Peegel

Allikas: Vikipeedia
Disambig gray.svg  See artikkel räägib üldmõistest; 1913. aasta filmi kohta vaata artiklit Peegel (film 1913)

Peegel
Kõverpeegel suunab valguskiired ühte punkti
Pildi moodustumine
Auto külgmine tahavaatepeegel

Peegel on sileda ja tugevasti valgust peegeldava pinnaga keha, mis tekitab esemetest, sealhulgas valgusallikatest optilisi kujutisi.[1]

Peegli tööpõhimõte, valguskiirte käik peeglis on väga lihtne, kui piirduda klassikalise füüsikaga ja mitte minna kvantfüüsikasse. Valguskiir langeb peegli pinnale ja põrkub sellelt tagasi, kusjuures langemisnurk võrdub peegeldumisnurgaga. Kui valguskiir langeb peegli pinnaga risti, siis peegeldub ta täpselt sinna, kust tuli.

Tänapäeval valmistatakse peegleid peegeldava metallikihiga kaetud klaasist. Sealjuures kasutatakse mitmesuguseid metalle: hõbedat, kulda, alumiiniumi, pallaadiumi, plaatina, pliid, kroomi, niklit ja teisigi.[1]

Peeglid kuuluvad koos läätsedega paljude astronoomias ja fotograafias kasutatavate seadmete koosseisu.[1]

Lihtsaim on tasapeegel, mida kasutatakse tualettesemena või optikariistades (nt periskoop, laser) valguskiirte suuna muutmiseks. Tasapeegel tekitab aberratsioonivabu kujutisi[1]. Valmistatakse ka mitmesuguseid nõgus- ja kumerpeegleid, millel on olemas kõik aberratsioonid peale kromaatilise[1]. Nõguspeegleid kasutatakse laialdaselt teleskoopides, prožektorites ja tsoonsulatusseadmetes[1].

Optiliste peeglitega analoogsed on akustilised või elektromagnetilised peeglid, mida kasutatakse heli või elektromagnetkiirte kimbu suuunamiseks ja koondamiseks.

Ajalugu[muuda | redigeeri lähteteksti]

Peegleid leidus juba arhailisel ajal nii Vana-Kreekas kui mujal tema kultuuriruumis. Nad olid üsna levinud ja neid leidus igas suuruses, oli nii ümmargusi kaunistatud käepidemega käsipeegleid kui suuri jalgadel seisvaid peegleid. Neid valmistati poleeritud metallist, sagedamini pronksist, aga ka hõbedast. Käsipeegleid valmistati juba Mükeene kultuuris. Alates hellenismi ajast oli etruskidel rohkesti käsipeegleid, mille tagakülg oli kaunistatud sisselõigatud kujunditega. 5. sajandil eKr tulid Kreekas kasutusele klapp-peeglid, mille peegelpinda kaitses kaunistatud kaas. Antiikajal leidus ka väikesi klaaspeegleid.[2]

Keskaegne peeglitootmise keskus oli Veneetsias. Seal valmistati puhutud klaasist, peegelduva tinaamalgaamiga kaetud peegleid.

Hõbedakihiga kaetud klaaspeegleid hakati tootma 1855.

Peegel kultuuris[muuda | redigeeri lähteteksti]

Vanakreeka mütoloogias oli peeglitest sageli juttu. Narkissos armus iseenda peegelpilti, aga tema kasutas peeglina vaikset veepinda. Hilisem on legend koletisest Medusast, keda ei tohtinud otse vaadata, sest Medusa oli nii kole, et tema nägemine muutis kiviks. Perseus tappis Medusa, jälgides teda mitte otse, vaid tema peegeldust oma kilbil.

Legendi järgi valmistas Archimedes peeglitest koosneva seadme, mille abil hulga päikesekiirgust koondada. Sel moel olevat ta süüdanud oma kodulinna Sürakuusat ründava roomlaste laevastiku.

Milose Venus on skulptuur ilusast naisest, aga sellel skulptuuril on käed hävinud, nii et pole teada, missuguses asendis need esialgu olid. Ühe oletuse järgi hoidis Venus käte vahel peeglit ja imetles end sellest.

Lumivalgekese võõrasemal oli kõnelev peegel, millelt võõrasema aeg-ajalt küsis: "Peeglike, peeglike seina peal, kes on kõige kaunim ilma peal?" Ja siis peegel vastas talle.

Jaapani kuninglik perekond põlvneb legendi järgi päikesejumalannast Amaterasust. Amaterasule on pühendatud kinnine Ise tempel, kus jumalannat sümboliseerib peegel.

Mitmes kirjandusteoses satuvad tegelased läbi peegli mingisse peeglitagusesse maailma, mis küll meenutab tõelist maailma, kuid on siiski kuidagi teistsugune. Üks esimesi ja kõige tuntum niisugustest teostest on Lewis Carrolli "Alice peeglitaguses maailmas".

Juhan Kunder kirjutas imemuinasjutu "Imelik peegel".

Viited[muuda | redigeeri lähteteksti]

  1. 1,0 1,1 1,2 1,3 1,4 1,5 Tehnikaleksikon, lk. 364
  2. Antiigileksikon, 2. kd., lk. 71, tahvel 49