Sarlakid

Allikas: Vikipeedia
Sarlakid
Klassifikatsioon ja välisallikad
Scarlet fever 1.1.JPG
Sarlakite lööve näol- punetavad põsed ja lööbest vaba nina-suu kolmnurk
Ladinakeelne nimi Scarlatina
RHK-9 kood 034
DiseasesDB 29032
MedlinePlus 000974
eMedicine 383  emerg/402 emerg/518
MeSH D012541
Sarlakite puhul esinev valge katuga keel 1–2 haiguspäeval
Sarlakihaige lapse lööve – lööbeperioodi lõpul

Sarlakid (ladina keeles scarlatina) on tänapäeval väga nakkav lööbeline laste- (4–8-aastaste) ja ka noorukiea (kuni 15-aastaste) infektsioonhaigus, üks streptokokkinfektsioonide vorme. Sarlakilööbe tekitajaks on streptokokk Streptococcus pyogenes.[1]

Sarlakeid esineb imikutel haruharva. 10. eluaastaks ringlevad kuni 80% laste immuunsüsteemis (lümfoid(-immuun)süsteemis) Streptococcus pyogenese pürogeensete eksotoksiinide antikehad.[2]

Nakkus levib õhu kaudu piisknakkusena, kontakti teel (nahk) ja sarlakihaige aga ka streptokokkinfektsiooniga haige (tonsilliit, mädapõletikud) kehavedelikega kokkupuutel aga ka A-grupi streptokokiga saastunud piima kaudu.

Nakatumiseks on vajalik lähedane kokkupuude nakkuskandjaga. Sarlakihaige on nakkusohtlik 24 tundi haiguse algusest kuni maksimaalselt 2–3 nädalat.[3] 24 tundi pärast antibiootikumi manustamist loetakse sarlakihaige mitte nakkusohtlikuks.

Harvemini põhjustavad sarlakilöövet ka teised β-hemolüütilised bakterid: C- ja G-grupi streptokokid mis satuvad organismi kas kirurgiliste operatsioonide, sünnituse ajal või põletushaavade kaudu.[4]

Sarlakite kõrgaeg jääb oktoobri ja märtsi vahele.

Kliiniline pilt[muuda | redigeeri lähteteksti]

Kliiniline hinnang on lööbega haiguste puhul ebausaldatav, kuid teatud tüüpilist välispilti saab kirjeldada.

Asümptomaatiline[muuda | redigeeri lähteteksti]

Kuni 20% kooliealisi lapsi võivad olla streptokokk Streptococcus pyogenese kandjad.[5] Kandlust harilikult ei ravita.

Tüüpiline[muuda | redigeeri lähteteksti]

Esmastele nakkusilmingutele võivad nooremate laste puhul eelneda oksendamine, kõhulahtisus või kõhuvalu.[6]

  • I – inkubatsiooniperiood: kestab tavaliselt 3–5 päeva.[7] Streptococcus pyogenes võib viibida terve inimese nahal kuni nädal aega enne lööbe ilmumist;
  • II – lööbeperiood: esimesteks sümptomiteks on õhetavad põsed (nina-suu kolmnurk on lööbevaba), mõõdukas kurguvalu, anoreksia ja üldine halb enesetunne. Kehatüvele ilmub peeneteraline punetav nahalööve (diffuusne erüteem) ning tõuseb kõrge palavik. Teiseks päevaks lööve laieneb näo- ja kõhunahale, nahavoltidesse (lööbe levik võib siintoodust erineda). Lööbeperiood kestab harilikult nädala. Neelupõletik süveneb, angiin ilmneb. Kaelalümfisõlmed võivad suureneda.

Sarlakite korral on sarlakihaige keel iseloomuliku välimusega – peale valge katuga keelt (1.–2. haiguspäeval) muutub keel vaarikpunaseks (nimet ka vaarikakeeleks ja vaarmarjakeeleks) ja struktuur näsaliseks.

  • III – paranemisperiood: kõrge palaviku järgselt võib paranemisjärgus nahk tugevalt ketendada – nahaketendus võib ilmuda 5–20 päeva pärast sarlakilöövet.[8]

Täielik paranemine toimub tavaliselt kahe nädalaga, kuid ravita võib paranemisperioodile 18. päeva paiku järgneda teistkordne palaviku tõus, angiin, kõrvapõletik ja neelupõletik ning akuutne glomerulonefriit või reuma.

