Friedrich Fromhold Martens

Allikas: Vikipeedia
Friedrich Fromhold Martens (u 1878)

Friedrich Fromhold von Martens (ka Fjodor Fjodorovitš Martens; 27. august (vkj. 15. august) 1845 Pärnu20. juuni (vkj. 7. juuni) 1909 Valga[1]) oli eesti päritolu Venemaa keisririigi õigusteadlane, diplomaat, vahekohtunik ja ajaloolane. Martens andis suure panuse tänapäevasesse rahvusvahelisse õigusse.

Elulugu[muuda | muuda lähteteksti]

Friedrich Fromhold von Martens oli rätsepa poeg. Üheksa-aastaselt vanemad kaotanud Martens saadeti 1854 Peterburi apteekriõpilasest venna juurde, kel õnnestus paigutada noorem vend sealse Jaani koguduse orbudekodusse ja selle juures asunud kooli. Martens oli haruldaselt edukas õpingutes, samuti luuleloomingus – nt seoses keiser Nikolai I surmaga (2. märts 1855) koostas ta värsivormis järelehüüde, mille kandis ette kooli aktusel: "Dank dem illustren Herrscherhause / Sind wir doch aller Sorgen bar / Und können rufen ohne Pause: / Der Zar ist tot, es leb' der Zar!".[2]

Õppis 1863–67 Peterburi Ülikooli õigusteaduskonnas, spetsialiseerudes rahvusvahelisele õigusele, lõpetas kandidaadikraadiga. Täiendas end seejärel Viini, Heidelbergi ja Leipzigi ülikoolis, õigusteaduse magister (1868, Peterburi Ülikool), väitekiri "О праве частной собственности во времия войны", õigusteaduse doktor (1875, samas), väitekiri "О консулах и консульской юрисдикции на Востоке" (saksa ja inglise keelde tõlgituna pani see aluse Martensi rahvusvahelisele tuntusele).[2]

Martensi juhendajaks Peterburi Ülikoolis oli ka Tartu Ülikooli professorite instituudis õppinud professor Ignati Ivanovski, kelle järglaseks Martens sai Peterburi Ülikoolis riigi- ja rahvusvahelises õiguses, olles 1868–72 Peterburi Ülikooli rahvusvahelise õiguse kateedri eradots ja dotsent, aastast 1871 ka kateedri juhataja, 1872–1905 professor, ühtlasi pidas loenguid rahvusvahelisest õigusest ka teistes Peterburi kõrgkoolides. Pidas Peterburi Ülikoolis 1871 habilitatsiooniloengu teemal "О задачах современного международного права", tema loengukursus "Международное право цивилизованных народов" tõlgiti ka saksa, prantsuse, hispaania, jaapani jt keeltesse.[2]

1880. aastatel ostis Martens Pärnus tagasi oma isamaja ning veetis suvepuhkused kodumaal.[2]

1888 sai Martens Viini Ülikooli õigusteaduskonnalt kutse asuda ülikooli rahvusvahelise õiguse kateedri juhataja kohale (tegemist oli esimese välismaise ülikooli kutsega Vene professorile), millest Martens aga loobus. Martensi õpilaste hulka kuulus õigusteadlane L. Challande (1870–1919), kes omakorda oli Tartu Ülikooli esimese riigiõiguse professori Nikolai Maimi (1884–1976) õpetaja. Martensist tugevalt mõjutatuks pidas end ka Tartu Ülikooli rahvusvahelise õiguse professor A. Piip (1884–1942).[2]

1891. aastal osales Martens Suurbritannia ja Prantsusmaa vahelise vaidluse lahendamisel Newfoundlandi üle. Vene-Jaapani sõja ajal võttis ta osa rahuläbirääkimistest, mis viisid Portsmouthi rahulepingu allakirjutamiseni 1905. 1899. ja 1907. aasta Haagi rahukonverentsidel oli ta Vene delegatsiooni juht.

"Postimehe" teade prof. Martensi surmast 8. juunil 1909 (vkj).

