami 'nimekami'. Kolimisel võib lasta kanda oma nime teise nimekirja ning olla korraga kirjas mõlemas kohas. Nimesid saab nimekirja kanda ilma asjaosalise nõusolekuta ja olenemata tema uskumustest. Seda ei peeta mitte usu pealesurumiseks, vaid märgiks kohaliku kami heatahtlikkusest tõotusega arvata see inimene pärast surma kamide hulka. Lapsi, kes surevad enne nime nimekirja kandmist, hüütakse mizuko'ks 'veelaps' ning usutakse, et nad on elavatele nuhtluseks. Et nende viha ja kurbust leevendada, kummardatakse neid sageli pühamutes. Abortide levikuga on see praktika rohkem levinud.

Et šintoism on üle tuhande aasta budismiga kooseksisteerinud, siis on väga raske šintoismi ja budismi uskumusi lahutada. Kui budism rõhutab hauatagust elu ja taassündide ahela lõppemist, siis šintoism rõhutab maist elu ja õnne leidmist maa peal. Kuigi budism ja šintoism saavad maailmast erinevalt aru, ei näe enamik jaapanlasi mingit vajadust nende lepitamiseks ning praktiseerivad mõlemat. On tavaline, et inimesed praktiseerivad eluajal šintoismi, kuid nad maetakse budistlikult. Nende erinevaid arusaamu hauatagusest elust peetakse teineteist täiendavaks ja sageli pärinevad ühe usundi rituaalid teise omast.

Neli kinnitust[muuda | redigeeri lähteteksti]

Kuigi šintoismil ei ole oma järgijatele absoluutseid käske peale "lihtsa ning looduse ja inimestega harmoonias oleva elu", öeldakse, et šintoistlik vaim näeb ette "neli kinnitust":

  • Traditsioon ja perekond. Perekonda peetakse peamiseks lüliks, mis traditsioone edasi kannab. Peamised pidustused on seotud sünni ja abiellumisega.
  • Armastus looduse vastu. Loodus on püha. Olla kokkupuutes loodusega tähendab olla lähedal kamidele. Loodusobjekte austatakse, sest nendes on kamid.
  • Kehaline puhtusearmastus. Šintoistid kümblevad sageli, pesevad sageli käsi ja loputavad sageli suud.
  • Matsuri: mis tahes pidustus, mis on pühendatud kamidele. Neid korraldatakse sageli.

Patt ja ebapuhtus[muuda | redigeeri lähteteksti]

Šintoism ei pea midagi iseenesest patuks. Teatud teod tekitavad rituaalse ebapuhtuse, millest tuleb vabaneda meelerahu ja heakäekäigu huvides, mitte sellepärast, et ebapuhtus oleks iseenesest väär. Kurje ja vääri tegusid nimetatakse kegare 'mustus'. Vastandmõiste on kiyome 'puhtus'. Tavalisi päevi nimetatakse ke 'päev', pidupäevi hare 'päikeseline; hea'. Elusolendite tapmisel omaenda elu jätkamiseks tuleb olla tänulik ja tunda aukartust ning see tuleb viia miinimumini. Tänapäeva jaapanlased panevad endiselt suurt rõhku rituaalsetele fraasidele ja tervitustele (aisatsu). Enne söömist ütlevad jaapanlased (kuigi mitte kõik) "itadakimasu" 'võtan alandlikult vastu', et näidata üles tänulikkust toidu valmistajale ja kõikidele elusatele asjadele, mis on söögi valmistamisel elu kaotanud. Kui seda ei tehta, võidakse selles näha märki uhkusest ja hoolimatusest teiste suhtes. Sellist hoiakut pannakse pahaks, sest usutakse, et see põhjustab kõikidele probleeme. Need, kes ei võta arvesse teiste inimeste ja kamide tundeid, toovad enesele hukatust. Sellise hoiaku kõige hullem väljendus on kellegi elu võtmine oma kasuks või lõbuks. Nendel, kes on tapetud, ilma et oleks üles näidatud tänulikkust nende ohvri eest, tekib urami ('vimm') ning nendest saavad aragami'd, võimsad ja kurjad kamid, kes maksavad kätte. Samasugust rõhupanemist koostööle võib kogu jaapani kultuuris täheldada tänapäevalgi. Nii ei tehta Jaapani firmades ühtki otsust, enne kui kõigi osaliste vahel on jõutud (kas või pinnapealse) konsensuseni.