Raske[muuda | redigeeri lähteteksti]

Raske sarlakihaigusjuhu korral võib tekkida nekrootilis-fibrinoosne angiin, mis võib levida nii söögitorru, makku kui ka kesk- ja sisekõrva.[9]

Harva esineb ka raske kuluga ehk maliigseid sepsisega sarlakeid, mis võivad põhjustada kurtust (kurdistumist), müokardiiti, meningiiti ja streptokokilist toksilise šoki sündroomi.

Diagnoos[muuda | redigeeri lähteteksti]

Kliiniline hinnang on lööbega haiguste puhul käesoleval ajal ebaloodetav.

Eristusdiagnoos[muuda | redigeeri lähteteksti]

Ka stafülokokk Staphylococcus aureus põhjustab lööbehaigust Staphylococcal Scarlet Fever.[10]

Diagnoosimiseks tuleks läbi viia eristusdiagnoos eraldamaks sarlakeid teistest lööbehaigustest, nagu [11]:

Kliinilise keemia uuringud[muuda | redigeeri lähteteksti]

Streptococcus pyogenese infektsiooni kahtluse korral võetakse kas neelust külvimaterjal või vereanalüüsiks verd ja teostatakse, kas

    • streptolüsiinivastased antikehad
      • antistreptolüsiin-O (S-ASO) – muutub positiivseks 1 nädal kuni 1 kuu peale infektsiooni algust (tüsistusteta kulu korral saavutab infektsioonieelse väärtuse 6–12 kuu jooksul)[12]
    • kliiniline vereanalüüs
    • PCR jt.

Antibiootikumide tarbimine võib laboratoorsete testide tulemusi moonutada.

Patogenees[muuda | redigeeri lähteteksti]

Streptococcus pyogenes siseneb harilikult ülemiste hingamisteede kaudu. Seejärel rajavad streptokokid ensüümide ja valkude abil tee kurgu ja neelu epiteelirakkudele (F-proteiin) ja hiljem nahale (M-proteiini abil adhesioon keratinotsüütidesse).

Pürogeensed eksotoksiinid (SpeA, SpeB, SpeC) toimivad teadlaste arvates superantigeenidena, indutseerivad tsütokiinide (näiteks tuumornekroosifaktor alfa TNFα) vabanemist ja vahendavad palavikku, sarlakilöövet, organpuudulikkust ning šokki (streptokokiline toksilise šoki sündroom). SpeB toimel surevad südamelihaserakud.

Ravi[muuda | redigeeri lähteteksti]

Selles artiklis tutvustatakse ravimit või ravimeetodit, kuid kirjutatu pole arstlik nõuanne ning selle lugemine ei asenda arsti konsultatsiooni. Vikipeedia ei vastuta iseravimise tagajärgede eest.


Sarlakid paranevad ka ilma antibiootikumideta, kuid tüsistuste vältimiseks soovitavad arstid haigetele neid siiski manustada.[13]

Sarlakiravis kasutatakse medikamentidest esmajärjekorras penitsilliini:

  • 125 mg suukaudselt (lad per os) < 27 kg; teistele 250 mg.[14]
  • penicillin V potassium 25–50 mg/kg/päevas suukaudselt 10 päeva järjest[15]

Penitsilliiniallergia korral võib arst kirjutada välja erütromütsiini.

Palaviku alandamiseks kasutatakse vastavalt arsti soovitustele kas looduslikke palavikualandajaid või näiteks paratsetamooli (vormid (tabletid, küünlad) annused vastavalt kehakaalule) ja põletikuvastast ibuprofeeni.

Sarlakihaigele oleks hea võimaldada voodirahu ja keelitada teda rohkelt vedelikku tarbima (taimetee, kurgutee). Väikelastel valmistavad kurguvalu ja neelamise valulikkus ilmselt suurt piina ning seetõttu võiks neile pakkuda tavalisest veidi vedelamat toitu. Võimalik, et haige laps ei ole võimeline kuigi palju toitu alla neelama.