1909 juuni lõpul kutsuti Martens Pärnust Peterburi nõupidamisele välisministeeriumis, kuhu ta ei jõudnud, sest raudteel tabas teda südameatakk ja Martens suri Valga raudteejaamas. Martensi lahkumisele reageeris järelehüüetega nii Euroopa, USA, Venemaa kui ka Eesti ajakirjandus. Postimees kirjutas: "Prof. Martens, endine rahvusvahelise õiguse professor Peterburi ülikoolis ja välismaiste asjade ministeeriumi alaline liige, on, nagu telegramm teatab, 7. skp. Valga jaamas ära surnud. Kadunu oli rahvuse poolest eestlane."[2]

Teadustöö[muuda | muuda lähteteksti]

Arvukalt töid rahvusvahelise õiguse ja diplomaatia ajaloo alalt. Esimene rahvusvaheliselt tuntud eestlasest õigusteadlane, kelle tähelend sai alguse novembris 1873, mil Peterburi Ülikooli rektor andis talle korralduse ilmuda riigikantsleri (välisministri) vürst A. M. Gortšakovi audientsile, kus viimane teatas, et keiser Aleksander II-l on kavatsus süstematiseerida ja avaldada seeriana kõik Venemaa poolt aegade jooksul välisriikidega sõlmitud lepingud. Keisri nimel tegi riigikantsler Martensile ettepaneku see töö enda peale võtta. Et keelduda polnud võimalik, võttis Martens ettepaneku vastu, saades samas ka riigikantslerilt korralduse koostada ja nädala pärast talle esitada suurteose avaldamise kava. Martens koostaski 20-köitelise teose kava pealkirjaga "Recueil des traités et conventions conclusive par la Russie avec les puissances étrangéres". Teosest ilmus aastail 1874–1909 15 köidet.[2]

Martensi sulest tema eluajal viimasena ilmunud kaheosaline õpik oli esimene vene keeles välja antud terviklik originaalne kõrgkooliõpik rahvusvahelisest õigusest, mis sai eeskujuks (standardiks) järgnevate rahvusvahelise õiguse õpperaamatute autoritele. Pärast 1905. aastat kritiseeriti autorit õpiku kitsendava pealkirja pärast, mis eristavat "tsiviliseeritud rahvaste rahvusvahelise õiguse". Kuid hiljem on rahvusvahelise humanitaarõiguse klassiku mõtet hakatud ka teisiti tõlgendama. Näiteks 2003 Pärnus peetud Martensile pühendatud rahvusvahelise õiguse seminaril rõhutas Haagi kohtu liige (hiljem kuni 2009 president) leedi Rosalyn Higgins, et 21. sajandil on õpiku pealkirjas esitatud "tsiviliseeritud ­riigi" mõiste, mida 20. sajandil püüti ­isegi šovinistlikuks ja rassistlikuks ­tembeldada, omandanud täiesti uue tähenduse: Martensi määratluse järgi "tsiviliseeritud riikideühiskonna liige on ­konkreetne riik üksnes siis ja sedavõrd, kui ja kuivõrd selles riigis inimisiku võõrandamatud inimõigu­sed on teoreetiliselt ja ­tegelikult kaitstud ... Kus ta moraalses ja juriidilises mõttes asetseb, seda ei määra tema paraadi­de täiuslikkus, tema suurtükkide laske­ulatus ega ta drednootide soomuse paksus. Konkreetse riigi rahvusvahelise tõsiselt­võetavuse ja usaldusväärsuse ­ainus tõeline kriteerium on inimese eneseteostamis­võimaluste maht, ­reaalsus ja puutumatus selles riigis ..." R. Higginsi arvates tuleb lõpetada Martensi halvustamine või eiramine ja selgelt tunnistada, et ka 21. sajandil tuleb riike nimetada tsiviliseerituks vaid siis, kui nad on ise nõus oma käitumisele seadma õiguslikke ja moraalseid piiranguid.[2]