Puhastusrituaal[muuda | redigeeri lähteteksti]

Puhastusrituaalid on šintoismi väga oluline osa. Neid võidakse sooritada selleks, et lepitada rahutuid kamisid, näiteks kui pühamu on tulnud teise kohta üle viia. Ka sellised tseremooniad on tänapäeva eluga kohandatud. Näiteks peeti 1969 tseremoonia Apollo 11 Kuu-ekspeditsiooni pühitsemiseks, uusi hooneid õnnistab Jaapanis sageli ehituse alustamisel šintoistlik preester ning paljusid Jaapanis valmistatavaid autosid õnnistatakse monteerimise käigus.

Isiklikuma iseloomuga puhastusrituaal on puhastamine veega. Sel puhul võidakse seista joa all või sooritades rituaalseid pesemisi jõesuudmes või meres. Kolmas puhastamise vorm on teatud isikute või tegude vältimine (tabu). Näiteks ei lubatud kuni 1868. aastani (Meiji perioodini) naistel Fuji mäe otsa ronida. Kuigi sellised tabud on viimasel ajal vähenenud, ei kasuta usklikud jaapanlased pulmade ajal halvaks endeks olevat sõna 'lõikama' ega lähe pulma, kui nad on hiljuti kedagi omastest kaotanud.

Pühamud[muuda | redigeeri lähteteksti]

Kodune šintoistlik altar (kamidana)

Kamide austamine toimub põhiliselt avalikes pühamutes jinja'des, kuigi tavalised on ka kodused rituaalid erapühamutes, mis mõnikord koosnevad lihtsalt kõrgest riiulist mõne rituaalse esemega. Võimalik on ka austada olemasolevaid esemeid ja inimesi.

Kuigi mõned avalikud pühamud on keerukad rajatised, on enamasti tegemist väikeste, iseloomulikus jaapani stiilis hoonetega. Pühamu ees on tavaliselt jaapani värav (torii), mis koosneb kahest püstpostist ja kahest ristlatist. Need väravad on piiriks, mis eraldavad maailma, kus meie elame, ja kamide maailma. Sageli on kummalegi poole väravat pandud sissepääsu valvav vahiloom. Praegu tegutseb üle 100 000 niisuguse pühamu, millest igaühe juurde kuuluvad preestrid. Preestrid kannavad sageli tseremoniaalset rüüd (jo-e).

Kamide poole pöördutakse niisugustel tähtsatel puhkudel nagu pulmades ja ülikooli astumisel. Kamidelt palutakse sageli täiesti maiseid hüvesid, nagu last, edutamist või õnnelikumat elu. Teisele inimesele halva palumine usutakse olevat võimalik ainult juhul, kui too inimene on ise kurja teinud või kui ta tahab oma elu ohverdada. Matustel aga eelistab enamik jaapanlasi budistlikku rituaali, sest šintoismis rõhutatakse maist elu, mitte hauatagust elu. Peaaegu kõiki pidustusi korraldavad Jaapanis kohalikud šintoistlikud pühamud ning need pidustused on kõigile avatud. Kuigi võib öelda, et tegemist on religioossete pidustustega, ei pea enamik jaapanlasi neid religioosseteks, sest nendes osalemine ei eelda mingeid kindlaid uskumusi.

Ema[muuda | redigeeri lähteteksti]

Ema'd šintoistlikus pühamus

Keskajal annetasid jõukad inimesed pühamutele hobuseid, eriti pühamu jumalalt midagi paludes (näiteks võitu lahingus). Väiksemate teenete eest sai kombeks kinkida hobusepilt ja sellised ema'd on praegu populaarsed. Pühamu külastaja ostab puust tahvlikese, millel on kujutatud hobune või tänapäeval ka miski muu (madu, nool, isegi Thomas Edison), kirjutab sellele soovi või palve ning riputab pühamusse üles. Mõnikord riputatakse pärast soovi täitumist tänuks üles uus ema.

Kultuurilised mõjud[muuda | redigeeri lähteteksti]

Šintoismi mõju jaapani kultuurile on raske ülehinnata. Kuigi praegu on peaaegu võimatu lahutada šintoismi mõju budismi mõjust, on selge, et loodusega üksolemise vaimul, mis on aluseks šintoismile, põhinevad sellised tüüpiliselt jaapanlikud kunstialad nagu jaapani lilleseade (ikebana) ning traditsiooniline jaapani arhitektuur ja aiakunst.

