Rääbis

Allikas: Vikipeedia
Rääbis
Muikku2.jpg
Taksonoomia
Riik: Loomad Animalia
Hõimkond: Keelikloomad Chordata
Klass: Kiiruimsed Actinopterygii
Selts: Lõhelised Salmoniformes
Sugukond: Lõhilased Salmonidae
Perekond: Siig Coregonus
Liik: Rääbis
Ladinakeelne nimetus
Coregonus albula

Rääbis (Coregonus albula) on lõheliste seltsi kuuluv väike kala.

Rääbis on levinud Põhja-Euroopas ja Suurbritanniast kuni Loode-Venemaa järvedeni, samuti riimveelistes veekogudes. Eestis on levinud Peipsi järves, Võrtsjärves, Saadjärves ja Ülemiste järves. Rääbise arvukus Peipsi järves on aga oluliselt kahanenud.

Välimus[muuda | redigeeri lähteteksti]

Rääbis võib kasvada kuni 45 cm[1] pikkuseks ja 1,2 kg[2] raskuseks, kuid tavaliselt jäävad mõõdud palju tagasihoidlikumaks. Keha on rääbisel värtnakujuline ja külgedelt lamendunud. Sabavarrel on lõheliste seltsile omane väike rasvauim. Suu on ülaseisune ja hambutu, alalõualuu on järsult üles pööratud. Ninamik on rääbisel terav. Rääbise selg on sinakasroheline või hallikas, küljed ja kõht hõbedased. Selja-, rasva- ja sabauim on rohekashallid, ülejäänud uimed värvusetud. Emased ja isased rääbised on väliselt ühesugused. [3]

Rääbise ninamik ja suu

Nimetused[muuda | redigeeri lähteteksti]

  • Eesti: rääbus, rääbusk, salakas
  • Vene: ряпушка
  • Soome: silka, muikku
  • Rootsi: sik, lavaretsik, siklöja
  • Läti: siga, repsis
  • Leedu: sykas, seliava
  • Inglise: vendace
  • Poola: sieja[4][3]

Uime- ja soomusvalemid[muuda | redigeeri lähteteksti]

Seljauime valem: S(II) III–IV (V) 7–9(10)

Seljauimes on hargnemata kiiri enamasti 3–4, harva 2 või 5. Hargnenud kiiri on harilikult 7–9, harva 10.

Hargnenud ja hargnemata kiirte näidis

Rasvauim on kiirteta.

Rinnauime valem: R I 12–14(15)

Hargnemata kiiri 1, hargnenud kiiri 12–14, harvem 15.

Kõhuuime valem: K I–II 8–11

Hargnemata kiiri 1–2, hargnenud kiiri 8–11

Pärakuuime valem: P III 8–11

Hargnemata kiiri 3, hargnenud kiiri 8–11

Soomusvalem: 70 7–9/6–8 91

Küljejoones on 70–91 soomust. Küljejoonest ülevalpool on 7–9 pikirida soomuseid. Küljejoonest allpool on 6–8 pikirida soomuseid.[3]

Levila[muuda | redigeeri lähteteksti]

Rääbis levib Läänemere valgla suuremates järvedes ja magestunud merelahtedes. Levinud on ta ka Inglismaal ja Iirimaal, Koola poolsaarel, Valge mere piirkonnas, samuti Volga ülemjooksul. Soomes on rääbis sisevete kõige arvukam ja olulisem kala. Lõuna ja ida pool elavad mitmed erivormid. Eesti asub rääbise leviala lõunapiiril. Rääbis eelistab külmemat vett ning pikemaid talvi kui meil tavaliselt Eestis on — 5–6 kuud järvejääd oleks rääbisele igati meeltmööda. Eestis elab rääbis vaid neljas suuremas järves: Peipsi suures ja sügavas põhjaosas ehk Suurjärves, Võrtsjärves, Saadjärves ja Ülemiste järves, samuti vähesel määral Soome lahe idaosas (Narva lahes). Saadjärve ja Ülemiste järve on kala asustanud tänu inimesele. Peipsi rääbiste väiksemad parved ujuvad vahel kuni paari kilomeetri kaugusele Emajõkke. Asustamiskatsed teistesse järvedesse pole Eestis seni õnnestunud.[3][5]

Eluviis[muuda | redigeeri lähteteksti]

Rääbis on tüüpiline järvekala, kuid elab ka riimvees. Rääbis armastab juba varasest vastseeast saadik hoida parvedesse. Rääbis hoidub tavaliselt avavette ja eelistab põhjast kõrgemat veekihti. Rääbis on külmalembene ja hapnikunõudlik kala ja seetõttu on ta tundlik järvede eutrofeerumise ja reostumise suhtes. Jahedal suvel toitub rääbis peamiselt pinnalt ja keskmiselt sügavuselt [6]. Soojal suvel läheb rääbis kuuma eest varju järve põhja.[3]

Sigimine[muuda | redigeeri lähteteksti]