Rahvusvahelise õiguses eksisteerib tähtsa põhimõttena Martensi klausel, mis sõnastati esmakordselt Haagi 1899 kokkuleppe preambulis ja mis moodustab Haagi konventsioonide filosoofilise aluse. Martens tuli sellega välja Haagi esimesel rahukonverentsil, kus rühm väikeriike eesotsas Belgiaga ei nõustunud suurriikidega okupatsioonijõudude õiguste ja kohustuste osas ning taotles okupeeritud alade elanike piiramatu vastupanuõiguse tunnustamist. Kõige laiemas tõlgenduses on Martensi klauslist saanud üks humanitaarõiguse aluspõhimõtteid rahvusvahelises õiguses, mis on ära toodud ka 1907. aasta Haagi IV konventsiooni, nelja 1949. aasta Genfi konventsiooni ja selle 1977. aasta lisaprotokolli preambulites, 1998. aasta Rahvusvahelise Kriminaalkohtu Rooma statuudisi jne. Isegi Rahvusvaheline Looduskaitseliit (IUCN) võttis oma 2000. ­aastal vastu võetud loodushoiu miinimum­standardi preambulisse Martensi klausli. 21. sajandi kontekstis kajastub Martensi mõte ehk kõige kontsentreeritumalt Haagi teise rahukonverentsi IV konventsiooni artiklis 22, mis ütleb, et sõdijatel ei ole piiramatut õigust vaenlasele kahjutegemise abinõude valikus.

Martensi klausli tõlkis professor A. Piip 1927 eesti keelde järgmises sõnastuses: "Täieliku sõja seaduste kogu väljaandmiseni on kõrged lepinguosalised pooled heaks arvanud konstateerida, et juhtumustel, mis mitte pole ette nähtud nende poolt vastu võetud korraldavates määrustes, elani­kud ja sõdijad jäävad rahvusvahelise õiguse kaitse ja võimupiirkonna alla niivõrd, kui need järelduvad tsiviliseeritud rahvaste vahel maksvatest tavadest, humanitaarsetest seadustest ja avalikust õigustundest."[2] See tähendab lahtiseletatult, et isegi ilma spetsiaalsete eeskirjade ja seadusteta tuleb okupeeritud alade tsiviil­elanikke ja sõdijaid kohelda vastavalt rahvusvahelise õiguse põhimõtetele, mis omakorda lähtuvad tsiviliseeritud rahvaste/riikide praktikast, puhtast inimlikkusest ja avalikust südametunnistusest.

Õppe- ja teadustöö kõrval kuulus Martens muuhulgas muudesse ametitesse ja organisatsioonidesse: oli Venemaa välisministeeriumi nõukoja liige (1881–1909), Rahvusvahelise Õiguse Instituudi asepresident ja Haagi Rahvusvahelise Arbitraažitribunali alatine liige (aastast 1884) jm, esindas Venemaad paljudel rahvusvahelistel konverentsidel ja rahuläbirääkimiste delegatsioonide liikmena. Martensil oli eriline roll Haagi Rahupalee ehitamisel – ehituseks raha hankimisel miljardär Andrew Carnegielt olevat kaalukeeleks saanud Martensi diplomaadioskused.[2]

Martens oli Peterburi TA korrespondentliige (1903), Prantsuse Instituudi, Belgia Kuningliku Akadeemia, Berliini ja Dublini juristide ühingute, Societé d'historie diplomatique'i, Vene Imperaatorliku Ajalooühingu jmt organisatsioonide liige, Cambridge'i, Edinburghi ja Yale'i ülikooli audoktor.[2]

Tunnustus[muuda | muuda lähteteksti]

1901. aastal nimetati ta Pärnu linna aukodanikuks.

Aastail 1901–1908 oli ta korduvalt esitatud Nobeli rahuauhinna kandidaadiks (1902 oli ­peafavoriit[viide?]).

Tõus Vene impeeriumi seisuste tabelis salanõuniku astmele andis Martensile ka aadliseisuse.

Ta oli paljude Venemaa ja välisriikide aumärkide (Püha Stanislavi ja Püha Anna 2. ja 1. järgu ordenid, Püha Vladimiri 2. järgu orden, Aleksander Nevski orden, Franz Josephi Komandöririst jt) kavaler.[2]

Mälestuse jäädvustamine[muuda | muuda lähteteksti]

Venemaa Teaduste Akadeemia annab aastast 1995 välja Martensi-nimelist auhinda kui üht kõrgeimat tunnustust rahvusvahelise õiguse alal vene keeles avaldatud töödele (1995–2007 on auhinna saanud neli teadlast).[2]

Ta on Jaan Krossi romaani "Professor Martensi ärasõit" (1984) peategelane.

