Pieter Zeeman

Allikas: Vikipeedia
Pieter Zeeman.jpg

Pieter Zeeman (25. mai 1865 Zonnemaire9. oktoober 1943 Amsterdam) oli hollandi füüsik.

Pieter Zeeman õppis füüsikat Leideni ülikoolis, kus tema õpetajate seas olid Heike Kamerlingh Onnes ja Hendrik Lorentz. Aastal 1895 sai temast Leideni ülikooli dotsent. Ta asus uurima magnetvälja mõju aatomite emiteeritavale kiirgusele ning avastas, et magnetväljas jaguneb spektrijoon mitmeks komponendiks (Zeemani efekt). Et ta oli oma uuringuteks loata laborit kasutanud, vallandati ta ametist, kuid hiljem, kui tema avastus avalikuks sai, võeti tööle tagasi. Aastal 1900 sai temast Amsterdami ülikooli professor. Aastal 1923 valmis Amsterdamis labor, kus ta Zeemani efekti uurimist jätkas. Labor nimetati 1940. aastal tema auks Zeemani laboriks.

Aastal 1902 sai ta Zeemani efekti avastamise eest Nobeli füüsikaauhinna. Ta jagas auhinda Hendrik Lorentziga, kes esitas teooria Zeemani efekti seletamiseks.

Lisaks Nobeli auhinnale tunnustati teda muu hulgas Matteucci medali (1912), Henry Draperi medali (1921), Rumfordi medali (1922) ja Franklini medaliga (1925).

Välislingid[muuda | redigeeri lähteteksti]