Sapipõis

Allikas: Vikipeedia

Sapipõis (ladina keeles vesica fellea ehk cystis fellea) on enamikul inimestest ja paljudel selgroogsetel vahelduva kuju ja asendiga lihaseline õõneselund kuhu koguneb sapijuhadest sapivedelikku. Sapipõis funktsioneerib seede-elundkonnas reservuaari ja sapiväljutuselundina.[1]

Sapipõis puudub rottidel, hobustel, delfiinidel, jõehobudel, ninasarvikutel jt.[2]

Roomajate sapipõis[muuda | redigeeri lähteteksti]

Sapipõis on kõikidel roomajatel.

Maolistel[muuda | redigeeri lähteteksti]

Madudel paikneb sapipõis maksast varieeruval kaugusel ja on ühenduses põrna ning kõhunäärmega. Üsna pikk sapijuha transpordib sapi maksaväliste sapijuhade kaudu sapipõide hoiule, kuni see väljutatakse kaksteistsõrmikusse.[3]

Mikroelemendid[muuda | redigeeri lähteteksti]

Maolised|Madude sapipõies ja sapis leiduvaid mikroelemente on vähe uuritud, kuid need olenevad nii indiviidi elupaigast, liigist, toitumusest, reproduktiivsest staatusest jpt teguritest.

Hiinas 1993. aastal läbi viidud uurimuses tuvastati ICP-AES-i (ingl inductively coupled plasma atomic emission spectroscopy) meetodil madude kehaosades rohkem kui 17 mikroelementi. Uuringu tarvis eemaldati pea neljal kilplõugmadude (Agkistrodon) perekonda liigitatud maoliigil: Agkistrodon blomhoffei brevicaudus, Agkistrodon saxatilis, Agkistrodon shepaoensis, Agkistrodon ussuriensis.

Uuringu tulemuste järgi koostatud graafikute alusel on nende maksa, põrna ja sapipõie mikroelementide sisaldus üsna sarnane..[4]

Imetajate sapipõis[muuda | redigeeri lähteteksti]

Inimesel[muuda | redigeeri lähteteksti]

Inimesel paikneb sapipõis valdavalt maksa alapinnal sapipõieaugus ja on ühismaksajuha väljasopistus.[5]

Sapipõie mõõtmed on : 7 - 10 cm pikk ja 3 - 4 cm lai (laiem osa).[6]

Sapipõis koosneb:

Sapipõie sein koosneb 3 kihist (seestpoolt alates) limas-, lihas- ja serooskestast.[8][9]

Sapipõie limaskestas paiknevad epiteelrakud on võimelised intensiivselt vett resorbeeruma, mille tulemusel saab sapp põies kontsentreeruda.[10]

Sapipõie seinas paiknev silelihaskude moodustab kaskteistsõrmikusse suubudes sulgurlihase, mis on söögikordade vahel suletud olekus võimaldades sapipõie sapil koguneda.

Peale söömist, kui eelseedinud toidumass kaksteistsõrmikusse liigub, hakkab sapipõis hormooni koletsüstokiniin-pankreosümiini toimel perioodiliselt kokku tõmbuma ning ühissapijuha kaudu sappi kaksteistsõrmikusse pritsima.

Patoloogia[muuda | redigeeri lähteteksti]

Next.svg Pikemalt artiklis sapipõie haiguslikud seisundid

Sapipõiega ja sapijuhadega seostatakse nii loomadel kui ka inimestel mitmeid haiguslikke seisundeid, nagu parasiidid, sapipõiepõletik, sapikivitõbi[11], sapipõie kasvajad, sapipõievähk jpt.

Vaata ka[muuda | redigeeri lähteteksti]

Viited[muuda | redigeeri lähteteksti]

  1. "Meditsiinisõnastik" 676:2004.
  2. Elizabeth Aughey, Fredric L. Frye, Comparative Veterinary Histology: with Clinical Correlates, lk 128, 2001, Manson Publishing Ltd, ISBN 1 874545 66 9., Veebiversioon (vaadatud 25.11.2013) (inglise keeles)
  3. Elizabeth Aughey, Fredric L. Frye, Comparative Veterinary Histology: with Clinical Correlates, lk 128, 2001, Manson Publishing Ltd, ISBN 1 874545 66 9., Veebiversioon (vaadatud 25.11.2013) (inglise keeles)
  4. Jin Lin, Ke-Min Xü, Dong-Gen Liu,Studies on the Distribution of Trace elements in Agkistrodon blomhoffii brevicaudus Stejneger, OpenLibrary raamatu veebiversioon (vaadatud 10.06.2014) (inglise keeles)
  5. Meeli Roosalu. Inimese anatoomia, Kirjastus Koolibri, lk 117, 2010, ISBN 978-9985-0-2606-9.
  6. Pierre-Alain Clavien, John Baillie,Diseases of the Gallbladder and Bile Ducts: Diagnosis and Treatment, 2nd ed, lk 8, 2006, Blackwell Publishing, Google'i raamat veebiversioon (vaadatud 25.11.2013) (inglise keeles)
  7. Arne Lepp. Inimese anatoomia, I osa. Liikumisaparaat, siseelundid, Tartu Ülikooli Kirjastus, lk 366, 2013, ISBN 978-9949-32-239-8.
  8. Eesti nõukogude entsüklopeedia. 7. köide: RUND-TING. Tallinn: Valgus, 1975, lk 87.
  9. Arne Lepp. Inimese anatoomia, I osa. Liikumisaparaat, siseelundid, Tartu Ülikooli Kirjastus, lk 366, 2013, ISBN 978-9949-32-239-8.
  10. Meeli Roosalu. Inimese anatoomia, Kirjastus Koolibri, lk 117, 2010, ISBN 978-9985-0-2606-9.
  11. Ultraheli roll pankreato-hepatobiliaarsüsteemi kasvajate diagnostikas ja menetluses, Tartu Ülikooli Kliinikum, Veebiversioon (vaadatud 25.11.2013)

Välisallikad[muuda | redigeeri lähteteksti]