Peipsis ja Võrtsjärves saab rääbis suguküpseks valdavalt kaheaastaselt, Saadjärves (kus rääbis kasvab märksa kiiremini) arvatavasti pisut vanemalt ja suuremalt. Kudemine algab novembri keskel, kui vee temperatuur on 2–3 kraadi. Sigimine kestab tavaliselt 3–4 nädalat. Vahel võib sigimine kesta ka kauem, sigimine võib lõppeda lausa jaanuaris jää all. Marjaterade arv isendi kohta on 2000–12000. 1,3–1,5 mm läbimõõduga sidrunkollased kuni oranžid marjaterad heidetakse 1–5 m sügavuses liiva, kruusa ja kividega kaetud kõvale põhjale. Meres elav rääbis tuleb kudema jõgede suudmetesse. Mari haudub tavaliselt 5–6 kuud, see on edukam püsiva jääkatte puhul.[3]

Areng[muuda | redigeeri lähteteksti]

Vastsed kooruvad enamasti aprilli keskel ja elavad esimesed 1–2 nädalat rebukoti arvel. Vastsed on 7–8 mm pikad, väga liikuvad, ei karda valgust ega püsi ainult põhjakihtides, vaid liiguvad ka kõrgemates veekihtides. Alguses aitab suhteliselt abituid ja kaitsetuid kalu hädast välja äärmiselt tagasihoidlik välimus: nad on peaaegu läbipaistvad ning vees raskesti märgatavad. 1–1,5 kuud pärast koorumist saavad 2–3 cm pikkustest rääbisevastsetest tumeda selja ning hõbedaste külgedega maimud. Maimuperiood lõppeb sigimiselundkonna väljaarenemisega. Suguküpseks võivad mõned isendid saada juba sügisel, enamik emaseid ja isaseid kolme suvega.[7] [3]

Kasv ja vanus[muuda | redigeeri lähteteksti]

Rääbis kasvab üsna kiiresti suguküpsuse saabumiseni, seejärel kasvutempo langeb. Peipsis on aastased rääbised tavaliselt 11–12 cm pikkused, kaaludes 8–12 g, kolmeaastased 15–16 cm ja 25–35 g, viieaastased 18–20 cm ja 50–65 g. Võrtsjärves kasvab rääbis pisut aeglasemalt, Saadjärves aga märksa kiiremini. Saadjärves on neljaaastaste pikkus keskmiselt 21 cm, kaal 60 g. Isased ja emased kalad kasvavad enam-vähem ühesuguse tempoga ja mõlemaid on populatsioonis ligikaudu ühepalju. Peipsis võib rääbis saada kuni 25 cm pikkuseks ja 100 g raskuseks. Maksimaalseks vanuseks loetakse 9–10 aastat (suurtel vormidel). Eesti väikesed rääbised on harva üle 5 aasta vanad.[3] [2]

Toitumine[muuda | redigeeri lähteteksti]

Zooplankton

Rääbis on eluaeg planktontoiduline ja eelistab suuremaid zooplanktoneid. Toitudes nopib valivalt planktonist teatud organisme. Mõnikord võib rohkesti süüa ka putukate vastseid ja teisi põhjaloomakesi. Peipsi zooplanktonist sööb rääbis peamiselt sõudikuid (Cyclops), järvekiivrikuid (Daphnia), nokikuid (Bosmina), kihulase (Simulium) vastseid ja surusääsklaste (Chironomidae) vastseid.Võib juhtuda, et sööb isegi kalade noorjärke (peamiselt tindi noorjärke). Peipsis on põhilisteks toidukonkurentideks tint ja ahvenamaimud.[2] [3]

Kisklus[muuda | redigeeri lähteteksti]

Rääbis on spetsialiseerunud sööma zooplanktonit. Üllatavalt on rääbise toitumist viimasel ajal uurides leitud tema seedeelundkonnast ka teiste kalade jäänuseid. Seedemassist on suudetud määrata liigini luukaritsa (Pungitius pungitius) jäänused. Peamiselt on leitud kalade jäänuseid suurte rääbiste seedeelundkonnast. Taolised rääbised on 23–46 cm pikad ja võivad kaaluda kuni 1kg, täiskasvanuks saavad nad hilisemas eas. Kuid kalajäänuseid on leitud ka väikeste rääbiste kõhust. Sellised toitumisharjumused võisid tuleneda zooplanktoni nappusest mingil ajahetkel ja rääbis oli seega sunnitud laiendama oma toitumisnišši. Toitumisharjumuste muutus toimus väga kiirelt, mis demonstreerib rääbiste paindlikust.[8]

Kannibalism[muuda | redigeeri lähteteksti]

Kannibalismi võib esineda, kui vabaltujuvad rääbise vastsed kohtuvad kõrgemates veekihtides täiskasvanud rääbistega. Kuna rääbis on üldiselt planktontoiduline ja otsib süüa kõrgematest veekihtidest, siis kannibalismi põhjas olevate marjaterade suhtes ei toimu. Kannibalismi evolutsiooniliseks põhjuseks võib olla ühe isendi soov kõrvaldada konkurendid oma enese järglaskonna jaoks.[9]