Kodused ravivõtted[muuda | redigeeri lähteteksti]

Mitmes Aafrika riigis on kasutatud sarlakitega seotud kurguhädade leevendamiseks puju liigi Artemisia afra kuumade aurude sisse hingamist.[16]

Tüsistused[muuda | redigeeri lähteteksti]

Sarlakite komplikatsioonid on tänapäeval haruldased ning neid seostatakse bakteri ja/või tema osade (näitejs pürogeensed eksotoksiinid) jõudmisest vereringesse: infektsioossed kõrvapõletikud, streptokokkide põhjustatud kopsupõletik, kurgu empüeem, meningiit, streptokokkkeemia, juveniilne artriit, ikterus, akuutne glomerulonefriit, väga harva sapipõie hüdrops, kopsupõletik ja streptokokilise toksilise šoki sündroom. Sarlakitega seostatakse ka maksapõletikku.

Ennetamine[muuda | redigeeri lähteteksti]

Vältida sarlakihaigetega lähedast kontakti ja mänguasjade jagamist ning võimalusel eraldada laps(ed) teistest lasteaialastest (panna karantiini).

Haigestumus[muuda | redigeeri lähteteksti]

Eestis[muuda | redigeeri lähteteksti]

Eestis registreeriti Terviseameti andmetel 2014. aastal sarlakite haigusjuhte järgmiselt[17] [18]:

Kuu Haigusjuhte
jaanuar 42
veebruar 40
märts 41
aprill 52
mai 51
juuni 36
juuli 12
august 9
september 12
oktoober 22
november 19
detsember 25
Kokku 361

Eestis 2015. aastal registreeritud sarlakite haigusjuhud:[19]

Kuu Haigusjuhte
jaanuar 48
veebruar 39
märts 58[20]
Kokku 145

Ajaloolist[muuda | redigeeri lähteteksti]

Haiguse esmakirjelduste kohta kokkulepped puuduvad.

Osaliselt võib eeldada et Vana-Kreeka arst Hippokrates tundis seda haigust, kattuvusi võib leida ka Celsusel, Caelius Aurelianiusel, Aretaeusel ja Aëtius Amidenusel.

Herodotus, Avicenna, ja Rhazes võisid sarlakeid juba päris täpselt kirjeldada, kuid osade autorite arvates kirjeldasid nad leetreid.

John Philip Ingrassias (1510–1580) oli Sitsiilia arst ja anatoom, kes kirjeldas oma raamatus "De Tumoribus praeter Naturam" (1553) leetreid, mida sel ajal tunti rosalia ehk rosania nimega.

Ballonius võis kirjelda haigust rubiolaena.

Sydenham kirjeldas haigust 1675. aastal "Observatione Mediae's". [21]

Malfatti võis kirjeldada puerperal scarlatinat 1801. aastal ja James Paget kirjeldas 1863. aastal kirurgilistele operatsioonidele järgnevaid sarlakeid, mis kaasnesid haavadega.[22][23]

19. sajandi teisel poolel loeti sarlakeid (nimetati lihtsalt fever) üle üheaastaste laste levinuimaks surma põhjuseks.

50 aastat tagasi arvati, et sarlakid on ülitundlikkusreaktsiooni vastus, kuid see alternatiivteooria ei leidnud laialdast omaksvõttu.[24]

Epideemiate näiteid[muuda | redigeeri lähteteksti]

Süstemaatika[muuda | redigeeri lähteteksti]

Dr Elliotsoni klassifikatsioon (avaldatud 1839)[muuda | redigeeri lähteteksti]

Erinevad sarlakite liigid klassifitseeris ta nahahaiguste III seltsi Exanthemata, II perekonda Scarlatina. Scarlatina liigid : Scarlatina Simplex, Scarlatina Anginosa, Scarlatina Maligna.[25]

Vaata ka[muuda | redigeeri lähteteksti]

Viited[muuda | redigeeri lähteteksti]

