SMERŠ

Allikas: Vikipeedia

SMERŠ, ametlik nimetus Vastuluure Peavalitsus "SMERŠ" (vene keeles СМЕРШ (akronüüm СМЕРть Шпионам, Surm spioonidele) oli Nõukogude Liidu sõjaväe, sõjalaevastiku ja sõjaväestatud asutuste ja organisatsioonide vastuluureorganisatsioonide ühisnimetus, aastatel 1943–1953.

Nõukogude Liidu Relvajõudude, piirivalve-, sisevägede, miilitsa ja sõjaväestatud organisatsioonide vastuluurealase järelvalvega tegelesid järgmised organisatsioonid:

  • NSV Liidu Kaitse Rahvakomissariaadi Vastuluure Peavalitsus "SMERŠ" (ГУКР СМЕРШ НКО CCCP, Главное управление контрразведки «СМЕРШ» Народного комиссариата обороны (НКО) СССР)), (GUKR SMERŠ NKO) oli Nõukogude armee vastuluureorgan ajavahemikul 19. märts 1943 kuni 1946, mis allus NSV Liidu kaitse rahvakomissar Jossif Stalinile;
  • NSV Liidu Sõjalaevastiku Rahvakomissariaadi Vastuluurevalitsus "SMERŠ" (УКР СМЕРШ НК ВФ CCCP) oli Nõukogude sõjalaevastiku vastuluureorgan ajavahemikul 19. märts 1943 kuni 1946, mis allus NSV Liidu sõjalaevastiku rahvakomissar Nikolai Kuznetsovile.
  • NSV Liidu Siseasjade Rahvakomissariaadi Vastuluurevalitsus "SMERŠ" (УКР СМЕРШ НКВД CCCP) oli Nõukogude Liidu piirivalve, sisevägede, miilitsa ja teiste relvastatud jõudude vastuluureorgan ajavahemikul 15. mai 1943 kuni 1946, mis allus NSV Liidu Siseasjade rahvakomissar Lavrenti Beriaile.

NSV Liidu Kaitse Rahvakomissariaadi Vastuluure Peavalitsus ja Sõjalaevastiku Rahvakomissariaadi Vastuluurevalitsus moodustati NSV Liidu Rahvakomissaride Nõukogu määrusega № 415-138сс, 19. aprillil 1943. aastal, millega eraldati NSV Liidu SARK-i sõjaväe vastuluureorgani Eriosakondade Valitsuse (Управление особых отделов; УОО) eriosakonnad Kaitse Rahvakomissariaadi ja Sõjalaevastiku Rahvakomissariaadi haldusalasse. 15. mail 1943. aastal moodustati Vastuluurevalitsus ka NSV Liidu Siseasjade Rahvakomissariaadi koosseisus.

Pärast Teise maailmasõja lõppu, 25. veebruaril 1946 reorganiseeriti SMERŠ-i valitsused NSV Liidu valitsusorganite reformi käigus (Kaitse Rahvakomissariaadi ja Sõjalaevastiku Rahvakomissariaadi liitmise tõttu) NSV Liidu Relvajõudude Rahvakomissariaadi (Народный Комиссариат Вооружённых Сил СССР, НКВС СССР) haldusalasse ning järgnevalt 15. märtsil 1946 selle järglase NSV Liidu Relvajõudude Ministeeriumi haldusalasse, kuid juba 1946. aasta 4. mail viidi organisatsioon NSV Liidu Riikliku Julgeoleku Ministeeriumi haldusalasse NSVL RJM 3. Peavalitsusena. NSV Liidu Relvajõudude Rahvakomissariaadi Vastuluurevalitsuse ülema Viktor Abakumovi määras Stalin NSV Liidu Riikliku Julgeoleku Ministeeriumi ministriks.

Kaitse Rahvakomissariaadi Vastuluure Peavalitsuse, SMERŠ ülesanded[muuda | redigeeri lähteteksti]

Kaitse Rahvakomissariaadi Vastuluure Peavalitsuse SMERŠ ülesanded:

  • a) "võitlus välismaiste luurete; spiooni-, diversantiliku, terroristiliku ja muu õõnestustegevusega Punaarmee üksustes ja asutustes";
  • b) "võitlus nõukogudevastase elemendiga, kes on tunginud Punaarmee üksustesse ja asutustesse";
  • c) "vajalike, agentuur-operatiiv, ja (läbi juhtkonna) muude meetmete tarvituselevõtt loomaks rindel olukord, mis välistaks vaenlase agentuuri rindejoone ületamise, takistamiseks ja selleks, et muuta rindejoon läbimatuks spioonidele ja nõukogudevastastele elementidele";
  • d) "võitlus reeturlusega ja kodumaa reeturitega Punaarmee üksustes ja asutustes (üleminek vaenlase poole, spioonide varjamine ja nende igakülgne abistamine)";
  • e) "võitlus desertöörlusega, enesevigastamisega rindel";
  • f) "vaenlase vangistuses ja piiramisrõngas olnud sõjaväelaste ja teiste isikute kontroll";
  • g) "kaitse rahvakomissari (Jossif Stalini) spetsiaalsete ülesannete täitmine".

Kaitse Rahvakomissariaadi Vastuluure Peavalitsuse juhid ja struktuur[muuda | redigeeri lähteteksti]

Kaitse Rahvakomissariaadi Vastuluure Peavalitsuse struktuur 1943–1946[muuda | redigeeri lähteteksti]

Kaitse Rahvakomissariaadi Vastuluure rindeasutused[muuda | redigeeri lähteteksti]

  • Läänerinde "SMERŠ" Vastuluurevalitsus: kindralleitnant, Pavel Zelenin
  • Põhja-Kaukaasia rinde "SMERŠ" Vastuluurevalitsus: kindralmajor Mihhail Belkin
  • 1. Ukraina rinde "SMERŠ" Vastuluurevalitsus:
  • Leningradi rinde "SMERŠ" Vastuluurevalitsus: kindralmajor Aleksandr Semjonovitš Bõstrov
  • Keskrinde "SMERŠ" Vastuluurevalitsus: kindralmajor Aleksandr Vadis
  • Looderinde "SMERŠ" Vastuluurevalitsus: kindralmajor Jakov Jedunov
  • Brjanski rinde "SMERŠ" Vastuluurevalitsus: kindralmajor Nikolai Železniakov
  • Edelarinde "SMERŠ" Vastuluurevalitsus: kindralmajor Pjotr Ivašutin
  • Lõunarinde "SMERŠ" Vastuluurevalitsus: kindralmajor Nikolai Kovaltšuk
  • Volhovi rinde "SMERŠ" Vastuluurevalitsus: kindralmajor Dmitri Melnikov
  • Karjala rinde "SMERŠ" Vastuluurevalitsus: kindralmajor Aleksei Sidnev
  • Moskva sõjaväeringkonna "SMERŠ" Vastuluurevalitsus: kindralmajor Fjodor Tutuškin
  • Kalini rinde "SMERŠ" Vastuluurevalitsus: Nikolai Hannikov

Sõjamerelaevastiku Rahvakomissariaadi Vastuluurevalitsuse juhid ja struktuur[muuda | redigeeri lähteteksti]

  • riikliku julgeoleku komissar, P. Gladkov, alates 24.07.1943 kaldateenistuse kindralmajor

Siseasjade Rahvakomissariaadi Vastuluurevalitsuse juhid ja struktuur[muuda | redigeeri lähteteksti]

  • riikliku julgeoleku komissar, Sergei Juhhimovitš
    • 2 asetäitjat
  • sekretariaat
  • Erigrupp
  • operatiivarvestusgrupp
  • 1. jaoskond, agentuur-operatiivtöö SARKi vägede keskasutustes;
  • 2. jaoskond, tegevarmee SARKi vägede tagalajulgestusvägede SMERŠi Vastuluureosakondade tegevuse juhendamine (1943. aasta augustikuus 12 rinde vastuluureosakonda);
  • 3. jaoskond, SARKi piirivalvevägede SMERŠi Vastuluureosakondade tegevuse juhendamine (1943. aasta augustis 10, 1945. aasta alguses 18 piirkondlikku SMERŠi osakonda);
  • 4. jaoskond, SARKi sisevägede, raudteevägede, konvoivägede ja eriti tähtsate tööstusobjekti valve vägede ja kohaliku õhukaitse SMERŠi Vastuluureosakondade tegevuse juhendamine;
  • 5. jaoskond, uurimisjaoskond;
  • 6. jaoskond, organisatsioonilis-mobilisatsioonijaokond.
    • Ukraina NSV sisevägede ringkonna SMERŠi VLO
    • Põhja-Kaukaasia sisevägede ringkonna SMERŠi VLO, 1945. aastaks oli Punaarmee poolt hõivatud piirkondades moodustatud juba 7 sisevägede ringkonda
    • Dzeržinski nim 1. motolaskurdiviisi SMERŠi VLO,
    • SARKi vägede Üksiku Eriotstarbelise motolaskurbrigaadi SMERŠi VLO,
    • suurte tööstuspiirkondade Moskva, Kuibõševi, Novosibirski, Sverdlovski SMERŠi VLO.

