Jaapani usundid

Allikas: Vikipeedia

Usundilises mõttes on Jaapan ainulaadne. Pole teist maad maailmas, kus esineks sellist usundite sümbioosi ja läbipõimumist. Sellel nähtusel on pikk ja keeruline ajalugu, peamine osa šintoismil ja budismil, see­juu­res budism oma mahajaana kohalikus variandis, mis käsitab Buddhat jumalusena (jumalustamine). Eri aegadel on mõju avaldanud ka tei­sed usundid: taoism, kristlus (rooma-katoliiklik variant kirishitan) ja konfutsianismi filosoofia. Praegu on kõik koos, lisaks pal­ju uususundeid. Enamus jaapanlasi on nii šintoistid kui budistid. Piltlikult: jaapanlane sünnib šinto­is­tina ja sureb budistina. Jaapani algupärane usund on shintō, mis on looduslik-animistlik. Teadlased pole üksmeelel, kas alg­selt oli shintō looduse või ka esivanemate kultus, mis võis hiljem lisanduda. Mõned on avaldanud kahtlust, kas shintō on üldse usund, sest:

  • ajaloolised lätted on ebamäärased
  • puudub eetiliste normide ja doktriinide fikseeritud süsteem
  • pole ametlikult tunnustatud pühakirja

Arvatakse, et shintō '​d tuleb käsitleda kui välismaiste uskumuste, traditsioonilise mõttelaadi ja iga­päevaste tavade kogumit. Shintō on tunnustatud usund, teoreetilises plaanis subjektilt kogukondlik, jumalate arvuku­selt polüteistlik ning jumala ja inimese suhete kohalt teoantropoidne. Shintō '​d nimetatakse puhtaks või va­ra­­jaseks shintō '​ks kuni budismi sissetungini.

Varajase shintō perioodil polnud kindlaks määratud avalikku teenistust, kiriklikku organisatsiooni, mida on püütud luua 10. ja 19. sajandil, kuid need katsed lõppesid ebaõnnestunult.

Regionaalsega paralleelselt ek­sis­teeris kogukondlik kami, igal uji '​l oma kami. 3.-4. sajandil hakati püstitama neile templeid. Peale kait­se­­jumalate austati maastiku või loodusega seotud jumalusi, näiteks tuule või mäe jumalusi. Shintō jumalused on säilinud tänini, arvatakse olevat umbes 8 miljonit kamit. Rii­gi­võimu suurenedes kerkis esile mahajaana budism, samal ajal jõudsid Jaapanisse uued õpetused: 5. sajandil konfutsianism ja 6. sajandil taoism, mille levik oli tagasihoidlik. Konfutsianismil on suur roll šin­toistliku eetika kujunemisel. Kamid kujunesid üld­­tunnustatud jumalateks, shintō templid said riiklikke annetusi – tava, mis püsis 13. sajandini. Siis taastati see Meiji reformide ajastul ja püsis kuni teise maailmasõja lõpuni. Konfutsianism aitas Jaapanis kinnistada keis­rikultust. Selle tulek Jaapanisse ei tekitanud šintoismile erilisi probleeme, kuid konfutsianismi kaudu hak­kas Jaapanis levima Hiina kultuur – Jaapani kontaktid Hiinaga meie ajaarvamise algul, Korea kau­du Hiina mõjude jõudmine Jaapanisse. Immigrandid jäid sageli Jaapanisse elama, said oma ühiskondliku positsiooni – neid nimetati kodakondsuse saanuteks. 5. sajandi lõpul nimetas keiser Ōjin konfutsiaanlikud õpetlased Ko­reast oma laste õpetajateks.