Rahvusvaheline humanitaarõigus

Allikas: Vikipeedia

Rahvusvaheline humanitaarõigus on õigusnormide ja -põhimõtete kogum, mis määratleb relvakonfliktis osalevate ning relvakonfliktist puudutatud riikide ja üksikisikute õigused ja kohustused.

Tavaliselt jagatakse rahvusvaheline humanitaarõigus järgmiselt:

  • Haagi õigus, mis reguleerib relvakonfliktis osalejate õigusi. Põhineb Haagis 1899. ja 1907. aastal sõlmitud lepingutel.
  • Genfi õigus, mis kaitseb teatud isikuid (nt meditsiinipersonal ja sõjavangid) ning objekte (nt haiglad). Põhineb 12. augusti 1949. aasta konventsioonidel ja nende 1977. aasta lisaprotokollidel.

Genfi konventsioonide aluspõhimõtted[muuda | redigeeri lähteteksti]

  1. Isikutel, kes on hors de combat (võitlusvõimetud) ja isikud, kes ei võta vaenutegevusest osa, on õigus nende elude ning nende moraalse ja füüsilise terviklikkuse austamisele. Neid isikuid tuleb kõikidel tingimustel kaitsta ja kohelda humaanselt ilma igasuguse kahjustava eristamiseta.
  2. Keelatud on tappa või vigastada vaenlast, kes on alistunud või hors de combat.
  3. Haavatud ja haiged kogub kokku ja nende eest hoolitseb see konflikti osapool, kelle võimuses nad on. Kaitse hõlmab ka meditsiinipersonali, -hooneid, -sõidukeid ja -varustust. Punase Risti embleem märgib seda kaitset ja seda tuleb austada.
  4. Vangistatud võitlejatel ja vastaspoole võimu alla jäävatel tsiviilisikutel on õigus nende elude, väärikuse, isiklike õiguste ja veendumuste austamisele. Neid kaitstakse kõigi vägivallategude ja repressaalide eest. Neil on õigus oma perekondadega suhelda ja abi saada.
  5. Kõikidel on õigus tugineda põhilistele kohtumenetluslikele õigustele. Kedagi ei võeta vastutusele teo eest, mida ta pole sooritanud. Kedagi ei allutata füüsilisele või vaimsele piinamisele, kehalisele karistusele või julmale või alandavale kohtlemisele.
  6. Konflikti osapooltel ja nende relvajõudude liikmetel ei ole piiramatu valik sõjapidamise meetodeid ja vahendeid. Keelatud on kasutada relvi või sõjapidamise meetodeid põhjustamaks tarbetuid kaotusi või ülemääraseid piinasid.
  7. Konflikti osapooled eristavad pidevalt tsiviilelanikkonda ja võitlejaid, säästmaks tsiviilelanikkonda ja omandit. Ei tsiviilelanikkonda kui sellist ega tsiviilisikuid ei tohi rünnata. Rünnata tohib üksnes sõjaväelisi objekte.

Bibliograafia[muuda | redigeeri lähteteksti]

  • Kalshoven, Frits; Zegveld, Liesbeth. Constraints on the waging of war: an introduction to international humanitarian law. 3rd ed., Genf: ICRC 2001. Internetist allalaaditav siit.

Välislingid[muuda | redigeeri lähteteksti]

Genfi konventsioonide mitteametlikud tõlked[muuda | redigeeri lähteteksti]