  1. "Meditsiinisõnastik" 677:2004.
  2. Frank J. Domino,The 5-minute Clinical Consult 2007, lk 1110- 1111, 2007, ISBN 0 7817 6334 7, Lippincott Williams & Wilkins, Google'i raamat veebiversioon (vaadatud 23.02.2014) (inglise keeles)
  3. [1], veebiversioon (vaadatud 22.02.2014)
  4. Scarlet Fever, Veebiversioon (vaadatud 23.02.2014) (inglise keeles)
  5. Zartash Zafar Khan, Michael Stuart Bronze,Group A Streptococcal Infections, Veebiversioon (vaadatud 22.02.2014) (inglise keeles)
  6. Group A Streptococcal Infections Clinical Presentation, Veebiversioon (vaadatud 22.02.2014) (inglise keeles)
  7. [2], veebiversioon (vaadatud 22.02.2014)
  8. Lööbega kulgevad infektsioonid, lk 8, Veebiversioon (vaadatud 22.02.2014)
  9. Ingrid Mesila, Enn Jõeste, Mari-Ann Reintam, Hannes Tamm, Živile Riispere, Maret Murde, Retlav Roosipuu, "Patoanatoomia õpik kõrgkoolile", lk 593,2012, Tartu Ülikooli Kirjastus, ISBN 978 9949 32 084 4
  10. Differential Diagnosis in Pediatric Dermatology,Staphylococcal scarlatina/Streptococcal scarlatina., Veebiversioon (vaadatud 23.02.2014) (inglise keeles)
  11. Skin Rashes: Diseases 1-6, veebiversioon (vaadatud 23.02.2014) (inglise keeles)
  12. Antistreptolüsiin- O (S-ASO), Veebiversioon (vaadatud 23.02.2014)
  13. N. Ewen Amieva-Wang, Jamie Shandro, Bernhard Fassl, Aparajita Sohoni,A Practical Guide to Pediatric Emergency Medicine: Caring for Children in the Emergency Department, Cambridge University Press, lk 821, 2011, Google'i raamat veebiversioon (vaadatud 23.02.2014) (inglise keeles)
  14. Frank J. Domino,The 5-minute Clinical Consult 2007, lk 1110- 1111, 2007, ISBN 0 7817 6334 7, Lippincott Williams & Wilkins, Google'i raamat veebiversioon (vaadatud 23.02.2014) (inglise keeles)
  15. Steven G. Rothrock, John A. Brennan,Pediatric Emergency Medicine, lk 881, Saunders Elsevier 2008, Google'i raamat veebiversioon (vaadatud 23.02.2014) (inglise keeles)
  16. David G.Fowler, "Zambian Plants Used as Traditional Fever Cures", 294 lk, lk 47, 2011, veebiversioon (vaadatud 19.04.2015)(inglise keeles)
  17. Nakkushaigustesse haigestumine, veebiversioon (vaadatud 14.01.2015.a.)
  18. Nakkushaigustesse haigestumine, veebiversioon (vaadatud 15.12.2014.a.)
  19. jaanuar 2015 EESTIS REGISTREERITUD NAKKUSHAIGUSED, veebiversioon (vaadatud 17.02.2015)
  20. märts 2015 EESTIS REGISTREERITUD NAKKUSHAIGUSED, veebiversioon (vaadatud 14.04.2015)
  21. J. D. ROLLESTON, M.A., M.D., M.R.C.P., F.S.A., THE HISTORY OF SCARLET FEVER., veebiversioon (vaadatud 12.01.2015.a.) (inglise keeles)
  22. JAMES PAGET, ESQ., F.R.S., Clinical Lecture on Scarlatina after Operations, 27. august 1864., British Medical Journal., veebiversioon (vaadatud 12.01.2015.a.)(inglise keeles)
  23. Lawrence J. Severino, MD, Scarlatina After Operations, JAMA. 1983;249(5):589. doi:10.1001/jama.1983.03330290019011., veebiversioon (vaadatud 12.01.2015.a.)(inglise keeles)
  24. D.J.Weatherall, J.G.G.Ledinghma, D.A.Warrell, "Oxford Textbook of Medicine", Volume 1, Oxford University Press, 5.139, 1983, Vaadatud 08.03.2014) (inglise keeles)
  25. John Elliotson, "The Principles and Pratice of Medicine;", lk 1052, London, 1839, Google'i raamatu veebiversioon (vaadatud 12.01.2015.a.)(inglise keeles)

Välisallikad[muuda | redigeeri lähteteksti]

Ajaloolist

Selles artiklis on kasutatud ingliskeelset artiklit en:Scarlet fever seisuga 22.02.2014.