Püük[muuda | redigeeri lähteteksti]

Töönduslikul eesmärgil püütakse rääbist Peipsis, mõningal määral ka Saadjärves. Peipsis oli rääbis 1980-ndail üks tähtsamaid töönduskalu. 1990. aastal langes rääbise arvukus järsult. Ilmselt põhjustasid rääbise vähenemist mitu järjestikust sooja talve aastatel 1988–1992. Sel ajal polnud rääbise koelmute kohal piisavat jääkatet või polnud seda üldse. Jääkatte puudumine soodustas tormiste ilmadega lainetuse ulatumise järvepõhjani ja lainetus põhjustas õrnade marjaterade hõõrdumist vastu kive ja kruusa ning nende mattumist põhjasetete alla. Hiljem järgnesid normaalsed talved ja varud hakkasid järves tasapisi taastuma. Kuid 20 aasta tagusele tasemele see arvatavasti enam ei tõuse, kuna rääbise elutingimised on Peipsis eutrofeerumise tõttu halvenenud ja samuti on Peipsis järsult tõusnud koha arvukus. Koha on rääbise tähtsamaid vaenlasi ja talle sobib eutroofne keskkond hästi. Varude madalseisu tõttu kehtestati rääbisele 2000. aastal püügikeeld. Alates 2010. aastast on täheldatud kasvutendentsi ja püük on lubatud teatud ajal. 2011. aastal võis Peipsi järvest püüda kuni 10 tonni rääbist. Ka 2012. aastal lubati rääbisepüüki ühe kuu vältel 1.–31. juulini ning siis võis püüda 15 tonni. Rääbise alammõõt Peipsi, Lämmi ja Pihkva järves on 20 cm ja teistes siseveekogudes 12 cm. Püügikeeld kehtib siseveekogudes jäävabas vees – 1. maist 1. juulini ja 10. novembrist 30. detsembrini, välja arvatud Peipsi, Lämmi ja Pihkva järves, kus on keelatud püüda 21. augustist 20. juunini.[10][11]

Toidulaual[muuda | redigeeri lähteteksti]

Rääbise liha on õrn ja maitsev. Liha kalorsus on teiste kaladega võrreldes üle keskmise, suvel on rasvasus kuni 11%. Rääbise söödav osa on suhteliselt suur, kuni 75% kala üldkaalust[3]. 100 grammis rääbise lihas on 9,2 µg D-vitamiini. Talvel annab rääbise liha umbes 1kcal 1 grammi kohta, augustis ja septembris aga 1,3 kcal 1 grammi kohta. Rääbist süües tuleks olla ettevaatlik, sest lihast võib saada inimesele ohtliku laiussi (Diphyllobothrium latum) põistange. Parasiidiga nakatumist pole aga vaja karta, kui kala korralikult kuumutada või hoida vähemalt kaks päeva sügavkülmas[12].

Praetud rääbised
Rääbise praadimine Soome välikohvikus

Rahvapärimus[muuda | redigeeri lähteteksti]

Härmatise ja kalasoomuse sarnasusest lähtub uskumus, et kui talvel puudel palju härmatist on, saab suvel palju rääbiseid. (Tartu-Maarja)

Võrtsjärve mail ennustati rääbise suuruse järgi ilma: Saab järvest rohkest rääbussit ja on nii viil väikse, sõs tuleb kehv aeg ja vihmane suvi. (Tarvastu)[3]

Viited[muuda | redigeeri lähteteksti]

  1. Kalaliikide toiteväärtuste ja koostiskomponentide võrdlus. TFTAK. Kasutatud 17.10.2010
  2. 2,0 2,1 2,2 Rääbis. Eesti selgroogsed. Tartu ülikooli loodusteaduste didaktika lektoraat. Kasutatud 17.10.2010
  3. 3,00 3,01 3,02 3,03 3,04 3,05 3,06 3,07 3,08 3,09 3,10 Ervin Pihu, Aleksei Turovski. Eesti mageveekalad, 2001
  4. Tiit Hunt. Eesti kalad, Varrak, 2012
  5. Kožetsi Õpiköök [1]
  6. http://www.tartupostimees.ee/964936/raabisepuuk-laks-tanavu-lorri
  7. Ervin pihu. Matk kalariiki, Tln: Valgus, 1987
  8. S. Liso, K. Ø. Gjelland, Y. S. Reshetnikov, P.-A. Amundsen (2010). A planktivorous specialist turns rapacious: piscivory in invading vendace Coregonus albula. Journal of Fish Biology (2011) 78, 332–337
  9. Olli Urpanena, Timo J. Marjomäkia, Tapio Keskinena & Juha Karjalainena (2012). Features of intercohort cannibalism of Vendace (Coregonus albula (L.)) under laboratory conditions
  10. http://www.envir.ee/1147902
  11. http://www.envir.ee/1181814
  12. Tuvikene, L., 2002. Rääbis. Eesti Loodus, 5.