Selge seos šintoismiga on sumomaadlusel: maadlusareeni puhastamine soola puistamisega ja paljud teised tseremooniad, mis tuleb enne jõukatsumise algust läbi viia, on selgelt šintoistlikku päritolu.

Jaapanlaste rõhupanekut õigetele tervitustele võib vaadelda jätkuna vanadele šintoistlikule usule kotodama'desse (maailmale maagiliselt mõjuvatesse sõnadesse).

Paljud jaapani kombed, nagu puust söögipulkade kasutamine ja jalatsite eemaldamine enne majja sisenemist, pärinevad šintoismist.

Ka mitmed teised jaapani usundid, sealhulgas tenrikyō, on šintoismist pärit või sellest mõjutatud.

Šintoism ja budism[muuda | redigeeri lähteteksti]

Budism jõudis Jaapanisse 6.8. sajandil. Buddhat pidasid jaapanlased lihtsalt veel üheks kamiks, budistid pidasid kamisid buddhade ja bodhisatvade ilminguteks. Tänapäeval viivad enamiku pulmadest läbi šintoistlikud preestrid, enamiku matustest budistlikud preestrid.

Šintoism sai koos budismiga hiljem Jaapani ametlikuks religiooniks ja jäi selleks kuni 1946. aastani, mil keiser Hirohito oli sunnitud raadios tunnistama, et ta on siiski tavaline inimene. Jaapani rahvusreligioon on saanud mõjutusi ka konfutsianistlikust eetikast.

Šintoismil puuduvad pühakirjad (on vaid rahvusajaloo ürikud) ja usuline seadustik.

Šintoismil puudub teoloogia, küll aga on moraaliõpetus, mis järgib suures osas konfutsianismi. Moraal on kollektiivne, hea on see, mis on grupile hea. Väga olulisel kohal on perekond (perekond on traditsioonide hoidja ning peamised usulised pidustused on sünd ja abielu), loodusearmastus (loodus on püha, seetõttu on oluline olla kontaktis loodusega, sest nii on inimesed kontaktis jumalatega, on mitmeid pühapaiku – mäed, jõed, äike, tuul, kuu, allikad, kaljud, tähtsaim püha mägi on Fuji), füüsiline puhtus ja kamide-esivanemate vaimude kummardamine. Need on šintoismi neli alustala.

Iga pühamu on teatud kindlale kamile, kes vastab usklike palvetele.

Loomad on jumalate sõnumitoojad.

84% jaapanlastest järgib kahte religiooni: šintoismi ja budismi.

Šintoismi alaliigid:

  • Košitsu šintoism, keisrikoja šintoism. Keiser oli konstitutsiooni kohaselt riigi ja rahva ühtsuse sümbol ning viis seetõttu läbi ka vastavaid rituaale, näiteks tõi igal aastal esimestest viljadest ohvri jumalatele.
  • Pühakoja šintoism, jinja šintoism. See moodustas suurima grupi ning kuni Teise maailmasõjani oli see tihedalt seotud keisrikultusega. Sellesse kuulub praegu umbes 80 000 pühakoda.
  • Kyoha šintoismi kuulub 19. sajandi algul loodud 13 sekti, kellel igaühel on omad uskumused. Igaüks neist sektidest keskendub rohkem oma jumalusele ja nad on seetõttu peaaegu monoteistlikud.
  • Rahvašintoism ehk minzoku šintoism on levinud peamiselt maapiirkondade lihtrahva seas.

Peaaegu kõik šintoismi järgijad on jaapanlased, usk antakse edasi põlvest põlve.

1937 asutati Soka Gakkai, väärtusi loov kasvatusselts, milles on praegu umbes 10 miljonit liiget. Soka Gakkai õpetuse kohaselt on kannatuste peapõhjuseks väärusundid, õige õpetuse abil võib inimene vabaneda karmaseadusest ning jõuda lõpliku rahuni. Soka Gakkai põhjal loodi 1964 Komeito partei. Need koos püüavad edendada budistlikku demokraatiat, mis eitaks nii kapitalismi kui sotsialismi. Komeito sai viimati 14,8% häältest ja 34 kohta 480-st alamkojas ning 23 kohta Ülemkoja 247-st.

Vaata ka[muuda | redigeeri lähteteksti]