SMERŠ-i osakondade tegevus[muuda | redigeeri lähteteksti]

Vastuluureosakondade tegevuspiirkondadeks olid Punaarmee tegevarmee ning lahingutegevuspiirkonande tagalapiirkonnad. Tegevarmee koosseisus olevad vastuluureosakondade töötajad teostasid kontrolli punaarmeelaste võimaliku kodumaa reetmise ning saksa luureorganitega koostöö vältimiseks, kuid suur osa Teise maailmasõja ajal "avastatud" kodumaareeturite ja saksa luure agentide süüasju olid fabritseeritud oma olemasolu vajaduse kinitamiseks. Teise maailmasõja ajal tabasid nõukogude riikliku julgeolekuametkonnad 1854 agent-parašutisti, kelle hulgas oli ka 631 raadiojaamaga varustatud radisti, sellest koguarvust oli vastuluureosakondade osa 55–65%. Vastavalt viimastele andmetele fikseerisid nõukogude raadiovastuluurejaamad aga sellel ajal 389 tuvastamata ning avastamata raadiojaama, mis edastasid informatsiooni saksa luureorganistasioonidele.

Kõige edukam oli Vastuluureosakondade tegevus saksa luureorganite s.t. saksa sõjaväeluure luurekoolide vastu suunatud tegevus, mille käigus tuvastati sinna värvatud punaarmeelased värvati topeltagentideks ja edastati raadiomängude käigus desinformatsiooni või luurekoolidesse operatiivkombinatsioonide käigus suunati esmase luureülesande edukalt täitnud topeltagent tagasi luurekooli, kus nad saavutades õpppejõudude või juhtivkoosseisu kohad viisid läbi luurekoolide õppurite seas psühholoogilisi mõjutusoperatsioone – mõjutades väljaõpetatud luurekoolide õppureid pärast rindejoone ületamist ilmuma Punaarmee vastuluureosakondadesse ning paljastama enda ning oma luuregruppidesse kuulunud isikud ning luureülesanded.

Vastuluureosakondade tegeles kogumis ja etapilaagrite (сборно-пересылочных пункт (СПП)) ja kontrollfilterpunkte (фронтовых проверочно-фильтрационных пункт (ПФП)) võrgustikus (alates 1944. aasta 1. oktoobrist muudeti kontrollfilterlaagrid NSV Liidu SARKi Erilaagriteks), saksa sõjavangis ning okupeeritud territooriumitel viibinud sõjaväelaste ja tsiviilisikute kontrolli nendepoolse võimaliku saksa okupatsioonivõimude ja laagriadministratsiooniga koostöö (kodumaa reetmise) väljaselgitamiseks. Kogumis ja etapilaagrites teostati kinnipeetute kontrolli 2–5 ööpäeva ja kontrollfilterlaagrites 2 kuu jooksul. Rinnete tagalapiirkondades moodustati kontrollfilterlaagrite võrgustikud: 2. Valgevene rinde – 15 laagrit, 1. Valgevene rinde – 30, 1. Ukraina rinde – 30, 2. Ukraina rinde – 10, 3. Ukraina rinde – 10, 4. Ukraina rinde tagalas – 5 laagrit, igaühes kuni 10 000 kinnipeetut. Teise maailmasõja lõpus oli Nõukogude Liidus 43 Erilaagrit ja 26 kontrollfilterlaagrit, Nõukogude vägede poolt okupeeritud Saksamaa osas ja Ida-Euroopas oli 74 Kontrolli ja filterlaagrit ja 22 kogumis ja etapilaagrit.

SMERŠ ja Eesti[muuda | redigeeri lähteteksti]

Eesti NSV territooriumil oli Eesti SARKi ja hiljem Eesti NSV Riikliku Julgeoleku Ministeeriumi vastuluureosakonna SMERŠ-i juhiks julgeoleku major Konstantin Kolk.[1]

Kirjandus[muuda | redigeeri lähteteksti]

Vaata ka[muuda | redigeeri lähteteksti]

Viited[muuda | redigeeri lähteteksti]