Haagi Rahupalee fuajees on avatud Martensi mälestusbüst, samasugune büst asub ka Peterburi Ülikooli õigusteaduskonnas. Aastal 2003 avati Martensile mälestustahvel Pärnu südalinnas asuval pangahoonel (endine raudteejaama hoone).[2]

Alates 2012. aastast kannab Pärnus üks linna väljakuid Martensi nime.[3]

Eestis loodi 2004. aastal Martensi Selts.[2]

Teoseid[muuda | muuda lähteteksti]

  • Собрание трактатов и конвенций, заключенных Россией с иностранными державами. I–XIV. Санкт-Петербург, 1874–1909
  • Современное международное право цивилизованных народов. I–II. Санкт-Петербург, 1882–1883 (mitmeid kordustrükke, viimati 1996)

Современное международное право цивилизованных народов. Т. 1 1898 Современное международное право цивилизованных народов. Т. 2 1896

  • Völkerrecht. Das internationale Recht der civilisierten Nationen. I–II. Berlin, 1883–1886
  • Собрание трактатов и конвенций, заключенных Россией с иностранными державами. Трактаты с Францией 1822–1906. XV. Санкт-Петербург, 1909
  • Sõda ja õigus ning sõda ja seadus. // Sõdur (1921)
  • Sõda ja seadus. // Acta Society Martensis (2006) 2, (2007) 3

Viited[muuda | muuda lähteteksti]

  1. Postimees (Tartu: 1886–1944) nr.124, 8. juuni 1909, lk 3.
  2. 2,00 2,01 2,02 2,03 2,04 2,05 2,06 2,07 2,08 2,09 2,10 2,11 2,12 2,13 2,14 Eesti Teaduse Biograafiline Leksikon, 3. köide
  3. http://www.parnupostimees.ee/979274/parnu-kesklinna-valjak-sai-martensi-nime

Kirjandus[muuda | muuda lähteteksti]

  • Биогр. словарь профессоров Импер. С.-Пет. ун-та 1863–1894. Санкт-Петербург, 1898, II, 6–12
  • EE V (1935), 1007
  • EE 14, 279
  • Рахумаа Э., Ярвелайд П. Фридрих Фромхольд (Федор Федорович) Мартенс и юристы Тартуского университета. // Tartu Ülikooli ajaloo küsimusi XVI, 68–83
  • Рахумаа Э., Ярвелайд П. Преподавание международного права в Тартуском университете во втором половине XIX и начале XX века. // Tartu Ülikooli ajaloo küsimusi XIX, 199–213
  • Leesment, L. F. F. Martensit meenutades. // Nõukogude Õigus (1975), 68–75
  • Kross, J. Professor Martensi ärasõit. Tallinn, 1984
  • Kross, J. Veel üks tuntud ja tundmatu eestlane. // Acta Societatis Martensis (2005) 1, 3–20.
  • Järvelaid, P. 360 aastat Tartu Ülikooli õigusteaduskonda (III). // Eesti Jurist (1992), 3–4
  • Alas, A., "Professor Martens ja rahvusvahelise õiguse areng" // Looming 2000, nr 2, lk 301–303
  • Pustogarov, V. Our Martens. International Lawyer and Architect of Peace. The Hague, 2000 (vene keeles 1993)
  • Schirks, R. Die Martensche Klausel: Rezeption und Rechtsqualität. Baden-Baden, 2002
  • Grabar, V. Материалы к истории литературы международного права в России (1647–1917). M, 2005 (esmatrükk 1958, inglise k 1990)
  • Таубе M. Зарницы. Воспоминания о трагической судьбе пререволюционной России (1900–1917). M, 2006
  • Mälksoo, L. Rahvusvahelise õiguse teooria ajalugu Venemaal: tsivilisatsioonide dialoog Euroopaga. // Rahvusvaheline õigus Eestis: ajalugu ja poliitika. Tallinn, 2008, 129–150
  • Valk, K. Martensi klausel rahvusvahelises õiguses – teooria ja praktika lahendamata akord. // Õpetatud Eesti Seltsi aastaraamat. Tartu, 2008, 149–177.
  • 1952, Arthur Nussbaum, Frederic de Martens - Representative Tsarist Writer on International Law, Nordisk Tidsskrift for International Ret, Vol. 22, pp. 51-66

Välislingid[muuda | muuda lähteteksti]

Meedias
Käesolevas artiklis on kasutatud "Eesti teaduse biograafilise leksikoni" materjale.